Alanud kooliaasta paneb lapsevanemaid mõtlema, millega lapsed internetis tegelevad ning kas peres oleks tarvis seada neti- ja ekraanipiiranguid. Samas tekitab vanemates küsimusi, kuidas arutada teemat lapsega nii, et ei tekiks tüli ega vastasseisu. Eksperdid rõhutavad, et sellistes olukordades on võtmesõnadeks avatus, usaldus ja turvatunne.
Kuuenda klassi õpilane Iko Mengel rääkis Digimentorite korraldatud veebiseminaril „Mida lapsed päriselt internetis teevad?“, et laste ja noorte internetikasutus sõltub suuresti vanusest. „Lapsed, kes on nooremad kui kaheksa, mängivad internetis erinevaid mänge, sest neil ei pruugi veel sotsiaalmeediakontosid olla. Vastupidiselt on aga vanematele lastele sotsiaalmeedia järjest olulisem ajaveetmise koht,“ sõnas ta. Populaarseimate kanalitena tõi Mengel välja TikToki, Instagrami ja YouTube’i – viimane neist on levinud ka eelkooliealiste seas.
Selleks, et vanemad oleksid kursis, millist sisu nende lapsed vaatavad, on Iko Mengeli arvates väga oluline oma lastega rääkida. „Lapsevanem peaks sõbralikult küsima, keda laps jälgib, ning seejärel end erinevate sisuloojate, platvormide ja mängudega kurssi viima,“ sõnas ta.
Peaasi.ee kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa soovitab samuti nendel teemadel rääkides säilitada avatud suhtlus. „Internet ei ole oma olemuselt negatiivne – see on kuuluvustunde tekkimiseks väga oluline. Tasub meeles pidada, et täieliku keelamise asemel tuleks lapsele selgitada, mida võib internetis jagada, kellega tasub suhelda ning mida teha, kui keegi käitub halvasti. Samas ei tohi piiride seadmist karta, sest need arendavad lapse enesekindlust,“ selgitas Oidermaa.
Samas ei tohi piiride seadmist karta, sest need arendavad lapse enesekindlust.
„Internetist ja sotsiaalmeediast rääkimist tuleks alustada võimalikult vara. Juba siis, kui lapsel on internetimaailmaga esimesed kokkupuuted, võiks tal olla mingisugune tunnetus ja arusaam – eale vastavalt,“ sõnas kliiniline psühholoog. Siiski rõhutas ta, et kunagi ei ole hilja selle vestlusega alustada.
Et luua avatud suhtlus ja turvaline keskkond, on vaja leida aeg, mil kellelgi ei ole kiire ega parasjagu käsil muid tegevusi. „Tuleb suhtuda suure uudishimuga. Vanem peaks lapsele märku anda, et teda päriselt huvitab, mis lapse peas toimub. Uuri kogemusi: küsi, mis teeb internetimaailma põnevaks, mida laps on õppinud, ning puuduta sõbralikult ka interneti negatiivseid külgi. Alles siis, kui laps on ära rääkinud ja vanem kuulanud, tasub rääkida endapoolsetest murekohtadest ja anda olukorrale hinnang täiskasvanu perspektiivist,“ andis Oidermaa lapsevanematele nõu.
Tartu Ülikooli meediauuringute kaasprofessor Maria Murumaa-Mengel selgitas, et lapsevanem peaks interneti kasutamiseks ette andma selged reeglid, nende ülesanne ei ole kogu aeg last lõbustada. Juhul kui aga laps neist mingil põhjusel kinni ei pea, võivad vanemad küll proovida näiteks põnevate alternatiivsete tegevuste väljapakkumist. „Kui laps ei soovi ise nutiseadme kasutamist lõpetada ja vanem ütleb lihtsalt, et pane nüüd mäng kinni, võib tekkida vastasseis,“ rääkis Murumaa-Mengel. „Kui aga vanem läheneb kavalusega, näiteks pakub välja mäng peagi lõpetada, sest pere sooviks Monopoli mängida, piknikule minna või niisama juttu ajada, on lapsed palju altimad kaasa tulema.“
