Tartu Ülikooli kaasprofessori Jaan Aru osalusel valminud teadusartiklis käsitletakse digikeskkondade mõju inimeste vaimsele pingutusele ja keskendumisvõimele. Uurijad toovad välja, et digiplatvormid pakuvad sageli vähese pingutusega kiiret rahuldust, mis võib muuta vaimse pingutuse väärtustamist ning vähendada valmisolekut püsida pikema aja jooksul keerukate ülesannete juures. See ei pruugi mõjutada lühiajalist tähelepanu, kuid raskendada pikaajalist süvenemist ja teadmiste omandamist. Artiklis pakutakse välja uus raamistik, mis aitab mõista digimeedia mõju pikaajalisele keskendumisele ning kutsutakse üles seda hüpoteesi edasiste uuringutega kontrollima.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Nutitelefonide ja sotsiaalmeedia mõju üle peetud aruteludes küsitakse sageli, kas digimeedia kahjustab inimeste mõtlemisvõimet. Värskes teadusartiklis, mille üks autor on Tartu Ülikooli kaasprofessor Jaan Aru, pakutakse välja uus vaatenurk: digikeskkonnad muudavad ehk peamiselt seda, kui väärtuslikuks me vaimset pingutust peame.
Teadlaste sõnul on paljud digiplatvormid kujundatud nii, et need pakuvad võimalikult vähese pingutuse eest kiiret tasu.
Teadlaste sõnul on paljud digiplatvormid kujundatud nii, et need pakuvad võimalikult vähese pingutuse eest kiiret tasu. Lõputu uudisvoog, algoritmide soovitatud sisu ja pidevad teavitused võivad aja jooksul kujundada harjumusi, mis muudavad vaimselt nõudlikud tegevused – näiteks õppimise, süvenenud lugemise või keerukate probleemide lahendamise – subjektiivselt vähem ahvatlevaks.
Foto: Magnific
„Artikli keskne idee on see, et pidev kokkupuude kiire ja vähese pingutusega saadavate hüvedega võib muuta seda, kui väärtuslikuna meie aju vaimset tegevust tajub. Selle tulemusena võime hakata eelistama tegevusi, mis pakuvad kohest rahuldust, isegi kui pikaajaliselt oleks kasulikum pühenduda keerulisemale ülesandele,“ selgitas TÜ arvutiteaduse instituudi arvutusliku neuroteaduse ja tehisintellekti kaasprofessor Jaan Aru.
Pidev kokkupuude kiire ja vähese pingutusega saadavate hüvedega võib muuta seda, kui väärtuslikuna meie aju vaimset tegevust tajub.
Teadlased nimetavad seda protsessi pingutuse ümberkalibreerimiseks (ingl effort recalibration). Selle kohaselt ei pruugi väheneda inimese keskendumisvõime, vaid muutub tema sisemine hinnang sellele, kui palju tasub millegi nimel vaimselt pingutada.
Foto: Magnific
Artiklis kirjeldatakse, et inimene teeb pidevalt erinevate tegevuste vahel valikuid, hinnates nende eeldatavat kasu ja nõutavat süvenemist. Kui digikeskkonnad pakuvad kiiresti ja vähese vaevaga uusi stiimuleid, võib see hakata mõjutama meie hinnangut pingutusele. Selle tulemusena võib väheneda valmisolek püsida pikemat aega tegevuste juures, mille tulemused saabuvad aeglasemalt, kuid mille kaudu kujunevad sügavad teadmised ja oskused. Näiteks koolis toimuv õppimine vajab teadmiste ülesehitamist pika aja vältel, aga just selline protsess ongi ohustatud, kui õppija aju on harjunud saama kiireid infoampse.
Koolis toimuv õppimine vajab teadmiste ülesehitamist pika aja vältel, aga just selline protsess ongi ohustatud, kui õppija aju on harjunud saama kiireid infoampse.
Artikli autorid seovad selle nähtuse kahe õppimise seisukohalt olulise strateegiaga. Üks neist on uue info otsimine ja erinevate võimaluste uurimine, teine aga pikaajaline süvenemine ning olemasolevate teadmiste arendamine. Mõlemad strateegiad on vajalikud, kuid keerukate oskuste omandamine eeldab lõpuks pikemat keskendumist ühele tegevusele. Teadlaste hinnangul võib digikeskkondade kasutamine tuua kaasa selle, et hakatakse eelistama pidevat uudsuse otsimist ning süvenemine muutub keerulisemaks.
Foto: Magnific
Artiklis pakutakse välja uus teaduslik raamistik, mis aitab seniseid vastuolulisi uurimistulemusi paremini selgitada. Jaan Aru sõnul on küsimus selles, millal ja mille nimel on inimene valmis vaimselt pingutama. „Üks keskne vaidluspunkt digimeedia mõju kohta on olnud järgnev: kui digimeedial on negatiivne mõju, siis miks me ei näe seda eriti katsetes, kus uuritakse tähelepanu või mälu? Meie teooria aitab seda selgitada: laboritingimustes suudavad inimesed tähelepanu hästi hoida. Digimeedia ei mõjuta niivõrd lühikeste testide täitmist, vaid just pikka keskendumist vajavate tegevuste sooritamist. Just seda mehhanismi soovime tulevikus põhjalikumalt uurida,“ sõnas Aru.
Digimeedia ei mõjuta niivõrd lühikeste testide täitmist, vaid just pikka keskendumist vajavate tegevuste sooritamist.
Autorid leiavad, et edaspidi tuleks vähem keskenduda küsimusele, kas digimeedia kahjustab kognitiivseid võimeid, ning rohkem sellele, kuidas see mõjutab inimeste valmisolekut suunata vaimne pingutus õppimisse, töösse ja teistesse pikaajalist keskendumist nõudvatesse tegevustesse.
Foto: Magnific
Uurijad kutsuvad üles seda hüpoteesi kontrollima katsetuslikes, neurobioloogilistes ja pikaajalistes uuringutes, et paremini mõista, kuidas kujundavad digikeskkonnad inimeste õppimis- ja keskendumisharjumusi.
