Eestis on naiste õiguste ja ühiskondliku osaluse areng olnud pikaajaline protsess, mida on mõjutanud mitmed olulised naised eri ajastutel. Vera Poska-Grünthal oli esimene naissoost õigusteadlane Eestis ning aktiivne naisliikumise eestvedaja, kes panustas nii seadusandlusse kui ka rahvusvahelisse koostöösse. Alma Ostra-Oinas oli advokaat ja poliitik, kes osales aktiivselt Eesti esimese iseseisvusaja poliitikas ning kaitses töö- ja inimõigusi. Marju Lauristin on ühiskonnateadlane ja poliitik, kes on aidanud kujundada Eesti demokraatlikku mõtteviisi ning rõhutanud kodanike tegelikku osalust ja inimõiguste tähtsust nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Eesti naiste õiguste ja ühiskondliku osaluse kujunemise lugu ei koosne üksnes ühest ajastust ega ühest võitlusest. Naised on läbi ajaloo seisnud hariduse ja tööalaste võimaluste eest juba ajal, mil kõrgharidusega naine oli Eestis veel haruldus, astunud poliitikasse ja ühiskondlikku ellu ajal, mil oma seisukohtade eest tuli maksta kõrget hinda, ning aidanud kaasa sellele, et taasiseseisvunud Eesti riigikorralduse keskmesse jõuaksid demokraatia, inimõigused ja inimeste võimalus ühiskonnas päriselt osaleda.
Eesti Inimõiguste Keskuse naistele pühendatud sari tutvustab Vera Poska-Grünthali, Alma Ostra Oinast ja Marju Lauristini. Neid lahutavad erinevad ajastud ja elukogemused, kuid kõigi kolme tegevus on mõjutanud seda, millised võimalused on naistel olnud hariduses, poliitikas ning ühiskonnaelus kaasa rääkida.
Vera Poska-Grünthal aitas kujundada Eesti naisliikumist
Vera Poska-Grünthal oli teedrajav õigusteadlane, aktiivne ühiskonnategelane ja naisõiguslane. Ta lõpetas ülikooli 1925. aastal ajal, mil kõrgharidusega naisi oli Eestis veel väga vähe ning naiste puhul peeti karjääri ja perekonnaelu ühendamist sageli võimatuks.
Poska-Grünthal oli esimene naissoost õigusteadlane Tartu Ülikoolis, kes omandas õigusteaduse magistrikraadi ja sai loa anda loenguid. Tema diplomitöö käsitles ettevõtja vastutust õnnetusjuhtumite puhul ning 1939. aastal kaitses ta magistriväitekirja „Tööõiguslik noortekaitse“, milles osutas probleemidele, kuidas alaealised on tööturul täiskasvanutest vähem kaitstud.
View this post on Instagram
Õigusteaduse kõrval oli Poska-Grünthal aktiivne naisliikumises. Ta osales mitme naiste ja laste õigustega tegelenud organisatsiooni loomises ning avaldas 1936. aastal teose „Naine ja naisliikumine“, milles andis ülevaate naise seisusest ajaloos, toonastest probleemidest ning naisliikumise arengust. Samuti andis ta kaastoimetajana eesti keeles välja Soome ja Rootsi abieluseadused, et Eestis leviks teadmine võrdõiguslikkust edasiviivatest perekonnaseadustest.
Tema tegevus ulatus Eestist kaugemalegi. Poska-Grünthal osales rahvusvaheliste naisorganisatsioonide töös ning Rahvusvahelise Naisliidu 1928. aastal Pariisis korraldatud sotsiaaltöö kongressil. Tema ettepanekul asutati seal Rahvusvaheline Naisjuristide Organisatsioon.
Tema algatusel kutsuti ellu ka Tartu Emadekaitse Ühing ja ulualuseta emadele mõeldud Emadekodu ning tema eestvedamisel loodi naisteajakiri Triinu, mida ta aastaid toimetas.
Poska-Grünthal on oma mälestustes kirjeldanud, kuidas temas kujunes veendumus, et naised peavad seaduste muutmist ise nõudma, sest olemasolevatest eesõigustest ei loobuta vabatahtlikult. See mõte iseloomustab hästi tema tegevust tervikuna – teadmiste kogumisele pidi järgnema praktiline töö, mis muudaks naiste võimalusi ühiskonnas.
Alma Ostra-Oinas oli üks Eesti esimese iseseisvusaja mõjukamaid naispoliitikuid
Alma Ostra-Oinas oli advokaat, kirjanik, naisõiguslane ja poliitik, kelle ühiskondlik aktiivsus algas juba kooliajal. Alates 1901. aastast õppis ta Tartu Puškini-nimelises Tütarlaste Gümnaasiumis, mis oli toona Eestis ainus õppeasutus, kus tüdrukud said poistegümnaasiumidega võrdsustatud ilmaliku õppekavaga haridust.
1905. aastal puhkes koolis konflikt, kui Postimehe peatoimetaja Jaan Tõnisson süüdistas gümnaasiumi neide kõlvatus elustiilis, vabaarmastuses ja vabameelsuses. Ostra-Oinas pidas seepeale kõne ja kutsus kokku koosoleku, mille tulemusena visati ta koolist välja ja vahistati.
View this post on Instagram
Gümnaasiumiõpilasena kuulus ta põrandaalusesse radikaalrahvuslikku õpilasorganisatsiooni ning toimetas käsikirjalist õpilaste nädalalehte Koit. Legaalset poliitilist tegevust alustas ta 1917. aastal ning valiti esmalt Tartu linnavolikokku ja seejärel Eestimaa Sotsiaaldemokraatliku Ühenduse nimekirjast Tallinna linnavolikokku.
Aastatel 1924–1934 töötas ta Tallinna linnavalitsuse nõunikuna ning juhatas tööbörsi ja töökaitseosakonda ning hoolekandeosakonda. Tema töövaldkonda kuulusid muu hulgas tööpuuduse vähendamine ning tööliste, naiste ja laste õiguste kaitse.
Tema töövaldkonda kuulusid muu hulgas tööpuuduse vähendamine ning tööliste, naiste ja laste õiguste kaitse.
Ostra-Oinast on nimetatud Eesti esimese iseseisvusperioodi üheks mõjukamaks naispoliitikuks. Ta oli Eesti Maanõukogu, Asutava Kogu ning I, II ja III Riigikogu liige, samuti esimene eestlasest naine, kes töötas linnanõunikuna.
Tema elukäiku saatsid korduvalt arreteerimised ja vangistus. Aastatel 1905–1906 oli ta koolist väljaheitmise ja koosoleku korraldamise järel Siberis, 1915. aastal arreteeriti ta sõjavastase kõne tõttu ning 1944. aastal esmalt Saksa okupatsioonivõimude ja hiljem NKVD poolt. Pärast viimast arreteerimist küüditati ta Uljanovski oblasti vangilaagrisse. 1952. aastal vabanes ta ning asus elama tütre juurde Komi ANSV-sse, kus suri 1960. aastal.
Ostra-Oinase tegevus ulatus poliitikast ka kirjandusse. Kui Tartu Ülikool hakkas alates 1917. aastast võtma naisi vastu täieõiguslike üliõpilastena, astus sinna ka tema ning lõpetas ülikooli advokaadina. 1923. aastal ilmus tema autobiograafiliste mõjutustega romaan „Aino“, mis rääkis naisüliõpilaste elust.
Marju Lauristin on aidanud kujundada Eesti demokraatlikku mõtteviisi
Marju Lauristin on ühiskonnateadlane, poliitik ja inimõiguste eest seisja, kelle töö keskmes on olnud küsimused sellest, kuidas inimesed saavad ühiskonnas kaasa rääkida ning millised tingimused muudavad selle osaluse tegelikuks.
Ta alustas oma karjääri ajakirjaniku ja teadlasena Tartu Riiklikus Ülikoolis ning on üks Eesti sotsioloogia ja kommunikatsiooniuuringute rajajaid. Tartu Ülikooli õppejõu ja professorina uuris ta muu hulgas meedia, avaliku arutelu ja ühiskondlike suhete mõju inimeste võimalusele demokraatias osaleda.
View this post on Instagram
Lauristin oli üks Eesti Rahvarinde eestvedajaid ning osales erinevate ühiskonnagruppide ja poliitiliste jõudude ühendamisel eesmärgiga saavutada Eesti suveräänsus. Tema süstemaatiline lähenemine ja argumentatsioon mängisid olulist rolli arusaama kujundamisel, et Eesti tulevik peab põhinema demokraatial, inimõigustel ja kodanike osalusel.
Tema süstemaatiline lähenemine ja argumentatsioon mängisid olulist rolli arusaama kujundamisel, et Eesti tulevik peab põhinema demokraatial, inimõigustel ja kodanike osalusel.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist oli Lauristin Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige ning osales põhiseaduse väljatöötamises. 1992. aastal valiti ta Riigikogu liikmeks ning samal aastal sai temast Eesti esimene sotsiaalminister pärast taasiseseisvumist.
Aastatel 2014–2017 töötas Lauristin Euroopa Parlamendis, kus keskendus peamiselt sotsiaalpoliitikale, tööhõivele, haridusele ja kultuurile ning tegeles ka kodanikuvabaduse teemadega.
Lauristin on rõhutanud, et vabadusest üksi ei piisa, kui inimestel puuduvad tegelikud võimalused oma elu kujundada. Tema tegevust teadlase, poliitiku ja ühiskonnakriitikuna on saatnud tähelepanu sõnavabadusele, võrdsele kohtlemisele, sotsiaalsele õiglusele ning iga inimese õigusele väärikale elule.
Lauristin on rõhutanud, et vabadusest üksi ei piisa, kui inimestel puuduvad tegelikud võimalused oma elu kujundada.
Tema töö ühendab mitut ajastut: nõukogudeaegset teadust ja avalikku arutelu, Eesti iseseisvuse taastamist, uue riigikorralduse kujundamist ning Euroopa tasandi poliitikat. Kõigis neis on kordunud küsimus, kuidas luua ühiskond, kus inimestel ei ole õigused üksnes seaduses, vaid ka võimalus neid kasutada.
