Kaido Leesmann on kogenud jõutõstmise maailmameister ja treener, kes on töötanud paljude spordialade sportlastega, aidates neil saavutada oma eesmärke. Ta rõhutab treeneritöös individuaalset lähenemist, kus oluline on mõista sportlase tegelikke takistusi ja kohandada treeninguid vastavalt tema võimetele ning elustiilile. Leesmann rõhutab ka taastumise ja kannatlikkuse tähtsust ning soovitab alustada treeningutega mõistliku koormusega, et säilitada järjepidevus. Lisaks peab ta oluliseks sportlase sisekõne ja enesetunnetuse juhtimist ning treeneri ja sportlase vahelist usalduslikku koostööd.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Jõutõstmise maailmameister ja treener Kaido Leesmann tunneb spordimaailma nii võistleja kui ka juhendaja pilgu läbi: ta on 54-kordne Eesti meister, viiekordne Euroopa meister ning esimene eestlane, kes surus ametlikult rinnalt 300 kilogrammi. Treenerina töötab ta ligi kahekümne spordiala esindajatega, aidates nii tippsportlastel kui ka harrastajatel leida viise, kuidas oma eesmärkide poole liikuda.
Leesmanni juhendamisel on treeninud teiste seas võitlussportlased Maikel Astur, Uku Jürjendal, Henry Rohtla, Astrid Johanna Grents ja Andra Aho. Oktoobris jagab ta oma kogemusi Euroopa Võitlusspordi Festivali tasuta haridusprogrammi raames, kus räägib võitlussportlase üldfüüsilisest ettevalmistusest, jõutreeningust ja taastumisest. Eri sportlastega töötamine kinnitab talle üht ja sama põhimõtet: pingutusest on kasu siis, kui inimene mõistab, mille nimel ja millisel hetkel ta pingutab.
„Kõike, mida inimene enda kohta räägib, ei tasu kohe uskuda”
Leesmann peab treeneritöös oluliseks kõigepealt kuulata, mida inimene saavutada soovib, ning seejärel vaadata, kas tema tegevused seda soovi toetavad. Mõni tuleb treeningule suure eesmärgiga, kuid tahab jätkata üksnes tuttavate ja meeldivate harjutustega, teine kahtleb oma võimetes isegi siis, kui senine töö annab talle hea aluse edasi liikuda. Mõlemal juhul peab treener enne soovituste andmist aru saama, mis inimest tegelikult tagasi hoiab.
„Kõike, mida inimene enda kohta räägib, ei tasu kohe uskuda. Mõni võib jutu järgi mägesid liigutada, aga kui palud tal seda mäge natuke liigutada, ei liigu midagi ning saad aru, et ta pole tegelikult mäe lähedalgi käinud. Teisel võib aga kõik füüsiliselt korras olla, kuid ta on ise mõelnud ennast olukorda, kus usub, et tema vorm või võimekus on kadunud,“ räägib Leesmann.
Igaühe jaoks ei tähenda eneseületus suuremat pingutust
Leesmanni sõnul ei saa kõigile treenijatele pakkuda ühesuguseid väljakutseid, sest raske treening võib olla ühele inimesele suur samm, teisele aga kõige tuttavam viis tegutseda. Kui sportlane oskab end juba niigi viimse piirini viia, võib tema areng sõltuda hoopis sellest, kas ta suudab koormust vähendada, piisavalt taastuda või juhendajat kuulata.
„Mõne jaoks ei ole mugavustsoonist väljatulek see, kui paned ta nii rasket trenni tegema, et ta oksendab, sest ta oksendab hea meelega. Tema arengukoht võib olla hoopis kannatlikkus, taastumine, nõu kuulamine või mõni harjutus, mida ta teha ei taha. Treener peab leidma, kus inimene tegelikult kinni on.“
Kui sportlane oskab end juba niigi viimse piirini viia, võib tema areng sõltuda hoopis sellest, kas ta suudab koormust vähendada, piisavalt taastuda või juhendajat kuulata.
Seetõttu ei pea Leesmann distsipliiniks ainult oskust sundida end rohkem pingutama. Tema jaoks kuulub selle juurde ka võime hinnata, millal senine tempo toetab eesmärki ja millal hakkab arengut takistama, sest isegi hästi ette valmistatud sportlane ei saa teha kõiki treeninguid maksimaalse koormusega.
Sama tähelepanelikult tuleb tema sõnul vaadata harrastaja plaani, mis võib esimestel nädalatel küll innustada, kuid peab sobima inimese ellu ka siis, kui töö, pere ja muud kohustused taas suurema osa ajast võtavad.
Kui pikema pausi järel tekib soov treeningutega uuesti alustada, soovitab Leesmann valida esialgu sellise koormuse, millest on võimalik kinni pidada ka kiiremal nädalal. Kaks tehtud treeningut annavad võimaluse uut rütmi kinnistada ja sellest edasi liikuda, samal ajal kui liiga suure hooga alustamine võib tuua pettumuse juba enne, kui harjumus jõuab tekkida.
Kui pikema pausi järel tekib soov treeningutega uuesti alustada, soovitab Leesmann valida esialgu sellise koormuse, millest on võimalik kinni pidada ka kiiremal nädalal.
„Kui paned endale eesmärgiks kaks treeningut nädalas ja suudad sellest kokkuleppest kinni pidada, tekib eduelamus ning tunned, et saad hakkama. Sealt edasi on lihtne lisada ka kolmas kord, samal ajal kui väga kõrge eesmärgiga alustades jääb juba esimene nädal poolikuks ja järgmisele minnakse vastu tundega, et oled läbi kukkunud.“
Üks halb päev ei määra kogu tehtud töö tulemust
Treenerina näeb Leesmann sageli, kui kiiresti võib üks ebaõnnestunud sooritus muuta sportlase hinnangut iseendale. Ta meenutab Euroopa meistrivõistluste eel toimunud treeningut, mis ei õnnestunud mitmel sportlasel, ning seda, kuidas nad hakkasid senise ettevalmistuse asemel mõtlema ainult tollele päevale ja kartma, et võistlusvorm on lõplikult kadunud. Leesmann soovitas neil arvestada väsimuse ja taastumisvajadusega ning vaadata kogu eelnenud tööd, mitte teha ühe treeningu põhjal lõplikke järeldusi.
„Vorm ei ole väike juustutükk, mille hiir ära viis, nii et ühel päeval oli see olemas ja järgmisel enam mitte. Selleks, et vorm päriselt kaoks, peab pikema aja jooksul midagi süstemaatiliselt valesti tegema, mistõttu tuleb ühe halva trenni järel osata kainelt analüüsida, mis sellel päeval juhtus,“ selgitab ta.
“Vorm ei ole väike juustutükk, mille hiir ära viis, nii et ühel päeval oli see olemas ja järgmisel enam mitte.”
Pärast mõnepäevast taastumist õnnestus sportlastel järgmine treening suurepäraselt, kuigi Leesmanni hinnangul ei olnud nende vorm vahepeal kuhugi kadunudki. See kogemus näitab Leesmanni sõnul hästi, kui oluline on treeneri oskus sportlase enesetunnet tõsiselt võtta, kuid aidata tal samal ajal eristada ajutisi tagasilööke pikemaajalisest probleemist. Leesmann tunnistab, et ka talle endale ei meeldi kaotada, ent kogemused aitavad pettumust analüüsida ja sellest kiiremini edasi liikuda.
Eesmärkide poole saab liikuda hirmust hoolimata
Kui treeningkaaslased kinkisid Leesmannile sünnipäevaks langevarjuhüppe, ei tahtnud ta kõrgusekartuse tõttu esialgu seda ette võtta, kuid otsustas lõpuks siiski kohale minna. „Vahel on elus asju, mida me ei taha teha, aga me peame tegema. Need asjad koputavad sulle uksele ja sa ei taha seda ust lahti teha, aga sa saad aru, et pead,“ räägib Leesmann. Hüpet sooritama ei läinud ta kartmatult, vaid toetus ettevalmistusele ning püüdis märgata mõtteid, mis teda otsusest taganema kutsusid. „Nendele hirmu- ja muremõtetele tuleb enda sees öelda, et sa võid siin praegu olla ja jutustada, aga ma teen selle ikka ära.“
„Vahel on elus asju, mida me ei taha teha, aga me peame tegema.”
Sisekõnega tegelemine on tema jaoks tuttav ka palju argisemates olukordades. Leesmann käib jooksmas, kuigi jooksmine talle ei meeldi, ning on käinud üle 500 korra taliujumas, ehkki vastumeelsus enne vette minekut ei kao. Tema jaoks ei seisne nende tegevuste väärtus enda sundimises, vaid kogemuses, et otsuse saab ellu viia ka päeval, mil selleks puudub eriline tahtmine.
Treener peab oskama ka ise kuulata ja õppida
Leesmanni saavutused ei tähenda loomulikult, et ta ise oleks kartmatu või usuks, et teab vastuseid igas olukorras. Enne hüpet kuulas Leesmann instruktaaži ja õppis tegutsema keskkonnas, kus tema senised sporditiitlid talle eelist ei andnud. „See, et ma olen treeneritöös spetsialist, ei tähenda, et ma olen igal pool spetsialist. Ole alandlik, kuula, mis sulle räägitakse, ja õpi. Kui me seda ei tee, siis meie areng peatub,“ lausub Leesmann.
Samasugust valmisolekut peab ta vajalikuks ka treeneri ja sportlase koostöös, kus usaldus eeldab mõlemalt poolelt kuulamist ning ausust selle suhtes, kas senine lähenemine töötab. Leesmann ei taha inimese unistust maha teha pelgalt seetõttu, et siht tundub praegu kaugel, kuid ei pea õigeks anda ka lubadusi, mille juurde ei kuulu arusaadav tee tänasest olukorrast järgmise sammuni.
„Mida rohkem õpid võite jagama, seda rohkem hakkad nägema, kui palju inimesi on tegelikult sinu kõrval olnud.“
Tulemuste kõrval peab Leesmann tähtsaks märgata inimesi, kelle toel need sünnivad. Treeningkaaslaste, juhendajate, klubide ja pereliikmete panus võib määrata, millised võimalused talle üldse avanevad. „Mida rohkem õpid võite jagama, seda rohkem hakkad nägema, kui palju inimesi on tegelikult sinu kõrval olnud,“ räägib ta.
Ka Leesmanni enda töös põimuvad usk suurtesse eesmärkidesse ja tähelepanu sellele, mida inimene nende nimel täna teeb. Ühe treenija jaoks tähendab see julgust esimest korda jõusaali minna, teise jaoks valmisolekut harjutada kannatlikkust või lubada endale puhkepäevi. Eesmärgi suurusest sõltumata peab soov jõudma ka igapäevastesse valikutesse. „Kui inimene ütleb, et ta midagi tahab, peab sellele järgnema ka tegevus.“
Kes on Kaido Leesmann?
Kaido Leesmann on enam kui 40-aastase spordikogemuse ja üle 30-aastase treeneristaažiga jõu- ja üldkehalise ettevalmistuse treener. Ta on töötanud rohkem kui 20 spordiala esindajatega, alates noortest ja harrastajatest kuni tippsportlaste, võistkondade ja koondisteni.
Leesmannil on EOK 7. taseme jõusaalitreeneri kutse ning rahvusvahelise kategooria jõutõstmistreeneri kvalifikatsioon. Lisaks on ta diplomeeritud toitumisnõustaja ja ASFA sertifitseeritud personaaltreener. Üle 20 aasta on ta juhtinud jõusaalitreenerite kutsekomisjoni, panustades seeläbi ka Eesti treenerihariduse arengusse.
