Eesti ringhääling tähistab 100. sünnipäeva ning selle puhul on Tallinna Teletornis avatud näitus „Siin Tallinn: sajand eetris“, mis tutvustab Eesti raadio algusaastaid ja ajalugu. Esimesed regulaarsed raadioprogrammid Eestis algasid 1926. aastal ning alguses edastati saated otse, ilma salvestustehnikata, muusikud mängisid stuudios kohapeal. 1930. aastatel muutus raadio kättesaadavamaks ning tekkisid esimesed salvestusvõimalused, samal ajal kui raadioaparaadid olid kodudes ka staatuse sümboliks. Näitusel on eksponeeritud ajaloolisi raadiotehnikaid ning tutvustatakse ringhäälingu arengusse panustanud inimesi, samuti käsitletakse Tallinna Teletorni rolli sidepidamises nii minevikus kui tänapäeval.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Sada aastat tagasi tähendas raadio tegemine midagi hoopis muud kui tänapäeval. Salvestamise võimalust veel ei olnud, muusikud mängisid stuudios otse ning uudised loeti kuulajatele ette reaalajas. Raadioaparaat ise oli paljudes kodudes midagi enamat kui lihtsalt info- ja meelelahutuskanal – see näitas ka pere jõukust ja staatust.
Eesti ringhääling tähistab tänavu 100. sünnipäeva ning Tallinna Teletorni juhatuse liige ja näituse „Siin Tallinn: sajand eetris“ kuraator Kertu Saks on selle puhul põhjalikult uurinud Eesti raadio algusaastaid. Esimesed regulaarsed raadioprogrammid läksid Eestis eetrisse 18. detsembril 1926. aastal. Eesti raadio ajaloost, ringhäälingu kujunemisest ja Teletorni näitusest rääkis Saks 18. augustil Raadio Star FM-i hommikuprogrammis. „Eesti alustas ringhäälinguga ülejäänud Euroopaga üsna samal ajal. Erinevused olid riigiti vaid aasta-paari jagu,“ rääkis Saks.
Algusaastatel kõlas kogu muusika stuudios otse
Tänapäevase raadiostuudio ekraanide, digipultide ja salvestustehnika kõrval tundub sajanditagune töökorraldus peaaegu kujuteldamatu. Esimestel aastatel tuli kogu programm eetrisse otse. „Alguses ei olnud võimalik midagi salvestada. Uudised loeti otse eetrisse ja muusikud mängisid stuudios kohapeal,“ kirjeldab Saks. „Ka ERSO eelkäija oli väike ansambel, kes esines juba esimeses raadiosaates.“
„Alguses ei olnud võimalik midagi salvestada. Uudised loeti otse eetrisse ja muusikud mängisid stuudios kohapeal.“
Suuremad muutused saabusid 1930. aastatel, kui tekkisid esimesed võimalused saadet ja muusikat salvestada. „Kui 1930. aastatel tulid kasutusele plaadid, millele sai heli salvestada, muutis see raadiot märgatavalt. Seni oli kõik otse-eetris.“
Raadioaparaadil oli kodus eriline koht
Esialgu ei olnud raadio veel igas peres, kuid selle levik oli kiire. Saks toob välja, et 1928. aastaks oli Eestis juba ligikaudu 2000 raadiot. „Euroopas saadi üsna kiiresti aru, et kui soovitakse sõnumitega inimesteni jõuda, peavad raadiod jõudma võimalikult paljudesse kodudesse.“
Raadio oli aga ka ese, mille üle oldi uhked. „Raadioaparaadid olid kauni disainiga ja neil olid sageli oma nimed. Kui perel oli kodus raadio, teati selle nime kindlasti väga hästi,“ räägib Saks. Aparaadid kandsid nimesid nagu Kadri, Menuett, Vikerlane ja Maret ning raadio oli kodus nähtaval kohal. „Kui koju tuli fotograaf, tõsteti raadio sageli lauale, et see kindlasti pildile jääks. See oli omamoodi staatuse sümbol.“
1930. aastatel muutus raadio juba järjest tavalisemaks koduseks esemeks. „Alguses ei saanud seda endale kindlasti igaüks lubada, kuid 1930. aastatel muutusid raadiod märksa kättesaadavamaks. Mõnes mõttes võib seda võrrelda televiisori hilisema levikuga,“ selgitab Saks. Lisaks oli raadio kuulamine sageli ka ühine sündmus. „Kui mõnes jõukamas talus oli raadio olemas, võis selle ümber koguneda terve küla.“
Näitusel saab näha 1920. ja 1930. aastate raadioid
Eesti ringhäälingu sajandale sünnipäevale pühendatud näitus „Siin Tallinn: sajand eetris“ toob Tallinna Teletornis kokku nii ajaloolise tehnika kui ka inimesed, kes Eesti raadio- ja teleajalugu kujundasid. „Näitusel on väljas palju vanu raadioid – nii 1920. ja 1930. aastate Eesti toodangut kui ka Euroopa raadioid. Näha saab ka Marconi aparaate ja väga erinevate Euroopa riikide vanu raadioid, mis on omaette tõelised disainipärlid.“
Tehnika kõrval on oluline koht inimestel, kes Eesti ringhäälingu arengusse oma jälje jätsid. „Väga palju on näitusel ka nende inimeste lugusid, kes Eesti raadiole aluse panid. Nende seas on näiteks Felix Moor ja Fred Olbrei,“ toob Saks välja.
Kuna ringhääling tähendab lisaks raadiole ka televisiooni, algab ajalooline teekond juba Teletorni sisenedes. „Sisenemistunnelis on austusavaldus Eesti teledaamidele läbi seitsme aastakümne. Alustame tädi Rutist ning jõuame tänapäevaste telepersoonideni. Näitusel on tehnika kõrval väga oluline just inimeste lugu.“
Teletorn on ka praegu strateegiliselt oluline
Näituse kõrval räägib ringhäälingu ajalugu paratamatult ka Teletorni enda rollist. Kuigi tehnoloogia on 100 aastaga tundmatuseni muutunud, ei ole torni tähtsus sidepidamises kadunud. „Teletorn on ka praegu strateegiliselt oluline taristu. Kui tähistame tänavu Eesti taasiseseisvumise 35. aastapäeva, tasub meenutada, kui tähtis oli Teletorni kaitsmine 1991. aastal. Sama oluline oleks see ka täna.“
Teletornil on Saksa sõnul oluline roll nii FM-raadio, vabalevitelevisiooni kui ka mobiilside toimimises. Üks 1991. aasta augustis Teletorni kaitsmisega seotud lugu näitab samal ajal, kui lihtsad võisid olla vahendid, millega kriitilisel hetkel olukorda mõjutati. „Liftide peatamiseks pandi liftiuste vahele tikutops, et okupandid ei saaks neid kasutada ja peaksid trepist üles tulema,“ meenutab Saks.
Brian Mayst sai Teletorni fänn
Samas leiab Teletorni ajaloost ka kergemaid seiku. Kui Queen koos Adam Lambertiga 2016. aastal Eestis esines, jõudis Brian May lavale Tallinna Teletorni maskoti ETI kujutisega T-särgis. „Brian May kandis laval Teletorni särki ja ETI kujutis hakkas talle nii väga meeldima, et ta tellis endale hiljem veel ühe särgi,“ muigab Saks. Teletornis on sellest alles ka foto ning Saks nimetab Mayd naljatledes Teletorni suureks fänniks.
KUULA INTERVJUUD
