Rahvusvaheline teadlaste rühm, sealhulgas Tartu Ülikooli genoomika instituudi teadlased, analüüsis ligi 700 000 Euroopa päritolu inimese geeniandmeid ja leidis 74 genoomi piirkonda, mis on seotud ärevussümptomite raskusastmega, neist 39 esmakordselt. Uuring keskendus ärevusele kui sümptomite spektrile ning rõhutas, et geneetilised variatsioonid selgitavad osa ärevuse erinevustest, kuid olulised on ka keskkonna- ja sotsiaalsed tegurid. Leiti seoseid ärevuse ning mitmete vaimse ja füüsilise tervise probleemide vahel, kuid geneetiline risk ei tähenda tingimata ärevushäire tekkimist. Tulemused aitavad paremini mõista ärevuse bioloogilisi aluseid ja võivad toetada tulevasi ennetus- ja ravistrateegiaid.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Rahvusvaheline teadlaste rühm analüüsis 693 869 Euroopa päritolu inimese geeniandmeid ning tuvastas seni suurima arvu ärevussümptomite taga olevaid geneetilisi seoseid. Ajakirjas „Nature Human Behaviour“ avaldatud uuringu koostamisel osalesid ka Tartu Ülikooli genoomika instituudi teadlased ning analüüsides kasutati Eesti geenivaramu andmeid.
Foto: Magnific
Ärevushäired on maailmas kõige levinumad vaimse tervise probleemid ning nende esinemissagedus kasvab. Uuring keskendus mitte niivõrd kliinilise diagnoosi olemasolule, vaid ärevussümptomite raskusastmele. See võimaldas teadlastel uurida ärevust kogu selle ulatuses, alates tavapärastest muretsemisest kuni tõsiste ärevushäireteni.
Mõõdukas muretsemine aitab märgata riske, teha paremaid otsuseid ja valmistuda väljakutseteks.
„Mõõdukas muretsemine aitab märgata riske, teha paremaid otsuseid ja valmistuda väljakutseteks. Probleem tekib siis, kui mure ei ole enam ajutine külaline, vaid muutub püsivaks ja vältimatuks kaaslaseks,“ selgitas uuringu kaasautor, neuropsühhiaatrilise genoomika kaasprofessor Kelli Lehto.
Foto: Magnific
Tegu oli genoomiülese seoseuuringuga (GWAS), milles võrreldi sadade tuhandete inimeste DNA-andmeid, et leida geneetilisi erinevusi, mis on seotud tugevamate ärevussümptomitega. Uuringu käigus leiti genoomis 74 piirkonda, kus geneetilised variatsioonid olid seotud ärevusega. Neist 39 piirkonda kirjeldati esmakordselt.
Teadlaste hinnangul aitab uuring vähendada mahajäämust ärevuse bioloogiliste ja geneetiliste põhjuste mõistmisel võrreldes teiste sagedaste vaimse tervise häiretega. Autorite sõnul on eriti oluline mõista ärevuse riskitegureid ajal, mil ärevusprobleemid sagenevad, eriti noorte täiskasvanute seas. Samuti loodetakse, et tulemused innustavad tegema uusi suuremahulisi uuringuid, mis aitavad paremini kaardistada ärevuse kujunemise mehhanisme.
Foto: Magnific
Uuringus kasutati ka viis aastat tagasi Eestis läbi viidud heaolu ja vaimse tervise uuringu andmeid. Tänavu kevadest on geenidoonoritel võimalik osaleda selle jätkuuuringus, mis aitab hinnata vaimse tervise ja heaolu muutusi ajas.
Geneetiline risk ei tähenda ärevushäire väljakujunemist
Analüüs tõi esile mitme geeni võimaliku rolli ärevuse kujunemisel. Sealhulgas geenide PCLO ja SORCS3, mis osalevad närvirakkude omavahelises suhtluses. Paljud tuvastatud geenid olid aktiivsed ajukoes ning seotud sünaptiliste protsesside ja närvisignaalide edastamisega.
Uuring näitas, et levinud geneetilised variatsioonid selgitavad ligikaudu kuut protsenti inimestevahelistest erinevustest ärevussümptomite raskusastmes. See viitab, et lisaks geneetikale mängivad olulist rolli ka keskkonnategurid, elukogemused ning nende koostoime geneetilise eelsoodumusega.
Foto: Magnific
Teadlased rõhutavad, et geneetiline risk ei tähenda vältimatult ärevushäire väljakujunemist. Inimese risk kujuneb bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete tegurite koosmõjul. Samal ajal võib geneetiliste riskitegurite parem mõistmine aidata tulevikus tuvastada inimesi, kes on keskkonnamõjude suhtes tundlikumad, ning toetada ennetus- ja ravistrateegiate arendamist.
Inimese risk kujuneb bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete tegurite koosmõjul.
Uuringus hinnati ka inimeste geneetilist eelsoodumust ärevuseks, koondades selle üheks riskinäitajaks. Tulemused viitasid, et osa ärevusega seotud geneetilistest mõjudest on ühised eri päritoluga rahvastikurühmades, kuid teadlaste hinnangul on vaja rohkem uuringuid ka Euroopa-väliste populatsioonide kohta, et mõista paremini rahvastikuspetsiifilisi riskitegureid.
Lisaks leiti märkimisväärseid geneetilisi seoseid ärevuse ning mitmete vaimse ja füüsilise tervise probleemide vahel. Nende hulka kuulusid depressioon, ärritunud soole sündroom, krooniline valu, südame isheemiatõbi, endometrioos ja migreen. Teadlaste sõnul peegeldavad sellised seosed vaimse ja füüsilise tervise tihedat põimumist, kuid uuring ei võimalda veel öelda, kas üks seisund põhjustab teist või milline on nende seoste täpne suund.
Eestist osalesid uuringus Tartu Ülikooli genoomika instituudi teadlased Kelli Lehto, Kadri Kõiv, Kristi Krebs ja Lili Milani. Eesti panus põhines Eesti geenivaramu andmetel, mis kuulusid 14 rahvusvahelist kohorti ühendavasse meta-analüüsi.
