Tartu Kunstimajas avati 19. detsembril Tartu kunsti aastanäitus, kus on esindatud 111 kunstniku tööd, valik tehti 250 autori seast. Näitusel on eksponeeritud peamiselt maalid, graafika ja skulptuurid, mis peegeldavad eelkõige viimase poolsajandi kunstisuundi Tartus, kuid ei hõlma veel installatsioone ega videot. Näitusega saab tutvuda ka veebikeskkonnas NOBA.ac, kus töid on võimalik osta. Näituse kujundaja on Karmo Mende ning avamisel toimus ka helikunstniku etteaste.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Tartu Kunstimajas avati 19. detsembril kolmes saalis Tartu kunsti aastanäitus, mille kujundajaks on Karmo Mende. Valikuga aastanäitusel esitletud töödest saab tutvuda kunstikeskkonnas NOBA.ac, kust neid saab soovi korral ka osta.
Kokku kandideeris näitusele 250 autorit ning kujundaja Karmo Mende tehtud lõplikus valikus on 111 kunstnikku:
Maire Aarsalu, Vano Allsalu, Aita Ambos, Stanislav Antipov, Arthur Arula, Monica Del Norte, Liisi Eelmaa, Rasmus Eist, Niina Freiberg, Carl-Christian Frey, Mari Frühling, Evi Gailit, Mirjam Hinn, Õie Holm, Eero Ijavoinen, Sergei Inkatov, Antti Eric Joronen, Piret Jürgenson, Ly Kaalma, Kalli Kalde, Kersti Kals, Markus Kasemaa, Katrin Kelpman, Karin Kivisild, Katrina Kolk, Margus Kontus, Tõnis Kriisa, Kadri Krüüner, Inge Kudisiim, Hedi Kuhi, Mari Kukk, Tiina Kuus, Toomas Kuusing, Rudi Kääp, Timo Kähara, Heiki Kähr, Siiri Kängsepp, Silver Laadi, Ülle Laasma, Tapio Markku Lahti (1950–2025), Laura Marita Lappalainen, Kristel Leesmend, Heikki Leis, Tea Lemberpuu, Janne Lias, Jane Liiv, Lola Liivat (1928–2025), Margus Lokk, Nele Luik, Triinu Luming, Katrin Maask, Elina Madal, Ove Maidla, Lea Malin, Epp Margna, Margus Meinart, Daria Morozova, Lilian Mosolainen, Rauno Thomas Moss, Elo-Mai Mägi, Kristo Männa, Martin Männa, Meiu Münt, Tõnu Noorits, Loone Nõmm, Maarja Nõmmik, Al Paldrok, Peep Pedmanson, Per William Petersen, Sirje Petersen, Sirje Piir, Enn Põldroos (1933–2025), Andrus Raag, Ingmar Roomets, Martti Ruus, Kaia Rähn, Sven Senka, Sandra Sirp, Liisa Soolepp, Ott-Kaspar Sults, Robert Suvi, Sänk, Ingmar Šuman, Marek T3hh, Merike Tamm, Aili Tammela, Pille Tammela, Edgar Tedresaar, Erik Teemägi, Enn Tegova, Lola Tehver, Imbi Traat, Are Tralla, Heiki Trolla, Külli Trummal, Silja Truus, Saskia Tuberg, Maris Tuuling, Uku Paul Tuuling, Liidia Unt, Martin Urb, Agve Urm, Martin Vaher, Silver Vahtre, Üllar Varik, Tanel Veenre, Kristina Viin, Von Bomb, Liisi Örd, Teele Ülesoo, Danel Ülper.
Jõuan Kunstmajja pooletunnise hilinemisega. Tartu kunsti paraadsaal II korrusel on rahvast puupüsti täis. Keegi noor helikunstnik on oma süsteemid ühte nurka üles pannud ja alustab just oma ühemehebändi etteastet, mängib kitra, pedaale ja kõlamasinaid, siis haarab mikri ja laulab. “Mind kutsus siia Peeter, kes arvas, et ma võiks siin esineda ja seda ma teen. Suured tänud!”
Foto: erakogu
Süvenen rahvasummas kunstiteostesse. Mida rohkem edasi jõuan, seda jahmatavamaks pilt kujuneb. Olen sattunud ajamasinasse, mis on lennutanud mind tagasi 1970ndatesse. Alustasin oma kunstnikuteed just mainitud kümnendi lõpupoole ja profipoksijast isa eestvõttel sätiti kõik lapsed nädalavahetusel parketikõlbulikuks, kammiti juuksed sheitlisse ja viidi Kunstihoonesse sügisnäitusele. Nüüd olen tagasi selles lapsepõlves.
Suure saali keskmesse asetatud teosed, millest alustan, on kohe samad nimed mis tollal – Lola Liivat, Enn Põldroos, Enn Tegova. Ekspositsioon koosneb eranditult maalist, graafikast ja skulptuurist, viimasel poolsajandil kunstiväljast lahutamatu foto, installatsioon, video pole Tartusse veel jõudnud. No kus neid kaameraidki 70ndatel. Vormikeel on vaoshoitud, tonaalsus tagasihoidlik, teemad filosfoofilised. Sekka ka mõni slaidimaal, mis üldisest tapeedist eristub. Välise efekti ja suurte formaatidega siin ei eputata, sõnumid on peidetud pildikeelde ja kunst räägib iseenda eest. Sellist nostalgialaksu poleks uneski osanud oodata.
Välise efekti ja suurte formaatidega siin ei eputata, sõnumid on peidetud pildikeelde ja kunst räägib iseenda eest. Sellist nostalgialaksu poleks uneski osanud oodata.
Minu enda teos 3,5 meetrise “Momentum Monumentum” on asetatud seina asemel aknaposti najale ja nimesildi leidmiseks tuleb ronida kantmehikese, kelle Meelis Friedenthal ristis „Minecraftiks“, jalgade ja seinavahele prakku. Ülevaatenäitustega ongi see jama, et kunagi ei tea, kas peaks olema kõrvust tõstetud, et sind on üldse sinna valitud või siis peaks vajuma häbist maa alla, sest teos on valesti eksponeeritud. Mina oleks selle monumentaalsel legomehel ikka lasknud kõndida treppidest üles teisele korrusele peasaali aga ju ta siis ei viitsinud. Teose kõrvale on paigutatud klapptool, millel kunagi istus valvuritädi. Praegu on asjaosaline vist lahkunud pirukat sööma, kasutan võimalust ja nihutan tooli teise seina. “Palju parem”, ütleb Enn Tegova. Jutustan talle loo, kui kunagi käisin Steve Vanoniga Tate muuseumis Londonis ja olime samamoodi galeriis ja keegi mees istus samasugusel valvuritoolil ja visandas midagi. Filmisin videokaameraga aknast välja Thamesi kaldaid, kui Steve sositas mulle kõrva: “ Hey, this guy there is David Hockney!” Mina neid artworldi kunstnikke ei tunne, pöörasin koos kaameraga ringi ja Hockney, nähes endale suunatud kaamerat, sööstis raevukalt kisendades minu poole. Veel enne kui ta minuni jõudis kerkis eikusagilt hiigelsuur mundris must käsi ja haaras kunstnikul kratist. “Sit down and DO NOT MOVE! Once more you disbehive, you are out of here!” Ja pöördus minu poole: “Mister, I am very sorry about that! If you want, we remove this person from the gallery”. Hockeney istub karistada saanud poisikesena oma toolil ja kritseldab pea maas solvunult kaustikusse. “Eestil on David Hockenyga ka täiesti seos olemas, omal ajal pani teda Ando Keskküla,” räägib Tegova. Purskame kõik kambakesi naerma, sellest võiks kunstiteose teha, Keskküla paneb Hockneyt, kõrvalolev Kersti Kalsi keraamiline ennast urvi ajav inimfiguur „Offline“ on juba pool tööd ära teinud. See võiks isegi olla kineetiline skulptuur. “Mitte sellises mõttes, mida sina arvad, tahtsin öelda, vaid et järgi tegi. Pealegi, ehitagu see Süku juba valmis, siin need näitusesaalid on ju kunstnikelt ära võetud tööruumid, see väike galerii oli ennevanasti tekstiiliateljee, üleval oli grokii ja müüdi tootmiskoondis ARS toodangut, Monumentaalis oli skulptuuriateljee, need ruumid peaks endisel kujul taastama ja korralikud galeriid tegema.”
Heiki Kähr “Daam piibukesega”. Foto: erakogu
Markus Kasemaa
Lola Liivat “Moonid”. Foto: erakogu
Enn Põldroos “Super-Ego”. Foto: erakogu
Noor helimeister on vahepeal oma setiga jõudnud kulminatsioonini, helid on paisunud maksimumini ja näituseteoste müüki Noba keskkonnas vahendav Andra Orn haarab oma väikelapse, kes on mõlemad kõrvad kätega kõvasti kinni katnud, kaenlasse ja tormab ruumist välja, tagasi Tallinna. Direktor Talvistu filmib kogu etenduse oma mobiiltelefoni. Vein ja piparkoogid on otsa saanud. “Afterparty on Promenaadikas,” sosistab Kristiina Viin.
Kõlab ahvatlevalt aga Minimal 2.0 Tallinnas ootab ja aeg on tagasi ajakapslist nüüdisreaalsusesse siirduda. Lux Expressis mängin mustadega arvuti vastu malet, Ry Lopez-Berlini kaitset, Beverwijki variatsiooni. Mäng kestab pea kogu reisi, robot mõtleb enneolematult kaua, kokku üle tunni, ja lõpuks viib see ka võidule. Hüppame peatuses ootava number 23 bussi peale ja 10 minuti pärast annan juba Tulika alternatiivmuusika pindade rägastikus Lasketiiru sildi all oleva kella ust. Salajane telefoninumber on just sissesaamiseks avalikustatud ja helikindlate seinte vahel sukeldume teknomuusika lainetesse.
