Tallinna Teletornis avatud rändnäitus „Üks keel – mitu lugu“ tutvustab tuntud eestimaalaste isiklikke kogemusi saksa keele ja kultuuriga, rõhutades Eesti ja Saksamaa pikaajalisi kultuurisidemeid. Näitus koondab erinevate põlvkondade ja elualade esindajate lugusid, mis näitavad saksa keele oskuse rolli teadmiste ja võimaluste avardamisel, eriti Nõukogude aja kontekstis. Näituse eesmärk on innustada noori keeleõppesse ning näidata, kuidas keeleoskus võib avada uusi õppimis- ja töövõimalusi. Projekti on toetanud Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond ja Goethe Instituut ning see on olnud rändnäitusena nähtav mitmel pool Eestis alates 2015. aastast.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Tallinna Teletornis avatud rändnäituse „Üks keel – mitu lugu“ looja Kristel Trell soovib tuntud eestimaalaste isiklike lugude kaudu näidata, kui palju võib ühe võõrkeele oskus inimesele juurde anda. Näitus sai alguse juba 2015. aastal ning selle keskmes on Eesti ja Saksamaa kultuurisidemed, mis on Trelli sõnul olnud tihedalt läbi põimunud sajandeid.
„Soovisime koos Saksamaa Liitvabariigi suursaatkonna ja Goethe Instituudiga koguda erinevate eestimaalaste lugusid saksa keelest ja kultuurist ning sellest, kuidas need on neid mõjutanud. Eesti ja Saksa kultuur on olnud omavahel väga tihedalt seotud mitte ainult aastakümneid, vaid sajandeid,“ rääkis Trell Teletornis näituse avamisel.
Näitus koondab erineva tausta ja vanusega inimeste kogemusi. Oma lugu on jaganud teiste seas Arvo Pärt, Harri Liivrand, Mart Juur, Maarja Jakobson, Mati Sirkel, Ragnar Klavan ja Ülle Madise. Trelli sõnul oligi eesmärk tuua kokku inimesed võimalikult erinevatelt elualadelt ja põlvkondadest. „Tahtsime, et esindatud oleksid erinevad eluvaldkonnad ja vanuserühmad – teadlased, õpetajad, õpilased, kultuuriinimesed ja paljud teised. 20-aastase ja 60-aastase inimese kogemus Saksamaast on väga erinev. Mõni mäletab veel Nõukogude Eestit ja Saksa Demokraatlikku Vabariiki, teine on sündinud juba 21. sajandil ning tunneb hoopis teistsugust Saksamaad.“
Saksa keel oli paljudele aken maailma
Mitmes näitusel jutustatud loos peegeldub aeg, mil saksa keele oskus andis eestlastele ligipääsu infole, mida Nõukogude Liidus muidu napilt liikus. Trell tõi näiteks Saksamaa Demokraatlikus Vabariigis ilmunud ajakirjad, mille kaudu jõudsid Eestisse teadmised nii kultuurist kui ka lääne muusikast. „Paljud õppisid saksa keelt ajal, mil polnud peaaegu kellegagi seda rääkida, ent kioskites müüdi Saksa DV pressi, laste- ja noorteajakirjadest moežurnaalideni. Näiteks Mart Juur räägib oma loos, kuidas ajakiri Die Neue Berliner Illustrierte avaldas artikleid välismaa elust ning esimesed uudised punkrokist ja Sex Pistolsist sai ta just sealt. Nõukogude Liidus ei olnud infot lääne muusika ja elu-olu kohta lihtne saada ning noortele oli see oluline aken maailma,“ sõnas Trell.
Keeleoskuse tähendust võtab tema sõnul hästi kokku näitusel osaleva tõlkija Mati Sirkeli mõte: „Minu keele piirid ongi minu maailma piirid.“ Trell peab seda põhimõtet oluliseks ka tänapäeval. Mida rohkem keeli inimene oskab, seda rohkem tekib tal võimalusi mõista teisi kultuure, luua isiklikke suhteid ning liikuda väljapoole harjumuspärast keskkonda.
Mati Sirkel: „Minu keele piirid ongi minu maailma piirid.“
Keeleoskus annab inimesele palju juurde
Näituse üheks olulisemaks sihtrühmaks on koolinoored. Trelli sõnul sooviti algusest peale, et näitus jõuaks ka koolidesse ja annaks noortele põhjuse keeleõppesse teise pilguga suhtuda. „Meie mõte oli näidata noortele, et keeli õppida on lahe ja vaadata, kuhu see sind viia võib. Keeleoskus annab tohutult juurde,“ ütles Trell.
Saksa keel on Trelli enda jaoks kujunenud peaaegu teiseks emakeeleks. „Mulle meeldib, et saan Berliinis inimestega nalja visata ja päriselt suhelda. Keele kaudu leiad tõelisi sõpru täiesti teisest kultuurikeskkonnast ning saad kogeda asju, milleni lihtsalt turistina ei pruugi jõuda.“
Saksa keele õppimine võib avada noortele ka õppimis- ja töövõimalusi. Trell tõi näiteks stipendiumiprogrammid, praktikakohad ning võimaluse teha tulevikus karjääri Saksamaal või mujal Euroopas. „Paljudel noortel, kes praegu saksa keelt õpivad, on tohutult võimalusi minna Saksamaale õppima, praktikale või tööle. Berliinis kohtab palju eestlasi, kes tegutsevad kunsti, muusika, majanduse, poliitika ja väga erinevates teistes valdkondades. Saksa keel on paljudele neist sellele teele kaasa aidanud.“
Näituse lood avavad tuntud Eesti inimeste ootamatuid külgi
Trelli sõnul avanevad tänu näitusele külastajatele tuntud inimeste tahud, mida nende avalikust kuvandist tihti ei teata. „Need lood on mind kõik puudutanud. Olen nende tegemise ajal nii naernud kui ka meeleliigutusest nutnud. Mõne inimesega olen ajakirjanikuna aastaid kokku puutunud, aga selle näituse kaudu olen saanud temaga rääkida täiesti teises kontekstis,“ avaldas Trell.
Trelli sõnul avanevad tänu näitusele külastajatele tuntud inimeste tahud, mida nende avalikust kuvandist tihti ei teata.
Näiteks tõi ta esile õiguskantsler Ülle Madise ning lood, mis näitavad inimeste teadmisi ja kogemusi hoopis ootamatust küljest. „Me ei tea alati, milliseid asju inimesed on teinud või kui palju nad tegelikult oskavad. Just selliseid avastusi nende lugude kaudu tulebki.“
Näituse esimene versioon avati 2015. aastal Tallinnas Solaris keskuses ning pärast seda on see rännanud mitmel pool Eestis. Hiljem lisandus näitusele uusi lugusid ja eri eluvaldkondade esindajaid.
Trelli sõnul on talle eriti oluline näha, et lood kõnetavad inimesi ka rohkem kui kümme aastat pärast projekti algust. „Mul on väga hea meel, et näitus on ajale nii hästi vastu pidanud ja kõnetab inimesi endiselt. Koolides on tore näha, kuidas lapsed neid lugusid loevad. Kui oleme selle näitusega suutnud kasvõi ühe noore inimese saksa keelt õppima innustada, siis on väga hästi.“
Tallinna Teletornis 11. augustil avatud kakskeelne rändnäitus „Üks keel – mitu lugu“ tutvustab tuntud eestimaalaste isiklikke seoseid Saksamaa ja saksa keelega. Näitus sündis koostöös Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkonna ja Goethe Instituudiga.
