18

november 2026
18.november 2026

INIMÕIGUSED I Vägivalda ei toida ainult äärmused – oma roll on ka vaikimisel ja kogukonna hoiakutel

Grete Kägo

Toimetaja

Monika Kuzmina

GoodNews looja

Joanna Koovit

Toimetaja

8 min
Foto: Pixabay
Loe AI kokkuvõtet ▾

Londonis toimunud seminaril arutleti, kuidas usku ja maailmavaadet on ajalooliselt kasutatud vägivalla õigustamiseks ning milline roll on kogukondadel kahjulike hoiakute märkamisel ja neile reageerimisel. Rõhutati, et vägivald ei ole vaid üksikjuhtum, vaid võib olla seotud ka struktuursete ja kultuuriliste normidega, mis õigustavad või varjavad vägivalda. Seminaril käsitleti ka soolisi norme, kogukondlikku vastutust ning vajadust tunnistada ja kritiseerida oma kogukonna probleeme, et ennetada vaenu ja vägivalla süvenemist. Lisaks rõhutati, et inimõiguste kaitse hõlmab ka õigust eriarvamustele ja kriitikale usukogukondades ning solidaarsus ei eelda täielikku üksmeelt eri gruppide vahel.

See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.

Vägivalla ja vaenu kujunemist mõjutavad lisaks üksikutele tegudele ka ühiskonnas juurdunud hoiakud, kultuurilised normid ning see, mida kogukondades peetakse vastuvõetavaks või jäetakse tähelepanuta. Londonis toimunud seminaril „Religion as a Weapon: Violence and the Challenge of Solidarity“ arutati, kuidas usku ja maailmavaadet on läbi ajaloo kasutatud vägivalla õigustamiseks ning milline roll on tänapäeval kogukondadel endil kahjulike hoiakute märkamisel ja neile reageerimisel.

Eesti Inimõiguste Keskusest osales seminaril võrdse kohtlemise ekspert Kelly Grossthal, kelle sõnul ulatusid arutelud religioonist märksa kaugemale. Juttu tuli muuhulgas päevapoliitikast, soonormidest, eri kultuurikontekstidest, kogukonnasisesest vastutusest ning sellest, kuidas vaikimine võib aidata ebaõiglusel ja tõrjumisel püsida.

Vägivalda saab õigustada ka keele, ideoloogia ja tavade kaudu Vägivalda käsitletakse sageli üksiku teona, millel on konkreetne toimepanija, kuid rahu- ja konfliktiuuringutes vaadeldakse seda laiemalt. Otsese vägivalla kõrval räägitakse ka struktuursest vägivallast, mis võib olla sisse kirjutatud seadustesse, institutsioonidesse ja normidesse, ning kultuurilisest vägivallast, mille abil õigustatakse nii otsest kui struktuurset vägivalda.

Foto: Magnific

Üks seminari aruteludes esile toodud mehhanisme puudutas topeltmõõdupuud: kui teise grupi inimesed teevad midagi halba, seostatakse seda sageli nende olemusega, samal ajal kui oma grupi käitumist põhjendatakse olukorra või asjaoludega. Selline mõttemuster võib muuta oma kogukonna vägivalla lihtsamini õigustatavaks ning kinnistada vastandumist.

Professor Mona Siddiqui rõhutas, et erimeelsus ei tähenda iseenesest pluralismi läbikukkumist. Probleem tekib siis, kui erinevusest kasvab umbusk, umbusust tõrjumine ning teisest inimesest saab keegi, keda enam täisväärtusliku ühiskonnaliikmena ei nähta.

Probleem tekib siis, kui erinevusest kasvab umbusk, umbusust tõrjumine ning teisest inimesest saab keegi, keda enam täisväärtusliku ühiskonnaliikmena ei nähta.

Kogukondlik vastutus algab probleemide tunnistamisest

Seminaril paluti osalejatel vaadata kriitiliselt ka omaenda usulise, kultuurilise või maailmavaatelise tausta poole ning mõelda, kuidas on nende kogukonnas vägivalda õigustatud, varjatud või eitatud. Küsimus ei olnud kogu kogukonna eest vastutamises, vaid valmisolekus tunnistada probleeme ja küsida, mida saab ise teisiti teha.

Eesti kontekstis tõi see esile tuttava probleemi: seadus võib vägivalda keelata, kuid igapäevased hoiakud ja vaikimine võivad seda samal ajal edasi kanda. Lähisuhtevägivald või laste füüsiline karistamine võivad jääda väljapoole näiliselt korras perekonna pilti, kui kogukond ja lähedased ei sekku. Inimõigused saavad tegeliku tähenduse alles siis, kui need jõuavad seadustest kodudesse, kogukondadesse ja institutsioonide igapäevatöösse.

Vaenu ei toida ainult äärmused, vaid ka igapäevased hoiakud

Üks seminaril korduvalt esile tõusnud mõte puudutas igaühe vastutust ning väljendit „silence may be violence“ ehk „vaikimine võib olla vägivald“. Sageli seostatakse vaenu ja vägivalda poliitiliste äärmustega, kuid igapäevases elus mängivad rolli ka need hoiakud ja reaktsioonid, mida peetakse tavapäraseks või millele jäetakse vastamata.

Tõrjumine ja vaenukõne võivad olla ühiskonnas sügavalt juurdunud ning poliitilised sõnumid võivad olemasolevaid hoiakuid omakorda võimendada. Seetõttu ei piisa tähelepanu pööramisest ainult äärmuslikele juhtumitele, vaid oluline on küsida, milliseid hoiakuid aktsepteerime ise ning millal oleme valmis sekkuma.

Foto: Magnific

Soonormid mõjutavad vägivalla kujunemist mõlemas suunas

Seminari käsitleti ka soonorme ning nende seost vägivallaga. Kuigi naised on vägivalla kontekstis statistiliselt haavatavamas olukorras, võivad jäigad mehelikkuse normid mõjutada tugevalt ka mehi ja poisse, kellelt oodatakse valmisolekut jõudu kasutada või sõdida isegi siis, kui nad seda ise ei soovi.

Joshua Goldsteini uurimus „War and Gender“ toob välja, et sõjapidamine on olnud paljudes kultuurides meeste roll, kuid see ei tulene meeste loomupärasest kalduvusest vägivallale.

Kultuurid on kujundanud poisse sõduriteks muuhulgas häbistamise, jäikade mehelikkuse ideaalide ja initsiatsiooniriitide kaudu. Konfliktides võivad mehed ja poisid olla ka ise soopõhise vägivalla sihtmärgid.

Ka usukogukondades on ruumi kahtlusele, kriitikale ja eriarvamustele

Aruteludes rõhutati korduvalt, et ühe usukogukonna liikmed ei mõtle tingimata ühtemoodi. Erimeelsusi võib olla nii naiste õiguste, relvakonfliktide kui ka teiste inimeste aitamise küsimustes ning just kogukonnasisene arutelu aitab vältida olukorda, kus üks tõlgendus hakkab kõlama kogu grupi seisukohana.

Inimõiguste seisukohast on oluline meeles pidada, et usu- ja veendumusvabadus kaitseb inimesi, mitte religioone kui abstraktseid institutsioone. See tähendab ka inimese õigust oma kogukonna sees kahelda, kritiseerida ja tõlgendada usulisi või maailmavaatelisi küsimusi teisiti. Kui kogukondi käsitletakse ühetaolise tervikuna, võivad tähelepanuta jääda just kõige haavatavamad hääled, sealhulgas naised, noored ja kogukonnasisesed kriitikud.

Inimõiguste seisukohast on oluline meeles pidada, et usu- ja veendumusvabadus kaitseb inimesi, mitte religioone kui abstraktseid institutsioone.

Solidaarsus ei eelda täielikku üksmeelt

Seminaril käsitleti ka antisemitismi ja moslemivaenu ning küsimust, kuidas seista mõlema vastu ilma eri gruppide kannatusi omavahel võrdlemata või vastandamata. Aruteludes tunnistati, et ka vähemusrühmade vahel võivad tekkida pinged ning igalt grupilt ei saa alati eeldada valmisolekut seista korraga kõigi teiste huvide eest.

Aruteludes jõuti ka lihtsa põhimõtteni: teisest grupist ei pea kõike teadma ega igas olukorras
sõna võtma, kuid oluline on tunnistada teise inimese inimlikkust ja lähtuda arusaamast, et inimõigused kuuluvad kõigile. Mohammed Ali Amla rõhutas omakorda, et empaatia on kõige raskem just siis, kui inimene kogeb ise valu või hirmu, kuid just sellistes olukordades on seda kõige rohkem vaja.

Foto: Magnific

Oma kogukonna valupunktide märkamine on osa vastutusest

Eesti Inimõiguste Keskuse jaoks kinnitas seminar, et vaenukõne ja vaenukuritegude ennetamine vajab rohkemat kui seadusandlikke lahendusi. Ka hea õigusraamistiku kõrval võivad kogukondades püsida probleemid ning inimestel võib olla keeruline saada vajalikku abi või õiglust institutsioonidelt.

Oluliseks kujunes aruteludes valmisolek näha lisaks riigi vastutusele ka enda oma – märgata oma kogukonna valupunkte, vaadata inimese taha ka siis, kui tema identiteeti saadavad ühiskondlikud sildid, ning olla valmis seisma teise inimese eest ka olukorras, kus kõigis küsimustes üksmeelt ei ole.