Juhtimiskoolitaja Ivar Raav leiab, et tööelu ja eneseareng on sisuliselt sarnased, kuna mõlemas otsitakse kuuluvust, tähendust ja ühendust teistega. Erinevused ilmnevad peamiselt sõnavaras, rituaalides ja välises vormis, kuid eesmärgid on sageli samad. Raav rõhutab, et need kaks maailma ei ole vastandlikud, vaid täiendavad üksteist ning nende ühendamine võib olla oluline. Oluline on leida oma kogukond ja kuuluvustunne, mis loob turvatunde ja aitab paremini toime tulla elu väljakutsetega.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Suviste enesearengufestivalide hooaeg hakkab tasapisi lõppema ning paljude jaoks tähendab see naasmist kontoritesse, koosolekuruumidesse ja konverentsisaalidesse. Esmapilgul võivad need kaks maailma – tööelu ja eneseareng – tunduda üsna erinevad. Juhtimiskoolitaja ja mentor Ivar Raav leiab aga, et lähemalt vaadates on nende vahel rohkem sarnasusi kui erinevusi.
Üle 15 aasta juhtide ja inimeste arendamisega tegelenud Raav töötab igapäevaselt nii pragmaatiliste juhtimis- ja äriteemade kui ka enesejuhtimise ja sügavama enesearenguga. Just nende kahe maailma kokkupuutepunktides on ta märganud, et erinevused peituvad sageli eelkõige sõnavaras, rituaalides ja välises vormis. Sisuliselt otsivad inimesed mõlemas keskkonnas sageli sama – kuuluvust, tähendust ja ühendust teistega.
Sisuliselt otsivad inimesed kuuluvust, tähendust ja ühendust teistega.
Tööelu või eneseareng?
Kuna olen aktiivselt nii koolitaja kui ka koolituja nii äri- kui ka enesearenguteemadel, olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, kas ja milline erinevus nende kahe süsteemi vahel tegelikult on. Olen märganud, et erinevus peitub suuresti rituaalides ja dekoratsioonides. Sisu täidab aga sageli sama eesmärki: kuuluda kuhugi, identifitseerida end millegagi ja järgida sellesse süsteemi kuulumiseks vajalikke mängureegleid.
Lähemalt vaadates selgub, et see kõik on üsna sarnane. Ühele inimesele tundub adekvaatsem üks maailm, teisele teine, kuid siht on sageli sama – kuuluda. Seetõttu tundub nende kahe maailma vastandamine mulle veider ja ebavajalik. Küsimus ei ole, kas üks VÕI teine, vaid pigem üks JA teine.
Töötades klientidega nii pragmaatiliste äriteemade kui ka sügavamate enesearenguküsimustega, olen näinud, et just nende kahe ühendamises võib peituda oluline võti.
Selle mõtte eesmärk ei ole üht või teist maailma kuidagi halvustada või vastandada, vaid pigem näidata, kui sarnased me inimestena tegelikult oleme ja kuivõrd samade teemadega me elus tegeleme. Lihtsalt sõnavara on erinev. Lõpuks januneme kõik armastuse, ühenduse ja tähenduse järele, mida kellegagi või millegagi kokkukuuluvus meile annab.
Ka erineva sõnavara puhul võib sisu olla sama
Neid paralleele leiab kahe maailma vahel palju:
- koosolek / retriit
- strateegiapäev / tseremoonia
- konverents / festival
- kontor / stuudio
- ülikond või pükskostüüm / linane hõlst
- sätitud soeng / laia äärega kaabu
- firmamärk rinnas / püha sümbol ripatsi või käevõruna
- ametinimetus / spirituaalne uus või lisatud eesnimi Indiast
- MBA / väljaõppe sertifikaat
- ettevõtte väärtused seinal / afirmatsioonid altaril
- engagement score / energia ruumis
- agenda / kavatsus
- koosoleku juht / ruumi hoidja
- organisatsioonikultuur / kollektiivne energia
- konflikt / trigger
- stress / närvisüsteemi düsregulatsioon
- konsultandi mudel / tšakrasüsteem
- ettevõtte suvepäevade popbänd / ekstaatilise tantsu rännak
- pokaal veini networking’ul / tseremoniaalne tee või kakao
- ametikõrgendus / järgmine initiation või level
Ühes ruumis saad staatuse ja olulisuse märgi sellega, et oled C-level või Head of Sales. Teises sellega, et oled käinud retriidil või tseremoonial ja „ei identifitseeru enam oma egoga“.
Ehk ei olegi küsimus niivõrd selles, millises ülikoolis oled käinud või mitu aastat sisemist tööd teinud, vaid selles, kas kuulud sellesse süsteemi ja kas oled osa „meist“.
Kuuluvus loob turvatunnet
Oma kogukonna leidmine ning iseendast arusaamine selle eeldusena on lõpuks see, mis on oluline. Sõnavara ei pruugigi siin olla määrav. Tähtis on, et see kõnetaks inimest ja annaks talle kuuluvustunde, mis omakorda rahustab ning loob teatava kindlustunde. Sest just koos saame üle nendest asjadest, mis maailmas ikka juhtuvad.
Just koos saame üle nendest asjadest, mis maailmas ikka juhtuvad.
Olen ka ise vahel mõelnud, kummas „maailmas“ tahan rohkem tegutseda ja kuidas sobitub siia veel akadeemiline maailm. Tänaseks tean, et kõigis neis. Lihtsalt sõnavara on erinev. Selles on minu jaoks ka midagi rahustavat – märgata, et võib-olla ei olegi vaja neid maailmu oma tegevusega vägisi ühendada. Need on juba omavahel seotud, sest nende keskmes on inimene ning tema soov mõista iseennast, kuuluda ja leida tähendust.
