Al Paldroki monumentaalsed skulptuurisarjad on paigutatud mitmesse avalikku ruumi Eestis, näiteks Põhjala tehases, Kose Uuemõisas ja Telliskivis, ning uusi teoseid ootab paigaldamine Tartus, Pärnus ja Jüris. Tema teosed on valdavalt lihtsate vormidega vineerskulptuurid, mis on mõeldud kogukonda ühendama ja avalikus ruumis nähtavaks olema. Kose Uuemõisa kunstikeskus KUM on saanud ühe esimesi avalikke skulptuure ning sealne kogukond on aktiivselt osalenud teoste loomises ja paigaldamises. Skulptuuride paiknemine ja nende minimalistlik stiil rõhutavad avaliku kunsti rolli kohalike inimeste elukeskkonnas. Lisaks on Paldroki looming seotud ka kunstikeskuse Loovlinnaku tegevustega Pärnus.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Al Paldroki monumentaalteosed sarjadest “Momentum Monumentum I – IV”, “Maailma Esimene Robot I – IV”, “Imeloomad I – V” on hooga leidnud oma koha avalikus ruumis – Põhjala tehases, Kose Uuemõisas, Telliskivis, Loovlinnaku skulptuuripargis. Ootel on Raul Oreshkini Mikro-Veneetsia Tartus, Pärnu Keskraamatukogu ja Tanker Jüris. Inglise kultuurikriitik Edgar Finisterre uurib Paldroki fenomeni kui kogukondi ühendavat avalikku ruumiteost.
Foto: Taje Paldrok
Skulptuurid, kujud peaksid olema õues. Mul pole kunstigaleriide vastu midagi. Mõned mu parimad sõbrad töötavad kunstigaleriides. Aga kujud peaksid olema õues. Admiral Nelson oma sambal (1), Peeter Suur (2), Kristus-Kuningas Swiebodzinis (3), Marie Under (4) või see uus Swedbanki ees (5), Rhodose koloss (6). Kõik õues.
Foto: Taje Paldrok
Võib-olla jäävad väikesed skulptuurid, nagu Lalique’i parfüümipudelid, sisse, aga tema autode kapifiguurid (7) lähevad õue.
Isegi teised väikesed skulptuurid, nagu Alfred Blondeli teosed Brüsseli ümbruses või Tracey Emini “Beebi”, on õues. Skulptuur on õues ja avalik. Eriti monumentaalskulptuur.
Foto: Taje Paldrok
Al Paldrok on õues. Non Grata performance ei toimu teatrites, vaid väljas, laias maailmas.
Maalikunstnikul võib olla vaatajaga üks-ühele suhe, aga performaator ja skulptor on platsil koos terve kohaliku kogukonnaga.
Kui keegi nagu Kadri Kittask Kose-Uuemõisa (KUM) keskusest omandab avaliku skulptuuri rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikult, öeldakse: “Meil on see asi.”
Foto: Taje Paldrok
See on üks kogukonna väike ehituskivi, uhkus ja rõõm selles kohas elamisest. Meile meeldib meie skulptuur. Me oleme meie. Olin seal, kui Paldrok juhendas Kadri vabatahtlikke, kes olid lihtsalt kohalike ettevõtete mehed, kes musta skulptuuri kokku panid. Seal oli elevust mida harva näeb täisriides täiskasvanutes. Neil oli tõesti midagi erilist – nii üksikisikute kui ka kogukonnana. Kuidas sa annad seda kõike inimestele vaid mõne vineeritükiga?
Kuidas? Materjalil pole sisemist väärtust. See ei ole pronks ega marmor, vaid vineer.
Foto: Taje Paldrok
Vorm ise on nii lihtne, nii minimaalne kui võimalik, lihtsalt vineerist klotsid, mis on ühendatud tikupoisiks, meheks, nagu Minecrafti tegelane. See ei ole mingi vormivastane prügi, vaid peen abstraktsioon inimese selgelt eristuvast emotsionaalsest väljendusest. Ütleme nii, et tundeküllane.
Foto: Taje Paldrok
Mina ütlen, et Must on mõtleja. Ilmselgelt mitte. Me ei tea kindlalt, kas ta on sügavalt intellektuaalses mõttes või mõtiskleb omaenda raskuste üle: mootorsaag, mis ei käivitu, või hirm, et see vähene, mis ta tööelu jooksul kokku on kogunud, võetakse temalt peagi isandate poolt ära. Ta tunneb end KUMis koduselt. Ta teeb seda, mida inimesed KUMis teevad. See on maapiirkond Eestimaal, kus mõtlemist peetakse endiselt vooruseks. Ta istub Eesti vabas tuules ja vabastavas uduvihmas. Ta ei ole kadunud maadel läänes ega nende langenud linnades. Ükski pontsakas poeet naljaka habemega ei ilmu siia ja ei hüüa sulle, et su mõtted on keelatud. See skulptuur on kõigile siin paigas, iga mõtte jaoks.
Foto: Taje Paldrok
Kose–Uuemõisa, KUM, on avaliku kunsti koht. Seal on väljak, seal on park. Parki ei saa olla ilma skulptuurideta, see lihtsalt ei sobi. Seal on inimesed ja kindlasti ei sobi olla inimestel ilma kunstita. KUMis on barokkmuusika kontserdid. Kumis on klassikaliste autode festival. Mitte kellelgi pole klassikaliste autode festivali. Nüüd on seal esimene skulptuur.
Kose–Uuemõisa on väike koht, aga kasvav. Inimesed, kes on Tallinna jaoks natuke liiga lahedad, tulevad sinna elama. Ja see koht ei suurene mitte ainult arvuliselt, vaid seal on ka elu. Sinine on ikka veel Tallinnas, tal on kodu Headshopis Telliskivis. Kollane elab Põhjala tehase katusel. Punane istub seal samuti puu all.
Foto: Taje Paldrok
Nad on siin ja seal.
Paldrok näib neid nimetavat ainult värvide järgi ja mitte kunagi “selleks kurvaks”. Mina mõtlen Sinisest kui kurvast. Fotol võttis Riin tal käest kinni. “Ma tahan teda lihtsalt tema meeleheitest tagasi tõmmata”. Ta ei paista Headshopi poole vaatavat, vaid pead vastu seina taguvat, kõnnib eesmärgiga, aga eesmärgiga, mis on blokeeritud. Mõttetu eesmärk. Aga minge vaadake ja andke meile teada, kuidas te end tunnete, allolevates kommentaarides. Kui ma esimest korda nägin Kollast, kui see esmakordselt Tallinnas Hobuspea galeriisse ilmus, kirjutasin ma sellest, et see nägi “haige” välja. Aga nüüd, seal katusel Põhjala Tehases, ei arvaks keegi seda. Hei, või äkki see Kollane on naine, on see lahe, see rõõmsameelne. Signe, filosoofiaüliõpilane, tahtis lihtsalt temaga koos istuda, temaga koos olla – seal katusel. Möödujad vaatasid neid ja lehvitasid ja naersid ning olid õnnelikud.
Foto: Taje Paldrok
Punane, kas tema on see seksikas? Vaadake õue, kus neil on turud, ja andke meile kommentaarides teada.
Üha rohkem inimesi üha rohkemates kohtades, kus on hoogu, küsib ühte monumentidest endale. Teeme ära, vaatame mida suvi toob.
Foto: Taje Paldrok
Pärnu vaprad maadeavastajad, (Pärnu, kes kinkis maailmale sellised ikoonilised skulptuurid nagu betoonist elevandid), seiklevad sellest teisest suurest kodanikuuhkuse allikast – Temust ostetud uuest sillast kaugemale ja leiavad Loova Linna – Loovlinnaku (8). Või on asi selles, et kui minna Do Lungi sillast (9) kaugemale, leiab mehi, kelle meetodid on ebamõistlikud? Igatahes leiab õuelt loomade karja. Imeloomad. Kui kunagi peaks looma õuelt välja laskma mõisaparki hulkuma, siis olid need just nemad. Võib-olla KUMis, võib-olla kusagil mujal.
Viited:
(1) Nelsoni sammas on kuulus 56 meetri kõrgune monument Londoni Trafalgari väljaku keskel.
(2) Peeter Suure kuju on 98 meetri kõrgune (322 jalga) Peeter Suurele pühendatud monument, mis asub Moskva jõe läänepoolses ühinemiskohas.
(3) Jeesus Kristus – Universumi Kuningas, on Jeesus Kristuse 53 meetrine kuju Świebodzinis Lääne-Poolas.
(4) Marie Underi mälestusmärk asub Tallinnas Rahvusraamatukogu hoone ees. See on Mati Karmini ja Tiit Trummali naisluuletaja skulptuur valgest Carrara marmorist.
(5) Liivalaia-Juhkenatli ristil Arteri hoonete ümbruses paiknev Flo Kasearu skulptuur kujutab tulisel ratsul kappavat naist, kes on Alma Ostra-Oinas (1886–1960).
(6) Rhodose koloss oli üks vanaaja seitsmest maailmaimest. Päikesejumal Heliose 37 m kõrgune harkisjalgne pronkskuju, paiknes Rhodose pealinna sadamasuus (legendi järgi võisid tolleaeged purjekad täies purjes kuju harkis jalge vahelt sadamasse siseneda).
Kuju valmis 290 eKr (pärimuse järgi kulus kujur Charesel selle valmistamiseks 12 aastat). Maavärin 224 eKr purustas kuju mitmeks tükiks ja saratseenid viisid need 672 minema ning müüsid metallina Lähis-Ida turgudel.
(7) Kapifiguur või kapimärk (inglise keeles “Hood ornament”) on auto kapoti esiosas asuv spetsiaalne metallist või kristallikujuline miniatuurne skulptuur või sümbol, mis tähistab automarki.
(8) Loovlinnak – Creative City on Pärnu jõe ääres, ajaloolises õlletehases tegutsev Al Paldroki juhitud kunstikeskus.
(9) Do Lung Bridge on väljamõeldud paik 1979. aasta Vietnami sõja filmist “Apocalypse Now”, mille lavastas Francis Ford Coppola. See kujutab endast kõige kaugemat USA sõjaväe eelposti Nung jõel, toimides tumeda ja sümboolse väravana organiseeritud ühiskonna ja džungli kaose vahel.
