Psühholoogiline turvalisus on organisatsioonides oluline tegur, mis võimaldab töötajatel vabalt jagada ideid, küsida küsimusi ja rääkida vigadest ilma hirmuta karistuse ees. SEB panga juhatuse liige Peep Jalakas rõhutas, et selline töökeskkond aitab meeskondadel paremaid tulemusi saavutada ning võimaldab juhtidel olla nõudlikumad. Psühholoogilise turvalisuse olulisust toetab ka Amy Edmondsoni uuring, mis näitas, et edukad meeskonnad julgevad vigadest avameelselt rääkida ja neid analüüsida. Samuti jagati SEB-s kasutatavat meetodit, kus ajurünnakutel võetakse kasutusele erinevate tuntud isikute rollid, et soodustada loovat mõtlemist ja ideede esitamist.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Psühholoogiline turvalisus ei ole pehme teema, vaid üks võtmeteguritest, mis aitab organisatsioonidel teha paremaid otsuseid, õppida vigadest ning töötada targemalt.
Peaasi.ee podcasti värskes episoodis arutasid SEB panga juhatuse liige Peep Jalakas ja Peaasi.ee organisatsioonide arengupartner, psühholoog Tuuli Junolainen, kuidas luua töökeskkond, kus inimesed julgevad rääkida ka vigadest, küsida küsimusi ning esitada ideid ilma hirmuta, et neid naeruvääristatakse või karistatakse.
Peep Jalakase sõnul on psühholoogiline turvalisus SEB-s olnud juhtimispõhimõte juba üle kümne aasta. „Psühholoogiline turvalisus tähendab, et on loodud töökeskkond, kus tulevad kokku õiged inimesed, kes saavad seal kasutada oma tugevusi ja kui on küsimus, siis küsivad, kui on arvamus, siis avaldavad arvamust. Kui on probleeme ja nähakse vigu, siis juhitakse sellele tähelepanu ning ülejäänud meeskond aktsepteerib seda. Just see viib meeskonnad paremate tulemusteni,” ütles Jalakas.
Psühholoogiline turvalisus tähendab, et on loodud töökeskkond, kus tulevad kokku õiged inimesed, kes saavad seal kasutada oma tugevusi ja kui on küsimus, siis küsivad, kui on arvamus, siis avaldavad arvamust.
Ta rõhutas, et psühholoogiline turvalisus ei tee juhtimist pehmeks, vaid vastupidi — võimaldab olla nõudlikum: „Psühholoogiline turvalisus ei ole ninnu-nännu teema. Psühholoogiliselt turvalises tiimis on eesmärkide seadmine, arutamine ja kokkuleppimine oluliselt lihtsam ja tulemuslikum, sest töötajad julgevad küsida, vaielda ja päriselt panustada.”
Tuuli Junolainen tõi saates välja psühholoogilise turvalisuse uurija Amy Edmondsoni uuringu tulemused, mis näitasid, et parimate ravitulemustega meditsiinimeeskonnad raporteerisid kõige rohkem vigu.
„Algul tundus see vastuoluline, aga tegelikult oli põhjus lihtne. Edukad meeskonnad julgesid vigadest rääkida, neid analüüsida ja seeläbi neid edaspidi vältida,” selgitas Junolainen. „On ju natuke loomuvastane rääkida oma vigadest, kes ikka tahaks öelda, et ma tegin vea,” lisas ta.
Edukad meeskonnad julgesid vigadest rääkida, neid analüüsida ja seeläbi neid edaspidi vältida.
Ka Peep Jalakas kinnitab, et vigadest rääkimise kultuur ei teki iseenesest: „Vigadest rääkimine on ebamugav. Aga juhina saan ma seda kultuuri kujundada, rääkides ka oma eksimustest. Kui juht suudab oma vigu avameelselt aktsepteerida, näevad tiimiliikmed, et eksimine on normaalne osa tööst ja õppimisest.“
Kui juht suudab oma vigu avameelselt aktsepteerida, näevad tiimiliikmed, et eksimine on normaalne osa tööst ja õppimisest.
Saates jagas Peep Jalakas ka üht mängulist võtet, mida nad SEB-s kasutavad ajurünnakutel, et tekitada julgemaid ideid ja murda välja oma rollidest.
„Mõnikord palume inimestel mõelda lahendusi nii, nagu mõtleks näiteks Erki Nool, Lady Gaga või Steven Spielberg. Selline rollist välja astumine aitab inimestel vabastada oma mõtlemise sisemistest piirangutest ning tõsta psühholoogilist turvalisust: ajurünnakus ei ole valet mõtet, sest iga idee on esitatud kellegi teise vaatenurgast. Alles seejärel tullakse tagasi argisesse raamistikku ja hinnatakse ideid realistlikult,“ kirjeldas ta.
