Bowlingu algõpetuses on oluline valida käele sobiv pall ning keskenduda palli vabale ja ühtlasele veeretamisele ilma liigse jõu kasutamiseta, sest liigne jõud võib viske raskemaks muuta ja täpsust vähendada. Õpetamisel rõhutatakse sammude ja käe liikumise rütmi ning tasakaalu hoidmist, alustades lihtsamatest visetest ja sihtides rajale märgitud noolte järgi. Edasijõudnutele tutvustatakse vindiviske tehnikat sammhaaval, rõhutades viske sujuvat ja koordineeritud liikumist. Treener Kert Truusi sõnul on bowlingu tehnika omandamine järkjärguline protsess, kus iga elemendi harjutamine rahulikus tempos aitab saavutada paremat tulemust.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Bowling võib esmapilgul tunduda mänguna, kus edu sõltub sellest, kui tugevalt ja täpselt suudetakse pall kurikate poole saata, kuid kuuekordne Eesti meister ja Elamus Bowlingu treener Kert Truus näeb algajate puhul sageli, et suurema jõu lisamine muudab viske hoopis raskemini juhitavaks. Tema sõnul loovad parema tulemuse aluse sobiv pall, vaba liikumine ja ühtlane rütm, millele saab oskuste arenedes lisada rohkem kiirust, jõudu ning keerukamaid viskeid.
Truus on bowlinguga tegelenud üle kahekümne aasta ning tema saavutuste hulka kuuluvad lisaks kuuele Eesti meistritiitlile Euroopa juunioride meistritiitel ja valdav osa Eesti bowlingurekorditest. Treenerina alustab ta harrastajatega siiski samadest põhitõdedest, sest palli kaalust, viske kiirusest või soovist täistabamus kiiresti kätte saada on vähe kasu, kui pall ei sobi kätte ning käed ja jalad liiguvad erinevas rütmis.
Palli valikul tasub esmalt kontrollida sõrmeaukude sobivust
Ühiskasutuses olevate saalipallide puhul vaadatakse sageli esmalt pallile märgitud numbrit, kuid Truusi sõnul tuleks valikut alustada hoopis sellest, kuidas sõrmeaugud käega sobivad. „Pallil on kõige tähtsam pöidlaauk,“ räägib treener, kelle sõnul ei tohiks augud olla mängija jaoks liiga suured ning pöial, keskmine sõrm ja sõrmusesõrm peavad saama pallis mugavalt oma koha.
Pallil on kõige tähtsam pöidlaauk.
Liiga suure või halvasti kätte sobiva palli puhul hakkab mängija seda viske ajal tugevamalt haarama, mistõttu muutub liikumine pingelisemaks ja palli vabastamine ebaühtlasemaks. Sobiv pall ei pea olema kõige raskem, mida inimene suudab üles tõsta, vaid selline, mida saab hoida kindlalt ja samal ajal piisavalt vabalt, et käsi liiguks viske ajal loomuliku pendlina.
Enne täisviset tasub õppida palli vabalt veeretama
Truus alustab algajatega õppimist tavaliselt just lõppasendist, sest nii saab harjutada käe liikumist ja tasakaalu, ilma et tähelepanu jaguneks korraga sammude, sihtimise ning kurikate arvu vahel. Paremakäelise mängija puhul jääb ette vasak jalg, parem jalg liigub veidi küljele ja vasak käsi aitab tasakaalu hoida, samal ajal kui viskekäsi saab palli keha kõrvalt vabalt teele saata.
„Tähtis ei ole esialgu üldse kurikat maha saada, vaid lihtsalt võimalikult vabalt visata,“ selgitab Truus harjutuse mõtet. Kui mängija üritab juba esimestel katsetel iga hinna eest täistabamust saada, hakkab ta palli kergesti juhtima või käega üle keha tõmbama, kuigi alguses on kasulikum jälgida, kas lõppasend püsib tasakaalus ning käsi liigub pärast palli vabastamist otse valitud sihi poole.
Hoog sünnib sammudest ja rütmist
Üks sagedasemaid vigu on Truusi sõnul soov palli käega võimalikult kiiresti teele saata, kuigi bowlinguviske hoog peaks tekkima eelkõige sammude, ajastuse ja vabalt liikuva käe koostöös. „Jõudu kasutatakse bowlingus võimalikult vähe, sest hoog tuleb sammudest ja rütmist,“ õpetab ta, soovitades palli lükkamise asemel lasta sellel liikumise ajal loomulikult pendeldada.
Jõudu kasutatakse bowlingus võimalikult vähe, sest hoog tuleb sammudest ja rütmist.
Viie sammuga viske puhul alustab paremakäeline mängija vasaku jalaga ning pall hakkab liikuma teise sammu ajal, et käe pendel ja jalgade töö jõuaksid viskejoonel õigel hetkel kokku. Truusi sõnul valmistab sellise rütmi leidmine alguses raskusi peaaegu kõigile, kuid sama liikumist rahulikult korrates muutub vise ühtlasemaks ning mängija ei pea iga sammu enam eraldi läbi mõtlema.
Liigne jõud annab endast sageli märku ka palli suunas: paremakäelisel mängijal võib pall hakata vasakule kalduma, kui käsi tõmmatakse pärast vabastamist üle keha. „Bowlingus on täpsus palju tähtsam, sest jõuga peale minnes saab täpsus kannatada,“ märgib Truus. Samas ei tähenda tehnika tähtsus, et füüsilisest valmisolekust poleks kasu, sest kui liikumine on paigas, toetavad jõud ja hea füüsiline vorm mängija edasist arengut. „Kui tehniline pool on paigas, tulevad jõud ja füüsiline valmidus muidugi kasuks.“
Bowlingus on täpsus palju tähtsam, sest jõuga peale minnes saab täpsus kannatada.
Kindel siht aitab sama viset korrata
Kurikad asuvad mängijast piisavalt kaugel, mistõttu on otse nende järgi sihtides keeruline märgata, kas pall läks soovitud joonele. Truus soovitab valida sihi hoopis rajale märgitud noolte seast ning kasutada igal viskel sama lähtekohta ja sihtimispunkti. Algajale otseviset õpetades kasutab ta sageli raja keskel asuvat noolt, sest lähemal paiknevat tähist on lihtsam tabada ning tulemuse järgi saab alguskohta väikeste sammudega vasakule või paremale kohandada.
Eriti oluline on õige viskejoon siis, kui püsti jääb raja servas asuv üksik kurikas. Paljud mängijad liiguvad sellisel juhul samasse serva ja proovivad palli mööda renniäärt otse kurika poole saata, kuid nii jääb eksimiseks väga vähe ruumi. Truus soovitab liikuda raja vastasküljele ja visata diagonaalis üle keskmise noole, sest selline joon hoiab palli rennist kaugemal ning annab kurika tabamiseks suurema varu.
Vindiviske tehnika saab selgeks sammhaaval
Kui otsevise tuleb juba kindlamalt välja, võib proovida vindiga viset, mis aitab pallil kurikatesse sobivama nurga alt siseneda. Algajal soovitab Truus valida tavapärasest umbes kahe numbri võrra kergema saalipalli, jätta pöidla pallist välja ning asetada aukudesse keskmise sõrme ja sõrmusesõrme. Pall toetub vastu peopesa ja küünarvarre alumist osa, et selle raskus ei jääks üksnes randme kanda.
Esimesi katseid tasub teha üleastumisjoone juurest ilma hoovõtuta, lastes pallil rahulikult pendeldada ning avades vabastamise hetkel peopesa. Vindi suuna annab randme väike liikumine, kuid kätt ei tule üle keha tõmmata. Alles siis, kui see liigutus hakkab loomulikult välja tulema, lisatakse sammud ja otsitakse viskele sobiv rütm.
Truus rõhutab, et kogu tehnikat ei ole võimalik mõne minutiga selgeks saada, sest palli asend, käe liikumine, sammud, ajastus ja siht peavad lõpuks töötama ühe tervikuna. Seetõttu tasub korraga keskenduda ühele parandusele, harjutada seda rahulikus tempos ning liikuda järgmise elemendi juurde alles siis, kui eelmine ei nõua enam kogu tähelepanu.
