08

september 2026
08.september 2026

VIDEOVESTLUS: “NÄDALAVAHETUSE KÕVAMEES”: Marko Viik vahetas enesehävitamise eneseületuse vastu

Kristi Zirk

Portaali haldur

Grete Kägo

Toimetaja

Monika Kuzmina

GoodNews looja

11 min
Marko Viik. Foto: Virko Veskoja
Loe AI kokkuvõtet

Marko Viik kirjeldab raamatus „Nädalavahetuse kõvamees“ oma varasemat elu, mis oli täis pidusid, alkoholi ja narkootikume, ning raskusi hingevaluga toime tulemisel. Pärast mitmeid isiklikke kaotusi ja enesehävituslikku käitumist otsustas ta 2020. aastal alkoholist loobuda ning keskendus spordile ja tervislikule elule. Tänapäeval valmistub Viik esmakordselt võitlusspordivõistluseks ning leiab, et tema elu on muutunud tasakaalukamaks ja eesmärgipärasemaks.

See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.

Kirjanik, ettevõtja ja CrossFiti treener Marko Viik ei püüa raamatus „Nädalavahetuse kõvamees“ oma minevikku ilusamaks kirjutada. Ta räägib hoopis otsekoheselt nii pidudest, kaklustest, narkootikumidest, juhusuhetest kui ka tegudest, mille meenutamine paneb teda praegu pead vangutama. Lõbusa peomehe kuvandi taga oli aga noor mees, kes ei osanud tulla toime hingevalu ega iseendaga.

Praeguseks on Viigi elu tundmatuseni muutunud. 2020. aastal loobus ta alkoholist ja spordist sai tema igapäevaelu keskpunkt ning 24. oktoobril ootab teda ees uus katsumus: Viik astub Tallinnas Unibet Arenal toimuval The Clash 5 võitlusõhtul esimest korda võitlusspordipuuri.

Alkoholist leevendust otsima viis südamevalu

Viik oli 18-aastane, kui esimest korda tõeliselt armus. Siniste silmadega neiu oli talle sedavõrd tähtis, et noormees käis teda pool aastat naaberkülas vaatamas, riskides enda sõnul isegi peksa saamisega. Järjekindlus viis sihile ja neist sai paar.

Suhe kestis aga alla aasta, kuni neiu tunnistas, et oli Viiki petnud ja soovis olla teise mehega. Löök oli noormehele sedavõrd valus, et ta ei osanud olukorrale kuidagi reageerida. „Kui ta oli oma jutu lõpetanud, nutsin lohutamatult ja tundsin, et ei saa hingata,“ meenutab ta raamatus.

Marko Viik. Foto: Virko Veskoja

Lahkuminekust ülesaamine võttis aastaid. Viik helistas neiule veel pikalt võõra numbri pealt, kuid ei öelnud telefonis midagi. Ta tahtis vaid korraks endise kallima häält kuulda – ja jõi seejärel edasi. „Mul oli noorena palju hirme, mida püüdsin meelemürkidega tuimestada. Suurimaks tõukeks kontrollimatule enesehävitamisele sai aga pettumine armastuses.“

„Kui midagi ei toimunud, jõin, et midagi juhtuks“

Varsti pärast suhte purunemist lisandusid alkoholile narkootikumid. Viik teadis enda sõnul juba enne esimest tarvitamiskorda, et need võivad talle kergesti külge jääda. Sel hetkel ei hoolinud ta aga enam tagajärgedest.

Nädalavahetusest nädalavahetusse pidutsemine kujundas temast teiste silmis lõbusa seltskonnahinge. Temaga sai nalja ning isegi piiri ületamisest sündisid lood, millega hiljem sõprade ees uhkustada. Viik tunnistab raamatus, et lõi endale kuvandi inimesest, kelle elus on kõik hästi, kuigi tegelikult püüdis ta summutada sisemist tühjust. „Kui midagi halba juhtus, kallasin endale rummikoksi, et unustada. Kui midagi head juhtus, võtsin džinni, et tähistada. Kui midagi ei toimunud, jõin viina, et midagi juhtuks. Nii see ring tegelikult käis.“

Marko Viik. Foto: Virko Veskoja

Mõnest õllest piisas, et kontroll kaoks ja üheks õhtuks kavandatud pidu veniks terve nädalavahetuse pikkuseks. Reede õhtul astus ta koduuksest välja viisakalt riides, pühapäeval naasis aga räsituna. „Vaatasin peeglisse – mokk värises ja tahtsin endale vastu vahtimist anda, sest olin jälle enda elu nii käest lasknud.“

Politsei kutsuti teinekord endale ise järele

Raamatus meenutab Viik mitut juhtumit, mis tundusid talle toona vaimukad ja kõvad, kuid panevad teda nüüd enda kunagise mõtteviisi üle imestama. Ühel korral oli tal koos sõbraga vaja öösel Kloogarannast Keilasse saada. Takso kutsumise asemel mõtlesid noormehed välja teistsuguse plaani: Viik helistas hädaabinumbrile ja teatas, et kaks alaealist häirivad laagri öörahu.

Politsei saabuski ning viis noormehed Keilasse. Viik toimetati vanaema juurde ja sõber sai samuti koju. Plaan töötas ning hiljem oli sellest sõpradele lõbus rääkida. „Praegu saan selle peale ainult pead vangutada,“ tunnistab ta.

Teisel korral viis peomaraton seltskonna Rummu endise vangla territooriumile, kus Viik tahtis lagunenud maja katuselt vette hüpata. Väljas lõi välku ja sadas paduvihma, kuid ohtlik plaan tundus talle toona suurepärane.

Need juhtumid ei olnud Viigi sõnul märk kartmatusest, vaid vajadusest pidevalt midagi tunda ja teistele tõestada. „Nädalavahetuse kõvamehe“ kuvandi taga oli ebakindlus, mida alkohol aitas mõneks ajaks varjata.

Marko Viik. Foto: Virko Veskoja

Sõltuvus võttis treeneritöö

Peagi ei jäänud pidutsemine aga üksnes nädalavahetustesse, vaid hakkas mõjutama ka Viigi tööd. Ta tegutses noorte korvpallitreenerina ning sai lastega enda sõnul hästi läbi. Noored tajusid teda ühtaegu sõbra ja treenerina ning Viik leiab, et tegi seda tööd hingega.

Ühel korral tarvitas ta aga enne mängu narkootikume ega jõudnudki noorte juurde. Järgnenud konflikt korvpalliklubiga lõpetas tema treeneritöö. „Et treener on alkohoolik ja poole kohaga narkomaan, tähendas, et olin selleks ametiks täiesti sobimatu,“ tõdeb ta raamatus.

Viik tunnistab, et see oli valus, kuid õiglane tagajärg. Toona ei suutnud ta veel enda käitumise eest täielikult vastutada. Palju lihtsam oli süüdistada tööandjaid, keskkonda või teisi inimesi.

Ka hilisemates töökohtades jätkus sama muster. Pohmell muutis töölemineku võimatuks, puudumise järel tekkinud süütunne viis aga uue joomiseni. „See oli olukord, kus nokk oli kinni ja saba lahti. Jõin, ei jõudnud tööle, tundsin süümepiinu ja jõin nende vaigistamiseks uuesti.“

Marko Viik. Foto: Virko Veskoja

Vanaema nägi ära täieliku muutumise

Alkohol ja pidutsemine neelasid ka Viigi raha. Kui see otsa sai, palus ta abi vanaemalt, kes lapselast alati toetas. „Tagantjärele on kurb mõelda, milline ma tol ajal olin. Mul on siiralt hea meel, et vanaema on siiani elus ja sai minu täielikku elumuutust näha. Armastan teda väga ja kahetsen, et panin teda oma tegudega nii palju muretsema.“

Praegu muretseb vanaema tema sõnul endiselt, kuid hoopis teistel põhjustel – näiteks selle pärast, kas lapselapsel on külma ilmaga sall korralikult kaelas. „See on juba armas muretsemine.“

Marko Viik. Foto: Virko Veskoja

Muutuse alguseni jõudis Viik 2019. aastal, kui mitme lähedase sõbra enneaegne surm pani teda mõistma, kui kiiresti elu võib lõppeda. Samal ajal hakkas ta kuulama ja lugema raamatuid, millest kõige suuremat mõju avaldas talle USA endise eriüksuslase ja ultramaratoonari David Gogginsi autobiograafia „Can’t Hurt Me“. Viik on seda audioraamatut kuulanud enda sõnul üle 20 korra. Gogginsi lugu sundis teda küsima, kui kaua kavatseb ta veel üksnes muutumisest rääkida, ilma et tema tegudes midagi muutuks.

Pohmellijärgsetest lubadustest sai päris otsus

Viik oli varem korduvalt vandunud, et ei joo enam kunagi. Tavaliselt sündis lubadus ränga pohmelli ajal ning kadus koos halva enesetundega. „Roomasin kuidagi voodisse, jõin vett, palusin jumalat ja lubasin, et ma ei joo enam kunagi. Neid kordi tuli aga veel ja veel.“

Marko Viik. Foto: Virko Veskoja

2020. aastal oli midagi teisiti. Viik teatas sõpradele ja lähedastele, et temast saab karsklane. Nii läkski. Mõni ei võtnud seda kuigi tõsiselt, sest ta oli muutumisest ka varem rääkinud. Viik ise teadis aga, et seekord ei olnud tegemist järjekordse pohmellijärgse lubadusega. „Minu sees oli toimunud muutus. Mul oli teiste reaktsioonist ükskõik, sest teadsin, et muudan oma elu otsustavalt ja tagasiteed enam ei ole.“

Täiskasvanuna ei saa enda valikute eest lõputult süüdistada lapsepõlve, ebaõnnestunud suhteid ega teisi inimesi.

Alkoholist, narkootikumidest ja nikotiinist otsitud rahulolu hakkas ta leidma treeningust, tervislikust toidust ja eesmärkide poole liikumisest. Täna ei ole Viik enam täiskarsklane ja on leidnud elus tasakaalu. Kõige olulisemaks peab ta mõistmist, et täiskasvanuna ei saa enda valikute eest lõputult süüdistada lapsepõlve, ebaõnnestunud suhteid ega teisi inimesi.

Marko Viik. Foto: Virko Veskoja

Ennast saab proovile panna ka hoopis teistsugusel viisil

Täna paneb Viik ennast proovile viisil, mis võib kõrvalt paista sama äärmuslik kui tema kunagine elu. Erinevus seisneb tema sõnul selles, et nüüd ei põgene ta enam iseenda eest, vaid liigub teadlikult valitud eesmärgi poole.

Mihkel Mihkelson ja Marko Viik. Foto: Virko Veskoja

24. oktoobril toimub Unibet Arenal võitlusõhtu The Clash, kus Viik astub esimest korda puuri. Ettevalmistuse ajal teeb ta vähemalt kümme treeningut nädalas ning võitluseks aitavad tal valmistuda Maikel Astur ja klassikalise poksi treenerid.

Kunagi ei ole liiga hilja saada selleks, kelleks tahad.

Viik läheb puuri võitma, kuid ei pea võimalikku kaotust läbikukkumiseks. Suurem võit on tema jaoks see, et mees, kes ei suutnud kunagi isegi enda joomist peatada, suudab nüüd kuude kaupa treenida ja ebamugava eesmärgi nimel distsipliini hoida. „Kunagi ei ole liiga hilja saada selleks, kelleks tahad. Välja arvatud juhul, kui tahad nooremaks saada – siis on see rong tõesti läinud.“

VAATA VIDEOVESTLUST!