Tallinna Ülikoolis tehtud uurimistöö keskendus vereproovist pärit rakuväliste vesiikulite eraldamise ja analüüsimise meetodite arendamisele, mis võimaldab saada teavet haiguste kohta ilma koeproove võtmata. Uurimuses kasutati vereplasma happesuse muutmist, et suurendada oluliste osakeste hulka ja vähendada soovimatut saastatust, mis parandab vereproovist saadava info kvaliteeti. Lisaks töötati välja meetodid, mis aitavad paremini mõista ja tõlgendada vesiikulites sisalduvat molekulaarset infot. See lähenemine võib tulevikus aidata haigusi varem avastada ning jälgida ravi tõhusust, kuid enne laialdast kasutuselevõttu on vaja täiendavaid kliinilisi uuringuid.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Hetkel peavad arstid sageli võtma koetüki, et mõista, mis toimub kasvaja või mõne muu kahjustatud elundi sees. Biomeedik Danilo Mladenović töötab selle nimel, et leida sama infot ka vereproovist. Nii võib Tallinna Ülikoolis tehtud uurimistöö aidata arstidel tulevikus haigusi varem avastada ja ravi tõhusust paremini jälgida, ilma korduvalt koeproove võtmata.
Rakud saadavad verre imepisikesi sõnumeid
Erialast haridust omamata vajab Danilo Mladenović’i arendustööst aru saamine head kujutlusvõimet. Üks võimalus on kujutada ette, et iga rakk inimese kehas on väike maja. Kõik majad saadavad üksteisele pidevalt tillukesi pakikesi. Mõned pakikesed sisaldavad valke, teised geneetilise teabe tükikesi sõnumitega oma päritolu kohta. Selliseid tillukesi pakikesi liigub inimese veres iga päev miljardeid. Pakikesed on nii väikesed, et nõelatipule mahuks neid miljoneid.
Kui üks majadest haigestub, võib muutuda ka tema saadetud pakike. Neid pakikesi verest leides ja neis olevaid sõnumeid lugedes võivad teadlased ja arstid saada teada, mis kehas toimub, ilma et nad peaks alati kahjustatud elundit vahetult uurima.
Verest tuleb leida õige info, aga kuidas seda teha?
Probleem peitub selles, et veres on äärmiselt kitsas. Veri sisaldab miljoneid eri osakesi ja molekule. Pakikeste ehk rakuväliste vesiikulite leidmine on nagu püüda leida postkastist mõnd tähtsat kirja, samal ajal kui postkast on täis ajalehti, reklaame ja tuhandeid lugemata kirju. „Minu uurimistöö arendas meetodeid, mis muudavad selle otsingu lihtsamaks,“ selgitab biomeedik, Tallinna Ülikoolis äsja doktorikraadi kaitsnud Danilo Mladenović. „Ühe lähenemisviisi puhul kasutasin vereplasma happesuse kontrollitud muutmist, et eraldada rakuväliseid vesiikuleid soovimatutest osakestest. Selle tulemusel suurenes optimaalsetes tingimustes rakuväliste vesiikulite arv proovis kuni 3,3 korda, samal ajal kui soovimatu lipoproteiinide saastatus vähenes üle 60%.“ See tähendab, et otsitav info tuli paremini esile.
Leitud infot tuleb osata ka lugeda
Info ehk pakikeste leidmine on vaid osa väljakutsest. Teadlased peavad oskama ka pakikeses olevat kirja lugeda. „Selle lahendamiseks uurisin, kuidas tuvastada ja paremini mõõta rakuväliseid vesiikulite molekulaarseid markereid ehk kuidas mõista pakikestes olevat infot. Seda ei ole varem lõpuni lahendatud. Nüüd leidsin meetodi, mis tõstab olulise info esile, nii et oskame seda paremini lugeda,“ räägib biomeedik edasiminekust.
Foto: Freepik
Danilo Mladenović usub, et tema teadustöö võib olla oluline osa meditsiini tulevikust. Kui praegu peavad arstid sageli võtma koetüki, et mõista, mis toimub kasvaja või mõne muu kahjustatud elundi sees, siis tulevikus võib see olla möödanik. „Senisele praktikale on vaja alternatiivi, sest biopsia võib anda väärtuslikku teavet mõne elundi, kuid mitte terve organismi kohta,“ rõhutab teadlane. Vereproov seevastu võib potentsiaalselt anda infot korraga paljude kehapiirkondade kohta ning kuna vere võtmine on ka suhteliselt lihtne, saab seda teha sagedamini kui koeproovi võtta.
Senisele praktikale on vaja alternatiivi, sest biopsia võib anda väärtuslikku teavet mõne elundi, kuid mitte terve organismi kohta.
Tulevikus võib vereproov aidata haigusi varem avastada
See ongi suur ootus vedelbiopsia arendamises – muuta veri „aknaks kehasse”. Tulevikus võiks see aidata arstidel haigusi varem avastada, näha, kas ravi toimib, märgata muutusi haiguse kulus või avastada vähi taasteket, ilma et peaks korduvalt koeproove võtma. Enne meetodi kasutusse jõudmist on aga vaja põhjalikke kliinilisi uuringuid.
Tulevikus võiks see aidata arstidel haigusi varem avastada, näha, kas ravi toimib, märgata muutusi haiguse kulus või avastada vähi taasteket, ilma et peaks korduvalt koeproove võtma.
„Minu doktoritöö tulemused on üks samm lähemale tulevikule, kus väike vereproov võiks paljastada palju rohkem selle kohta, mis kehas toimub,“ ütleb Danilo Mladenović.
