Üks vihane kommentaar, alandav hüüatus või ähvardus võib kõrvaltvaatajale tunduda hetkeemotsioonina, kuid vaenukõne ja vaenukuritegude mõju ulatub sageli palju kaugemale. Kui inimest rünnatakse tema rahvuse, nahavärvi, usu, seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi, puude või mõne muu tunnuse tõttu, puudutab see ka teisi samasse kogukonda kuuluvaid inimesi ning võib vähendada nende turvatunnet.

Eesti Inimõiguste Keskus tegeleb vaenukuritegevuse ennetamise ja vähendamisega, tõstes teadlikkust, tehes koostööd riigi ja vabaühendustega ning jälgides ka seda, kuidas sotsiaalmeediaplatvormid ebaseaduslikule vaenukõnele reageerivad.

Iga solvav väljaütlemine ei ole vaenukõne

Vaenukõne mõistet kasutatakse avalikus arutelus sageli, kuid iga ebameeldiv, vihane või solvav kommentaar selle alla ei kuulu.

Foto: Magnific

Vaenukõne on seotud inimese või inimrühma alandamise ja vaenu õhutamisega nende identiteedi või mõne kaitstud tunnuse tõttu. Selle hindamisel tuleb alati arvestada konteksti, sõnumi sisu ja tooni, kõnelejat, sihtrühma ning võimalikke tagajärgi.

Eesti Inimõiguste Keskus soovitab kasutada mõiste „vihakõne“ asemel pigem „vaenukõne“ või „vaenu õhutamine“, sest väljendus ei pea olema öeldud vihaselt.

Eesti Inimõiguste Keskus soovitab kasutada mõiste „vihakõne“ asemel pigem „vaenukõne“ või „vaenu õhutamine“, sest väljendus ei pea olema öeldud vihaselt. Määrav on see, kas sõnum loob või süvendab vaenulikkust mõne inimrühma vastu.

Sõnavabadus ei tähenda õigust õhutada vägivalda

Sõnavabadus kaitseb ka teravaid, ebapopulaarseid ja kriitilisi arvamusi. Samas ei ole selle eesmärk anda võimalust piirata teiste inimeste õigusi või muuta teatud gruppide osalemine ühiskonnas ohtlikuks.

Foto: Magnific

Vaenukõne võib vähendada vähemustesse kuuluvate inimeste valmisolekut avalikus arutelus kaasa rääkida, sest nende väljaütlemistele võib järgneda suurem hulk ähvardusi või rünnakuid.

Eestis on vaenu õhutamine karistusseadustiku järgi kriminaliseeritud, kuid Eesti Inimõiguste Keskuse hinnangul on praegune regulatsioon sedavõrd kitsas, et selle rakendamine on praktikas keeruline.

Inimest ei tohi rünnata selle pärast, kes ta on

Vaenukuriteo puhul peab olema tegemist karistatava teoga, mille motiiviks on eelarvamus või vaen mõne inimgrupi suhtes. See võib tähendada näiteks ähvardamist, vara lõhkumist, kehalist väärkohtlemist või muud kuritegu, mille sihtmärgiks satub inimene tema etnilise päritolu, usu, seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi, puude või mõne muu tunnuse tõttu.

Näiliselt juhusliku lõhutud poeakna või rikutud auto tähendus muutub, kui selgub, et pood kuulus mõne vähemuse esindajale või sõidukit kahjustati teadlikult omaniku identiteedi tõttu. Sellise teo puhul ei rünnata ainult inimese vara või füüsilist puutumatust, vaid ka midagi, mida ta ei peaks enda juures muutma.

Foto: Magnific

Vaen mõjutab tervet kogukonda

Vaenukuriteo mõju ei piirdu konkreetse kannatanuga. Kui kedagi rünnatakse näiteks tema usu, rahvuse või seksuaalse sättumuse pärast, võib juhtum tekitada hirmu ka teistes sama kogukonna liikmetes. Samuti võivad sihtmärgiks sattuda organisatsioonid, inimõiguste kaitsjad, kogukonnakeskused või pühakojad.

Eesti Inimõiguste Keskus juhib tähelepanu sellele, et Eestis ei ole vaenumotiivi ühegi kuriteo puhul lisatud karistust raskendava asjaoluna.

Eesti Inimõiguste Keskus juhib tähelepanu sellele, et Eestis ei ole vaenumotiivi ühegi kuriteo puhul lisatud karistust raskendava asjaoluna. See teeb keerulisemaks nii juhtumitele reageerimise kui ka usaldusväärse statistika kogumise.

Sotsiaalmeedias tasub märkamisele lisaks ka tegutseda

Vaenukõne levib suuresti ka internetis, kus anonüümsus ja sõnumite kiire levik võivad selle mõju võimendada. Eesti Inimõiguste Keskus osaleb SafeNeti projektis, kus Euroopa vabaühendused jälgivad ühtse metoodika järgi vaenukõne levikut sotsiaalmeedias ning seda, kuidas platvormid probleemsele sisule reageerivad.

Projektis vaadeldakse muuhulgas, kui kiiresti ja järjekindlalt platvormid neile teada antud ebaseadusliku vaenukõne eemaldavad. Samuti analüüsitakse, millised inimrühmad satuvad vaenu sihtmärgiks ning millised vaenulikud narratiivid eri riikides levivad.

Foto: Magnific

Kui inimene märkab sotsiaalmeedias vaenukõnet, saab sellest teada anda platvormile või veebilehe haldajale. Vaenu või vägivalla õhutamisest võib teavitada ka politseid ning abi saab küsida Eesti Inimõiguste Keskusest.

Pealtnägija ei tohiks jääda kõrvaltvaatajaks

Ka vaenukuriteo pealtnägija saab olukorras palju ära teha, kuid esimesena tuleb hinnata enda turvalisust. Kui olukorda ei ole võimalik turvaliselt sekkuda, tasub kutsuda appi teisi inimesi või hädaolukorras helistada numbril 112. Kasuks võib tulla võimalikult paljude üksikasjade meeldejätmine – näiteks aeg, koht, sõiduki registreerimisnumber või ründaja kirjeldus.

Oluline on ka kannatanule märku anda, et ta ei pea juhtunuga üksi jääma. Mõnikord võib juba rahulik kohalolek ja abi järgmiste sammude läbimõtlemisel olla suureks toeks.

Foto: Magnific

Abi saab küsida ka siis, kui politseisse pöörduda ei soovi

Vaenukuriteo või eelarvamusest ajendatud teo korral soovitab Eesti Inimõiguste Keskus pöörduda politseisse. Kui inimene ei ole valmis avaldust esitama, saab tuge küsida ka Ohvriabist.

Ohvriabi kriisitelefon 116 006 töötab ööpäev läbi ning abi saab eesti, vene ja inglise keeles. Nõu ja tuge pakuvad ka mitmed vabaühendused, sealhulgas Eesti LGBT Ühing, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Pagulasabi, naiste varjupaigad ja Eesti Inimõiguste Keskus.

Vaenukõne ja vaenukuritegude märkamisel on oluline mitte jääda ükskõikseks. Reageerimine ei pea alati tähendama avalikku vastasseisu – see võib olla teavitamine, abi kutsumine, tunnistuse andmine või lihtsalt inimese kõrval olemine hetkel, mil ta seda vajab.