Euroopa Nõukogu vaenukõnevastase nädala raames kogunesid erinevate riikide esindajad arutamaks vaenukõne probleeme ja lahendusi, rõhutades vajadust probleemi märgata, andmeid koguda ning kasutada tehnoloogiat koos inimliku otsustusvõimega. Oluline on demokraatia tugevdamine igapäevastes kogukondades ning positiivse, lahke suhtluse edendamine, mis aitab vähendada vaenu ja suurendada kuuluvustunnet. Suured muutused sünnivad koostöös erinevate osapoolte vahel, kes ühiselt vaenukõnet ennetavad ja sellele vastu astuvad.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Vaenukõne võib jätta mulje, et ühiskond liigub järjest enam vastandumise, hirmu ja vaenlaste otsimise suunas. Ometi sünnib samal ajal üle Euroopa ka palju algatusi, mis näitavad vastupidist: inimesed otsivad viise, kuidas tugevdada kogukondi, kaitsta vähemusi, ennetada vaenu ning luua rohkem ruumi mõistmisele.
Juunis Strasbourgis toimunud Euroopa Nõukogu vaenukõnevastane nädal tõi kokku ligi 500 osalejat 44 riigist – vabaühenduste, omavalitsuste, noorteorganisatsioonide, teadlaste, ajakirjanike, võrdõiguslikkuse asutuste ja erinevate kogukondade esindajad. Kolme päeva jooksul toimus 38 töötuba, kus räägiti küll tõsistest probleemidest, kuid otsiti sama palju ka lahendusi.
Eesti Inimõiguste Keskust esindanud võrdse kohtlemise ekspert Kelly Grossthal tõi kohtumistelt kaasa viis mõtet, mis annavad põhjust uskuda, et vaenukõne levik ei ole paratamatus ning ühiskonna sidusust saab teadlikult tugevdada.
Kelly Grossthal. Foto: Silver Raidla
1. Mõistmiseks on vaja teada, mis tegelikult toimub
Vaenukõne vastu võitlemine algab sellest, et probleemi osatakse märgata ja mõõta. Üksikud juhtumid võivad eraldi vaadates jääda nähtamatuks, kuid süsteemselt kogutud andmed aitavad näha suuremat pilti – kelle vastu vaenu kõige rohkem suunatakse, kuidas see ajas muutub ja millistes kanalites levib.
Vaenukõne vastu võitlemine algab sellest, et probleemi osatakse märgata ja mõõta.
Ka Eesti Inimõiguste Keskus jälgib vaenukõne esinemist sotsiaalmeedias. Selline teadmine aitab suunata tähelepanu sinna, kus seda kõige rohkem vaja on.
Foto: Magnific
Andmed ei ole seega lihtsalt statistika. Nende taga on võimalus teha paremaid otsuseid, kavandada ennetust ja pakkuda tuge inimestele, kes vaenukõnega kõige enam kokku puutuvad.
2. Tehnoloogia saab aidata, kuid inimlikku otsustusvõimet on endiselt vaja
Tehisintellekti kasutatakse järjest rohkem ka vaenukõne tuvastamisel. See võib aidata märgata suures infovoos kahjulikke sõnumeid ning vähendada koormust inimestel, kelle töö on sellist sisu modereerida.
Foto: Magnific
Samas ei mõista tehisaru alati konteksti, irooniat ega kultuurilisi tähendusi. Seetõttu ei saa tehnoloogiale anda kogu vastutust. Tehnoloogia võib toetada inimeste tööd, kuid keeruliste ühiskondlike küsimuste lahendamisel on endiselt vaja empaatiat, kogemust ja inimlikku otsustusvõimet.
3. Demokraatiat ehitatakse igapäevastes kohtades
Demokraatia ei kujune ainult Riigikogus või valimiskasti juures, vaid ka koolis, trennis, töökohal, kohalikus omavalitsuses ja kogukonnas – kõikjal, kus inimesed üksteisega kokku puutuvad. Just seepärast on oluline, et vaenukõne ja inimväärikuse teemadega ei tegeletaks ainult riiklikul tasandil. Väga palju saab teha ka kohapeal.
Foto: Magnific
Kool saab õpetada austavat suhtlemist, spordiklubi kujundada keskkonda, kus kedagi ei tõrjuta, ning kohalik omavalitsus seista selle eest, et kogukonnas oleks ruumi erinevatele inimestele.
Vaenukõne lõhub kuuluvustunnet.
Vaenukõne lõhub kuuluvustunnet. Lahendus algab sageli aga sellest, et inimene tunneb, et ta on oma kogukonnas nähtud ja aktsepteeritud.
4. Vaenule saab vastata ka lahke kõnega
Probleemidest rääkimine on vajalik, kuid ainult vaenukõne raporteerimisest ei piisa. Vähemalt sama tähtis on luua rohkem positiivseid lugusid, mis aitavad inimestel üksteist paremini mõista. Siin on suur roll kultuuril, haridusel ja kunstil.
Inimeste hoiakud muutuvad harva ainult seaduste või statistika mõjul. Sageli muudab midagi just isiklik lugu – võimalus kuulda teise inimese kogemust tema enda sõnade kaudu.
Foto: Magnific
Grossthal tõstab esile mõtte „lahkest kõnest“ ehk suhtlemisest, mis ei ehita üles uusi vastasseise, vaid loob ruumi kuulamiseks, uudishimuks ja inimlikuks kontaktiks. See ei tähenda probleemide ilustamist ega keerulistele küsimustele silma kinni pigistamist, vaid valikut, millist maailma oma sõnadega toetada.
5. Suured muutused sünnivad koostöös
Vaenukõne levib eriti kergesti seal, kus inimesed ja kogukonnad jäävad üksi. Samamoodi sünnivad ka kõige toimivamad lahendused koostöös. Euroopast leidub juba mitmeid näiteid, kus omavalitsused, politsei, tehnoloogiaettevõtted ja vabaühendused töötavad koos, et vaenukõnet paremini märgata ja ennetada. Bulgaarias on häid näiteid linnade ja vabaühenduste koostööst, Hollandis aga politsei, IT-sektori ja kodanikuühiskonna ühisest tööst tehisintellekti kasutamisel. Koostöö tähendab ka valmisolekut otsida partnereid sealt, kust neid esmapilgul oodata ei oskaks.
Foto: Magnific
Lootus ei tähenda probleemide eitamist
Strasbourgis räägiti ka väga rasketest teemadest. Ukraina esindajad jagasid lugusid sellest, kuidas Venemaa kasutab LGBT-inimeste vastu suunatud vaenu ühiskonna lõhestamiseks ning milliseid vägivallategusid on okupeeritud aladel toime pandud. Nende lugude kõrval kõlas aga ka teine pool: Ukraina vabaühendused dokumenteerivad kuritegusid, toetavad ohvreid, teevad koostööd rahvusvaheliste partneritega ja jätkavad oma tööd.
Lootus sünnib tegutsemisest – sellest, et inimesed koguvad teadmisi, räägivad lugusid, kaitsevad nõrgemaid, loovad koostööd ja keelduvad pidamast vaenu ühiskonna loomulikuks osaks. Just selles peitub ka Strasbourgis kõlanud peamine sõnum: inimlikumat avalikku ruumi saab ehitada. Sammhaaval, koos ja vahel ka lihtsalt ühe lahke sõnaga.
