Artikkel tutvustab kolme Eesti naise – Emma Assoni, Leida Laiuse ja Lagle Pareki – panust inimõiguste ja naiste võimaluste laiendamisse eri valdkondades. Emma Asson aitas naistel jõuda haridusest poliitikasse ning osales Eesti iseseisvusakti ja põhiseaduse väljatöötamises. Leida Laius tõi Eesti filmikunsti naiskarakterid, kes ei olnud vaid kõrvaltegelased, vaid mitmekülgsed ja olulised loo kujundajad. Lagle Parek tegutses Nõukogude ajal inimõiguste eest, osaledes dissidendiliikumises ja hiljem Eesti iseseisvusliikumises ning töötades ka siseministrina. Kõik kolm naist ühendas julgus seista olemasolevate piiride vastu ja laiendada naiste õigusi ühiskonnas.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Õigus õppida, ühiskonnaelus kaasa rääkida, oma mõtteid vabalt väljendada ja vajadusel võimule vastu seista ei ole Eesti ajaloos olnud naiste jaoks alati iseenesestmõistetav. Nende võimaluste avardamise taga on olnud inimesed, kes on julgenud teha midagi teisiti ajal, mil ühiskond polnud selleks veel valmis.
Eesti Inimõiguste Keskuse naistele pühendatud sari tõstab esile kolme väga erineva eluteega naist, kelle tegevust ühendas julgus näha enda ees olevatest piiridest kaugemale. Nendeks naisteks on Emma Asson, Leida Laius ja Lagle Parek.
Emma Asson aitas naistel jõuda haridusest poliitikasse
Emma Asson oli Eesti pedagoog, haridustegelane ja poliitik, kes jõudis ühiskonnaellu ajal, mil naiste professionaalsed valikud olid veel väga piiratud. Ta lõpetas 1907. aastal kuldaurahaga Tartu Puškini-nimelise tütarlaste gümnaasiumi ning spetsialiseerus ajaloole, jätkates õpinguid Peterburis. Õpetaja diplomi sai ta hiljem Tartu Ülikoolist.
View this post on Instagram
Juba enne ülikooli lõpetamist hakkas Asson kirjutama eestikeelseid ajalooõpikuid. 1912. aastal ilmunud „Wana ajalugu“ oli esimene eestikeelne naise kirjutatud ajalooõpik Eestis. Tsaari ajal oli selle sisu sedavõrd uuenduslik, et ametlikku kasutusluba raamat ei saanud, kuid õpik osutus populaarseks ning Eesti Vabariigi ajal ilmus sellest parandatud kordustrükk. Hiljem järgnesid „Keskaeg“ ja „Uusaeg“ ning kokku ilmus Assoni sulest üle 30 õpiku.
Lisaks aitas Asson välja töötada ka Eesti iseseisvusakti ja esimese põhiseaduse ning valiti Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei esindajana Asutavasse Kogusse ja I Riigikogusse.
1920. aastal loodud Eesti Naisorganisatsioonide Liidu tegevuses kõneles ta järjekindlalt naiste osalemise vajadusest poliitikas ja ühiskonnaelus. Teda häiris, et naised jäeti otsustamisest kõrvale isegi siis, kui nad olid juba tõestanud oma võimekust kanda suuri kohustusi.
Kui mehed mobiliseeriti sõtta, kutsuti naised nende asemele ametisse; naiste kätte usaldati tähtsad kohad ja suured ülesanded.
„Kui mehed mobiliseeriti sõtta, kutsuti naised nende asemele ametisse; naiste kätte usaldati tähtsad kohad ja suured ülesanded. Ja naine sai hakkama tema peale pandud kohustustega,“ kirjutas Asson Eesti Naisorganisatsioonide Liidu aastaraamatus.
Leida Laius tõi Eesti filmi naised, kes ei mahtunud tavapärastesse rollidesse
Kui Emma Asson muutis naiste võimalusi hariduse ja poliitika kaudu, siis Leida Laius tegi seda kunsti kaudu.
Laiuse elukäik oli keeruline. Tema isa kuulutati 1930. aastate lõpus kulakuks ning ta suri vangilaagris, süüdistused saatsid perekonda ka hiljem. Noore naisena ühines Laius Punaarmeega, kuid rindele ta ei jõudnud. Pärast sõda koges ta ka isiklikus elus suuri kaotusi ning need teemad – armastus, üksindus, emadus ja valusad valikud, jõudsid hiljem korduvalt ka tema loomingusse.
View this post on Instagram
Laius lavastas seitse mängufilmi ja viis dokumentaalfilmi ning töötas aastatel 1962-1966 enam kui 30 mängu- ja aimefilmi dublaažirežissöörina.
Tema filmides ei olnud naine kõrvaltegelane ega lihtsalt kellegi abikaasa või ema. „Mäeküla piimamehes“, „Libahundis“, „Ukuarus“ ja „Kõrboja peremehes“ olid naised mitmekülgsed tegelased, kelle valikutel, sisemaailmal ja vastuoludel oli loo kujunemisel oluline tähendus.
Laius oli esimene režissöör, kes tõi Eesti filmis naiskarakterid järjepidevalt esiplaanile.
Laius oli esimene režissöör, kes tõi Eesti filmis sellised naiskarakterid järjepidevalt esiplaanile. Mõne kriitiku hinnangul tegi ta kogu elu justkui sama filmi eri variatsioone – tema kangelannades peegeldusid ikka ja jälle ka tema enda elu küsimused.
Viimases mängufilmis „Varastatud kohtumine“ jõudis ta eriti teravalt küsimuseni, kuidas saab naine säilitada iseenda, oma südametunnistuse ja väärikuse maailmas, mis on täis ebaõiglust ning temalt pidevalt midagi nõuab.
Filmikriitik Johannes Lõhmus on sõnastanud Laiuse pärandi nii: „Leida Laiuse filmid on tüvitekstid empaatia võimalikkusest Eesti kultuuris.“
Lagle Parek õppis varakult, kui kallis võib vabadus olla
Lagle Pareki lapsepõlve mõjutas Nõukogude okupatsioon. Pareki isa arreteeriti 1941. aastal ning 1949. aastal küüditati Lagle koos perega Siberisse. Need kogemused kujundasid temas tugeva arusaama sellest, mida tähendab olukord, kus riik võib võtta inimeselt kodu, vabaduse ja võimaluse oma elu üle otsustada.
Pärast NLKP 20. kongressi pööras 15-aastane Lagle oma Türi keskkooli klassiruumis Stalini portree näoga seina poole – see oli tegu, mille eest oleks ta äärepealt koolist välja visatud.
View this post on Instagram
1970.–1980. aastatel liikus Parek Nõukogude Eestis dissidentlikes ringkondades, levitas keelatud teavet inimõiguste rikkumiste kohta ning oli põrandaaluse väljaande „Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis“ üks väljaandjaid.
1981. aastal kirjutas ta alla avalikule kirjale, milles nõuti rahu ja inimeste õiguste austamist. Selle tegevuse eest tuli maksta ränka hinda: aastatel 1983–1987 oli Parek poliitvang ja viibis nii Tallinna Patarei vanglas kui ka Mordva vangilaagris.
1981. aastal kirjutas Lagle Parek alla avalikule kirjale, milles nõuti rahu ja inimeste õiguste austamist.
Pärast vabanemist jätkas ta iseseisvusliikumises. 1987. aastal oli Parek üks Hirvepargi miitingu korraldajatest, kus räägiti avalikult Eesti ajaloost ning nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist ning tagajärgede likvideerimist.
Hiljem oli Parek MRP-AEG grupi asutaja, 1988. aasta Tartu rahu tähistamise korraldaja, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei rajaja ning Eesti Kongressi liige. Pärast taasiseseisvumist jätkas ta avalikku teenistust ja oli aastatel 1992–1993 Eesti siseminister.
Kolm erinevat teed, üks ühine julgus
Emma Asson, Leida Laius ja Lagle Parek tegutsesid eri aegadel ja täiesti erinevates valdkondades. Asson läks sinna, kus tehti poliitilisi otsuseid, ning nõudis naistele suuremat rolli. Laius muutis seda, kuidas naisi kultuuris kujutati ja milliseid lugusid peeti rääkimist väärivaks. Parek seisis sõna- ja mõttevabaduse eest ajal, mil selle eest võidi inimene vangistada.
Nende lood näitavad, et inimõiguste eest seismine ei tähenda alati sama asja. See võib tähendada õigust omandada haridust ja osaleda otsustamisel, võimalust rääkida ausalt inimese elust ja julgust keelduda vaikimast. Kõigi kolme naise puhul oli aga ühine valmisolek mitte leppida sellega, et olemasolevad piirid peavadki selliseks jääma.
