Tallinna Teletornis avati näitusel „Tornist taskusse“ eksponeeritud jahtlaev „Lennuki“ ümbermaailmareisi ajal kasutatud veekindel mobiiltelefon Ericssoni R250 S PRO koos originaalkarbi ja Tiit Pruuli raamatuga. „Lennuk“ alustas oma reisi 1999. aastal ning jõudis tagasi 2001. aastal, läbides keerulisi mereteid ja tutvustades Eestit erinevates sadamates. Reis nõudis põhjalikku ettevalmistust, sealhulgas jahtlaeva kohandamist avameresõiduks ning tugevat tugimeeskonda kodumaal. Meeskond kasutas amatöörkaameraid dokumenteerimaks teekonda, millest valmisid hiljem dokumentaalfilmid. Projekti eesmärk oli lisaks isiklikule seiklusele ka Eesti tutvustamine rahvusvahelisel tasandil.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Tallinna Teletorni näitusel „Tornist taskusse“ avati jahtlaev „Lennuki“ ümbermaailmareisi kaasa teinud veekindla Ericssoni mobiiltelefoni R250 S PRO eksponaat. Telefoni kõrval jõudsid vitriini selle originaalkarp ja Tiit Pruuli raamat „Eesti lipp ümber palli. Isiklikku“. Eksponaat meenutab nii toonaseid piiratud sidevõimalusi kui ka „Lennuki“ meeskonna teekonda, mille jooksul tutvustati Eestit kaugetes sadamates ja koguti materjali hilisemate dokumentaalfilmide jaoks.
Teletorni jõudnud telefon pärineb ajast, mil mobiililevi kõikjale ei ulatunud
Jahtlaev „Lennuk“ alustas ümbermaailmareisi 16. oktoobril 1999 ning jõudis Tallinna tagasi 2001. aasta märtsis, läbides teekonna mööda looduslikke mereteid ja seilates ümber Kap Hoorni ning Hea Lootuse neeme. Reisist möödus tänavu 27 aastat ning sel puhul kohtusid Tiit Pruuli ja Jaanus Nõgisto 4. novembril Tallinna Teletornis, et meenutada ekspeditsiooni sünnilugu ja argipäevi. Vestlusõhtu ja eksponaadi avamine tähistasid ühtlasi Eesti iseseisvuse taastamise 35. juubeliaastat ning Eesti ringhäälingu 100. aastapäeva.
Praegu mõjub mobiiltelefon ühenduse sümbolina, kuid „Lennuki“ pardal polnud selle praktiline kasutus sugugi iseenesestmõistetav. „Mul oli küll Ericssoni mobiiltelefon, aga seda ei saanud sellel reisil kasutada, sest levi lihtsalt kõikjal ei olnud,“ meenutab Nõgisto. Just seetõttu kõneleb Teletorni jõudnud veekindel R250 S PRO ka ajastust, mil üleilmne side ei mahtunud veel kõikjal taskusse ning ookeanil tähendas ühenduse loomine hoopis teistsugust ettevalmistust.
Eksponaat paigutati näitusel president Lennart Mere telefoniga kõrvuti. Vitriinis on lisaks telefonile selle karp ja Pruuli raamat „Eesti lipp ümber palli. Isiklikku“, mis vaatab veerand sajandit hiljem tagasi nii suurele ettevõtmisele kui ka selle isiklikumale poolele.
„Lennuki“ ettevalmistamine kujunes pikaks ja kulukaks ettevõtmiseks
Tiit Pruuli polnud 1997. aastaks purjetamisega peaaegu üldse kokku puutunud. Mõte ümbermaailmareisist jõudis temani siis, kui Tiit Riisalo tuli tema juurde Lasnamäele ettepanekuga purjetada ümber maailma. Jaanus Nõgistole oli meri seevastu tuttav juba lapsepõlvest: ta alustas purjetamisega kaheksa-aastaselt Kalevi jahtklubis ning oli „Lennuki“ ekspeditsiooni kavandamise ajaks purjetanud aastakümneid.
Tee ideest teostuseni oli pikk, sest valmis tuli ehitada avameresõiduks kohandatud jaht ning leida tolle aja Eesti ühe kalleima mittetulundusprojekti jaoks toetajad.
Tee ideest teostuseni oli pikk, sest valmis tuli ehitada avameresõiduks kohandatud jaht ning leida tolle aja Eesti ühe kalleima mittetulundusprojekti jaoks toetajad. Pruuli meenutab, et meeskond käis ettevõtjate juurest ettevõtjate juurde, kaasas ligikaudu 60-leheküljeline projektikirjeldus: „Moraalset toetust saime väga palju, sest romantiline idee ümber maailma purjetamisest kõnetas inimesi, kuid niisama õlale patsutamisest ei piisanud.“
Soomes vormitud Finngulf 44 kere ehitati lõpuni Saaremaal ning jahti kohandati karmideks avamereoludeks. Projekti kogumaksumus ulatus ligikaudu 6,5 miljoni Eesti kroonini, millest suurem osa kulus laevale ning ülejäänu reisi ja meeskonna ülalpidamisele.
Amatöörkaameratega kogutud materjalist valmisid dokumentaalfilmid
Nõgisto liitus meeskonnaga purjetaja ja dokumentalistina, kuigi toonane tehnika seadis filmimisele tänapäevaga võrreldes väga selged piirid. Suure telekaamera asemel võeti kaasa oma aja kohta uuenduslikud amatöörkaamerad, mille kasutamist õpetas Nõgisto ka teistele meeskonnaliikmetele. Esimeste koju saadetud kassettide suhtes oli ta halastamatult kriitiline, kuid aja jooksul sündis materjal, millest valmis 2001. aastal dokumentaalfilm „Eesti lipp ümber maailma“.
Suure telekaamera asemel võeti kaasa oma aja kohta uuenduslikud amatöörkaamerad, mille kasutamist õpetas Nõgisto ka teistele meeskonnaliikmetele.
„Mina ei identifitseerinud ennast niivõrd filmitegijana, vaid meeskonnaliikme ja purjetajana,“ selgitab Nõgisto. Filmimine pidi mahtuma madrusekohustuste, vahtide ja laevaelu vahele ning osa intervjuudest sai teha alles pärast kojujõudmist. Ometi jäid lindile hetked, mida poleks hiljem olnud võimalik taastada.
2024. aastal valminud filmi „Eesti lipp ümber maailma 25“ kokku pannes vaatas Nõgisto uuesti läbi veerand sajandit varem jäädvustatud kaadrid. Kodusadamasse jõudmine oli aastatega omandanud tema jaoks üha suurema tähenduse, mistõttu pikendas ta Pirital sildumise episoodi varem kasutamata materjali abil ligi kahe minuti võrra: „Need on kõige ilusamad kaadrid, mis mul sellest reisist õnnestus teha,“ tõdeb Nõgisto.
Mereretkest kujunes ka Eesti tutvustamise projekt
„Lennuki“ ekspeditsioon ei olnud vaid meeskonna isiklik seiklus, sest eesmärk oli viia Eesti lipp igasse sadamasse ning tutvustada noort riiki paikades, kus sinimustvalget sageli ära ei tuntud. Laevas hoiti reisi ja Eestit tutvustavaid voldikuid, mida sai jagada inimestele, kes tulid küsima, millise riigi lipp jahi ahtris lehvib.
„Lennuki“ ekspeditsioon ei olnud vaid meeskonna isiklik seiklus, sest eesmärk oli viia Eesti lipp igasse sadamasse ning tutvustada noort riiki paikades, kus sinimustvalget sageli ära ei tuntud.
„Me ei kihutanud kuue või seitsme poisiga lihtsalt oma lõbuks ümber maailma, vaid püüdsime sellest kujundada ka Eesti tutvustamise ettevõtmise,“ räägib Pruuli.
Koostöös välisministeeriumi, saatkondade ja aukonsulitega korraldati sadamates vastuvõtte, intervjuusid ning tele- ja raadioesinemisi, mis aitasid Eesti nime kaugemates paikades nähtavamaks muuta.
Ümbermaailmareisi hoidis käigus ka Eestisse jäänud tugimeeskond
Reisi õnnestumiseks ei piisanud seitsmest pardal olnud inimesest, sest keeruline logistika ulatus sadamatollist ja meremehepassidest kuni varuosade ning toidu saatmiseni. Eesti polnud veel Euroopa Liidu liige ja kohati ei tunnistatud isegi meremehepasse, mistõttu aitasid olukordi lahendada Indrek Tarand, välisministeerium ning eri riikides tegutsenud sõbralikud saatkonnad.
Pruuli rõhutab, et merel olnud meeskonna kõrval tegutses kodus sama oluline tugivõrgustik. „Teine meeskond olid meie naised ja elukaaslased, kes andsid moraalset tuge ning aitasid pikkade kuude jooksul kogu logistikat korraldada.“
„Teine meeskond olid meie naised ja elukaaslased, kes andsid moraalset tuge ning aitasid pikkade kuude jooksul kogu logistikat korraldada.“
Kui midagi purunes või otsa sai, tuli leida viis, kuidas see teisele poole maailma toimetada, ning mõnikord võis saadetis sisaldada korraga nii uut tualettpotti, šokolaadi kui ka kaaslasele mõeldud sigarette.
Poolteist aastat kitsal jahil õpetas meeskonnale ka koostööd, rollide jagamist ja oskust keerulistes olukordades rahulikuks jääda. Pruuli peab seda üheks reisi kõige väärtuslikumaks õppetunniks, millest on olnud kasu nii hilisemas tööelus kui ka peresuhetes.
Pirita sadamasse jõudmisest sai reisi kõige helgem hetk
Kui „Lennuk“ 2001. aasta märtsis Pirita sadamasse jõudis, oli jaht lubatud ajast kõvasti hiljem saabunud ning meeskond kartis, et pimedal ja külmal õhtul pole kedagi enam ootamas. Muulide vahel võtsid neid aga vastu piirivalvelaev ja signaalpaugud, kai oli rahvast täis ning kohale oli tulnud ka president Lennart Meri, kes oli enne reisi lubanud, et tuleb meeskonnale koju jõudes vastu.
„Peale tütre sünni juures olemise ei mäletagi ma oma elus teist nii võimsat ja helget hetke. Ainuüksi nende minutite pärast tasus seda reisi teha,“ meenutab Pruuli.
Nõgisto lisab, et just kojujõudmise kaadrid tähendavad talle nüüd rohkem kui toona ning jutustavad meeskonnaliikmete nägude ja oleku kaudu ka sellest, mida poolteist aastat merel inimestega tegi.
“Näitasime Eesti purjetajatele, et ümber maailma purjetamine ei pea olema kauge unistus, vaid see on võimalik.”
Pruuli sõnul seisneb „Lennuki“ kõige olulisem pärand aga julguses, mida reis teistele andis: „Näitasime Eesti purjetajatele, et ümber maailma purjetamine ei pea olema kauge unistus, vaid see on võimalik.“
