Kaljo Kiisa 100. sünniaastapäeva puhul toimub Eestis 1.-7. detsembrini filmiprogramm, mis tutvustab tema tuntumaid filme ja loomingut. Juubelinädalal linastuvad tema teosed mitmetes kinodes ning toimuvad vestlusõhtud, kus käsitletakse tema elu ja filmikarjääri. Kiisk oli nii näitleja kui filmirežissöör, kes tõi ekraanile mitmeid tuntud näitlejaid ning oli aktiivne ka poliitikas, olles seotud nii Nõukogude Liidu kui Eesti Vabariigi võimustruktuuridega. Tema looming hõlmab nii mängufilme kui ajaloolisi teemasid käsitlevaid filme.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Filmi- ja teatrimehe Kaljo Kiisa (1925–2007) 100. sünniaastapäeva puhul toimub üle Eesti 1.-7. detsembrini mitmekesine filmiprogramm, mis toob taas ekraanile tema teosed ning kutsub meenutama üht meie filmiajaloo olulisemat loojat, kelle sünnist möödub 3. detsembril 100 aastat.
Eesti rahva mällu on Kaljo Kiisk sööbinud kellamees Lible ja kingsepp Johannesena, ent ennekõike tuntakse teda filmirežissööri ja ühiskonnategelasena. Juubelinädalal linastub tema loomingut Tartu Elektriteatris, Tallinna Kinomajas, kinos Artis ja teistes Eesti kinodes. Publikuni jõuab valik tema armastatud filme, nende seas „Vallatud kurvid“, „Keskpäevane praam“, „Hullumeelsus“, „Nipernaadi“ ja „Regina“.
Lisaks retrospektiividele toimub teisipäeval, 2. detsembril Kinomajas eriline juubeliõhtu, kus näidatakse Kiisa filme ja peetakse Arkaadri vestlusõhtu „Kaljo Kiisk 100“. Vestlusringis räägivad režissööri elust ja loomingust Tõnu Kark, Elo Viiding ja Kersti Miilen, ning Eesti Kinoliit annab üle kolleegipreemia Kuldse Kiisa auhinna.
Tartu Elektriteatris toimuvatel vestlusõhtutel keskendutakse Kiisa loomingule ja tema valikutele ajaloolistest teemade kujutamisel. 5. detsembril linastub Mati Undi stsenaariumi põhjal valminud linalugu kommunist Viktor Kingissepa viimastest elupäevadest, “Saja aasta pärast mais”. Filmi aitavad lahti mõtestada selle toimetaja Tiina Lokk, ajaloolane Mari-Leen Tammela ja endine kaitsepolitsei peadirektor Arnold Sinisalu. Pärast seda on ekraanil armastatud “Nipernaadi”, mille saamisloost räägime Tiina Lokiga. 6. detsembril jõuab Elektriteatri ekraanile metsavendadest ja nende vastasest võitlusest rääkiv „Metskannikesed“, mille ajaloolist tausta aitab pärast seanssi avada ajaloolane Pearu Kuusk. Samal päeval linastub veel viimane Kiisa Tallinnfilmis valminud töö „Regina“, mida analüüsivad semiootik Katre Pärn ja kirjandusteadlane Johanna Ross.
Kevade
Ida-Virumaal üles kasvanud Kiisk astus mobilisatsiooni korras 17-aastaselt Eesti SS-diviisi, sõdis Sinimägedes venelastega, suutis hiljem varjata oma minevikku ja õppis nii TPI`s, Eesti Riiklikus Teatriinstituudis kui Moskva Riiklikus Teatriinstituudis. Moskva GITISe legendaarse Eesti stuudio lõpetanud Kaljo Kiisk alustas tööd 1953. aastal Tallinna Draamateatris. Ent juba 1955. aastast alates alustas ta uut elu filmimaailmas, kujunedes filmitegijaks, kelleta Eesti filmilugu täna tunduks mõeldamatu. Oma esimestes töödes “Jahid merel” ja “Juunikuu päevad” oli ta tõlgi ja teise režissööri ametis. Väga menukaks kujunenud “Vallatud kurvid” võeti vastu juba pea täiesti Kaljo Kiisa filmina, kuigi ametlikult oli ta ikka veel teine režissöör. Järgnesid täiemahulised Kiisa enda filmid: “Jääminek” (1962), “Jäljed” (1963), “Me olime 18-aastased” (1965), “Keskpäevane praam” (1968), “Tuuline rand” (1971), “Surma hinda küsi surnutelt” (1977), “Metskannikesed” (1980), “Regina” (1990), “Suflöör” (1993) jt.
Vallatud kurvid
Kaljo Kiiska peeti näitlejat avastavaks filmirežissööriks, kes ühelt poolt püüdis jäädvustada filmilindile vanu meistreid, ent leidis ka uusi filmitalente. Just tema on esimesena ekraanile toonud Ada Lundveri, Terje Luige, Mare Hellaste-Garšneki, Peeter Šmakovi (Kardi) jpt ning suutis kõigile ootamatust küljest panna mängima sellised tuntud inimesed nagu Voldemar Panso, Kaarin Raid või Eino Tamberg. Seejuures oli ta ka ise andekas näitleja, kes mängis rõõmuga kaasa teiste režissööride filmides ning naases elu teises pooles ka teatrilavale. Tema kehastatud Libleta oleks mõeldamatu Arvo Kruusemendi ainulaadne filmitriloogia Oskar Lutsu “Kevade”, “Suve” ja “Sügise” ainetel. Rahva suureks lemmikuks kujunes ka kingsepp Johannes teleseriaalis “Õnne 13”.
Lisaks loomingulisele tööle oli Kaljo Kiisal ka märkimisväärne poliitiline karjäär. Ta jõudis tegutseda nii Nõukogude Liidu võimuasutustes (oli EKP Keskkomitee, ENSV Ülemnõukogu ja ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige ning NSV Liidu rahvasaadik) kui olla ka Eesti Vabariigi Riigikogu liige.
