Teadlased on leidnud, et neandertali inimestelt päritud geenivariandid mõjutavad tänapäeva inimeste immuunsüsteemi rohkem kui varem arvatud, eriti DNA-viiruste suhtes. Uuring näitas, et need arhailised geenid seostuvad kõrgema DNA-viiruste koormusega, näiteks Epstein–Barri viiruse ja herpesviirusega, mis võib viidata immuunsüsteemi tõrgetele nende viiruste kontrollimisel. Samas rõhutatakse, et need geenivariandid võisid minevikus olla kasulikud, kuna viirused ja haigustekitajate kooslus on aja jooksul muutunud. Seega võivad arhailised geenid tänapäeva keskkonnas avaldada erinevat mõju kui varasematel aegadel.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Teadlased avastasid seoseid, mis näitavad, et neandertali inimestelt päritud geenivariandid mõjutavad meie immuunsüsteemi tänapäeval palju rohkem kui seni arvatud.
Iga praegusaja inimene, kes pole pärit Aafrikast, kannab umbes kaht protsenti neandertallase DNA-d.
Eesti geenidoonorid teavad tänu geeniportaalis kuvatavatele andmetele hästi, et iga praegusaja inimene, kes pole pärit Aafrikast, kannab umbes kaht protsenti neandertallase DNA-d. Iga geenidoonor saab nimelt portaalis näha kui suur on tema neandertallaste geenide protsentuaalne osakaal. Okeaania rahvad kannavad aga lisaks veel kuni neli protsenti denisovlastele omaseid geenivariante. Need järjestused ei ole mitte lihtsalt tükike inimeste ajaloost, vaid mõjutavad senini paljusid bioloogilisi omadusi, sealhulgas immuunsust. Sellest olenemata on nende roll DNA‑viiruste vastu kaitsmisel on jäänud suuresti uurimata.
Foto: Magnific
Viirused moodustavad hinnanguliselt 10-20 protsenti ülemaailmsest haiguskoormusest. Paljud DNA‑viirused võivad organismis püsida kogu elu ning viiruse hulk varieerub tugevalt isegi sümptomiteta inimeste vahel. Inimkonna ajaloo jooksul on viirused kujutanud endast pidevat ja kiiresti arenevat ohtu, avaldades immuunsüsteemile tugevat kohastumissurvet. Varasemad uuringud on näidanud, et paljud immuunsusega seotud geneetilised variandid kannavad nende evolutsiooniliste „lahingute“ jälgi – sealhulgas loodusliku valiku märke ja panust arhailiste inimliikidega segunemisest. Kui neandertallaste päritolu on varem seostatud kasuliku mõjuga RNA‑viiruste vastu, siis uus uuring toob esile vastupidise trendi DNA‑viiruste puhul.
Foto: Magnific
Tänapäeval ebasoodsad variandid võisid minevikus olla hoopis kasulikud
RNA‑ ja DNA‑viirused erinevad oma bioloogia poolest oluliselt – sealhulgas nakatumisstrateegiate, koetropismi ja evolutsioonikiiruse poolest. Need erinevused annavad võimaluse, et arhailiste geneetiliste variantide mõju RNA‑ ja DNA‑viirustele võib olla erinev. Selle uurimiseks analüüsis teadlaste meeskond arhailise DNA – peamiselt neandertallaste päritolu – seost DNA‑viiruste hulga ja esinemisega Inglismaa biopanga osalejate genoomides. Suures mahus genoomiandmetes tuvastatud viirusjärjestuste põhjal uuriti, kas arhailised variandid seostuvad levinud DNA‑viiruste olemasolu või kogusega.
RNA‑ ja DNA‑viirused erinevad oma bioloogia poolest oluliselt – sealhulgas nakatumisstrateegiate, koetropismi ja evolutsioonikiiruse poolest.
Uuringus leiti mitu seost arhailise DNA ja Epstein–Barri viiruse, inimese herpesviiruse (HHV‑7) ning Teno perekonna anelloviiruste hulga vahel. Need viirused on inimestel laialt levinud ja sageli kroonilised. Üldiselt seostus arhailine DNA ebaproportsionaalselt sageli kõrgema viiruskoormusega. Kuigi need viirused põhjustavad sageli vähe sümptomeid või üldse mitte, võib viiruse DNA hulk peegeldada, kui tõhusalt immuunsüsteem suudab neid kontrolli all hoida.
Michael Dannemann. Foto: Alejandro Roa
„Meie tulemused viitavad, et neandertallastelt pärinevad variandid ei pruugi tänapäeva inimestele pakkuda tõhusat kaitset mitmete DNA‑viiruse vastu,“ ütles evolutsioonilise genoomika kaasprofessor ja uuringu autor Michael Dannemann. „See on silmatorkavas vastuolus nende varem kirjeldatud kasuliku mõjuga RNA‑viiruste immuunsusele,“ lisas ta. Samas rõhutavad teadlased, et tänapäevased negatiivsed mõjud ei tähenda, et need geenivariandid oleksid olnud kahjulikud neandertallastele endile. „Viirused arenevad äärmiselt kiiresti,“ märkis Dannemann.
„Haigustekitajate kooslus, millega neandertallased kümneid tuhandeid aastaid tagasi silmitsi seisid, oli täiesti teistsugune kui see, millega meie täna kokku puutume. Variant, mis vähendas viiruskoormust minevikus, võib seda tänapäeval hoopis suurendada,“ ütles Dannemann. Seda toetab tõsiasi, et teadlased tuvastasid genoomipiirkondi, mis sisaldavad arhailisi variante ning viitavad ajas muutunud valikusurvele, mis mõjutab seda, millised geneetilised variandid populatsioonis säilivad, sagenevad või kaovad. Need evolutsioonilised signaalid viitavad võimalusele, et kunagi kasulikud arhailised alleelid võivad tänapäeva keskkonnas olla muutunud ebasoodsaks.
