Elamusretk viib osalejad Piusa piirkonda, kus tutvutakse koobaste ajaloo ja seal talvituvate nahkhiirtega ning tehakse jalgsimatk Härma müüride juurde, mis on Eesti kõrgeim liivakivipaljand. Matkarada kulgeb mitmekesises maastikus, hõlmates ka Piusa jõe ületamist libedal purrel. Retke käigus tehakse paus ja jagatakse looduse ning piirkonna kohta teavet, kokku läbides umbes 20 kilomeetrit. Elamusretked toimuvad regulaarselt, pakkudes osalejatele võimalust looduses liikuda ja uusi teadmisi omandada. Päeva lõpus naaseb grupp Piusa koobaste juurde.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Elamusretk tähendab seekord tõelist kogemust kõige paremas mõttes – matkasaapad jalga, minimaalselt varustust kaasa ja teele. Retk viib osalejad otse Piusa kanti, kuhu mõnel on koduuksest vaid seitse kilomeetrit maad.
Kogunemine toimub Piusa külastuskeskuse juures, kuhu saabuvad osalejad autodega üksteise järel. Seltskond on kirju – kohal on nii sülelapsega tulnud pere kui ka koeraga matkaja. Enamik inimesi kas tunneb üksteist või loob kiiresti sõbraliku kontakti, tervitades ka võõraid nagu vanu tuttavaid.
Piusa koobastes talvitub seitse liiki nahkhiiri
Enne rajale minekut kutsutakse kõik külastuskeskusesse, kus giid Karolin tutvustab Piusa koobaste ajalugu ja seal elutsevaid nahkhiiri.
Piusa külastuskeskuse giid Karolin. Foto: ekraanitõmmis
„Koopad tekkisid siin kaevandamise käigus, mis algasid üle saja aasta tagasi ehk 1922,“ räägib ta. Tollal oli kvaliteetse liiva sisseostmine välismaalt kallis, samas vajasid Eesti klaasivabrikud just sellist materjali klaasi tootmiseks. Külastuskeskuses saab näha ka klaasinäidiseid ning ligi 40 eri värvi ja kvaliteediga liiva, mis on pärit Piusa kaevandustest.
Piusa koopad. Foto: ekraanitõmmis
Eriti põnevaks muutub jutt nahkhiirtest. Eestis elab kokku 14 liiki nahkhiiri, neist seitse talvituvad just Piusa koobastes. Talveunne tullakse siia isegi kuni 200 kilomeetri kauguselt ning koobastes võib talvituda kuni 4000 nahkhiirt.
Foto: ekraanitõmmis
Kuigi koobastesse enam sisse ei lubata, et loomi mitte häirida, saavad matkajad tutvuda eesruumiga ning piiluda koopastiku algusesse. Kokku ulatub koobaste käikude pikkus üle 20 kilomeetri.
Foto: ekraanitõmmis
Teekond Härma müüride poole
Edasi kulgeb tee bussiga Härma müüride lähedale. Esimene umbes 50-liikmeline grupp viiakse metsatee algusesse, kust alustatakse jalgsimatka.
Teejuht Kunnar Karu selgitab: „Meie esimene eesmärk on jõuda Härma müürideni – alguses liigume mööda metsateid ja -radu, aga mida lähemale jõuame, seda rohkem hakkab tee üles-alla kulgema.“
Kunnar Karu. Foto: ekraanitõmmis
Otsetee oleks umbes 3,5 kilomeetrit, kuid matkajad valivad teadlikult mitmekesisema raja. Tee kulgeb kergelt tõusvas ja langevas maastikus, keerates kord vasakule, kord paremale.
Matka käigus tuleb ette ka ootamatusi – samblasele pinnale astudes võib kergesti tasakaalu kaotada. Nii juhtub ka ühe osalejaga, kes komistab ja saab tugeva löögi õlga. Vaatamata valule jätkub teekond siiski vapralt.
Libe purre paneb proovile
Peagi muutub rada nõudlikumaks – tõusud ja langused sagenevad. Jõeveere talu juures tuleb ületada Piusa jõgi, mille kohal olev purre on vihma tõttu libe ja ilma käsipuudeta.
Ületamine toimub ettevaatlikult, ükshaaval. Mõni liigub lausa kukesammu haaval, kuid lõpuks jõuavad kõik turvaliselt teisele kaldale.
Foto: ekraanitõmmis
Seejärel jätkub teekond läbi kõrge männimetsa, kus valgus filtreerub puulatvade vahelt maapinnale. Tempo varieerub – mõni peatub hetkeks pildistamiseks, teised liiguvad tempokamalt edasi. Rajal on ka ema lapsega, kes kannab väikest matkajat kandekotis, ning koer, kes aeg-ajalt seltskonna ees ja taga liigub, justkui kontrollides, et kõik oleksid ikka kaasas.
Foto: ekraanitõmmis
Härma müürid – Eesti kõrgeim liivakivipaljand
Pärast mitmekesist ja vaheldusrikast teekonda jõutakse lõpuks Härma müüride juurde. Tegemist on Eesti kõrgeima liivakivipaljandiga – Mäemine ehk Keldrimüür ulatub kuni 43 meetri kõrguseni, kuigi suurem osa sellest on umbes 19 meetrit kõrge.
Foto: ekraanitõmmis
Nime „Keldrimüür“ on paljand saanud sellest, et ühte avausse on paigaldatud keldriuks. Kohapeal jagatakse ka huvitavaid fakte – näiteks langeb Piusa jõgi oma teekonnal kokku 214 meetrit, mis on märkimisväärne number võrreldes Eesti pikima jõe, Pärnu jõe, 76-meetrise langusega.
Siin tehakse paus, süüakse kaasa võetud toitu ja juuakse kuuma teed. Pärast puhkepausi jätkub teekond Obinitsa suunas.
Elamusretk kui igakuine väljakutse
Kokku läbitakse umbes 20 kilomeetrit. Elamusretkede eesmärk on tuua inimesed regulaarselt loodusesse – vähemalt kord kuus, erinevatesse Eestimaa paikadesse.
Elamusretkede eesmärk on tuua inimesed regulaarselt loodusesse – vähemalt kord kuus, erinevatesse Eestimaa paikadesse.
Isegi kui külastatakse sama piirkonda, valitakse iga kord uus rada, et kogemus oleks värske ja kordumatu. Retked pakuvad nii liikumisrõõmu, uusi teadmisi kui ka võimalust argipäevast eemalduda.
Päeva lõpus suundutakse tagasi Piusa koobaste juurde, kus ootab auto – selja taga päev täis liikumist, loodust ja meeldejäävaid elamusi.
