Eesti hokikoondise kapten Robert Rooba rääkis podcastis oma karjäärist, rõhutades meeskonna ühise eesmärgi olulisust ning vajadust hoida tervist ja treeningute kvaliteeti. Ta on lähedal Soome liiga rekordi püstitamisele enim mängitud põhiturniirimängudes välismängijana ning jagas mõtteid vaimse tervise tähtsusest, mille hoidmiseks teeb koostööd spordipsühholoogiga. Rooba plaanib jätkata hokimängu veel mitmeid aastaid ning õpib samal ajal spordiäri ja -juhtimist, valmistudes tulevikuks pärast mängijakarjääri lõppu.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Venemaa võimaliku naasmisega seotud arutelu taustal rääkis Eesti hokikoondise kapten Robert Rooba Unibet Stuudio 1-1 podcastis sellest, mida ta koondise meelsuse puhul kõige olulisemaks peab. Saatejuht Kalev Kruusiga tulid jutuks ka peaaegu käeulatuses olev Liiga rekord, koostöö spordipsühholoogiga ning soov jätkata profihokiga veel neljakümnendateski.
Enim mänginud välismängija rekord on käeulatuses
Septembris Soome kõrgliigas 600. põhiturniirimänguni jõudnud Roobal on käeulatuses ka järgmine tähis. Liiga enim põhiturniirimänge pidanud välismaalase rekord kuulub kanadalasele Éric Perrinile, kes sai kirja 643 kohtumist. Kui Rooba hooaja lõpuni mängib, võib temast saada sarja ajaloo enim põhiturniirimänge pidanud välismaalane.
„See, et nüüd on silmapiiril Perrini rekord, on loomulikult äge asi, aga kõige tähtsam on terve püsida,“ ütles Rooba.
Kruus uuris seepeale naljatledes, kuidas soomlased suhtuksid sellesse, kui just eestlane nende kõrgliigas ajaloolise rekordi enda nimele võtaks.
„Mind on Soomes alati väga hästi vastu võetud ja seal on mind väga meeldivalt koheldud. Usun, et keegi väga vihaseks ei saa, kui eestlane selle rekordi endale võtab,“ vastas Rooba.
Kõige olulisem on ühine eesmärk
Venemaa võimaliku naasmisega rahvusvahelisele hokiväljale kerkivad paratamatult ka poliitilised küsimused. Rooba sõnul võib ühte riietusruumi sattuda väga erinevate vaadete ja arusaamadega mängijaid, kuid kaptenina ei pea ta vajalikuks hakata kellegi mõtteid kontrollima.
„Kui paned 25 meest ühte riietusruumi, siis kõigil on oma mõtted ja arusaamad maailmas toimuvast. Ma ei näe vajadust hakata kellelegi ütlema, mida ta mõtlema peab.“
Rooba jaoks on kõige olulisem see, millise suhtumisega mängija Eesti koondise särgi selga tõmbab.
„Minu kui kapteni jaoks on kõige olulisem, et iga mees paneks Eesti koondise vormi selga ja oleks valmis jääl selle riigi lipu ja vapi eest lõpuni võitlema.“
Treeningu kvaliteedi tähtsus
Klubi ja koondise peale koguneb Roobal hooaja jooksul ligi 80 mängu. Kui mängu nimetatakse sportlase pidupäevaks, siis kolm pidu nädalas on Kruusi sõnul palju isegi napsumehele.
„Umbes 20 mängus oled top fresh ja kõik on maksimaalselt hästi. 20 mängus on füüsiliselt väga raske, aga leiad lahendused, kuidas mäng ära mängida ja võid teha väga hea esituse. Ülejäänud 40 mängus oled kuskil vahepeal,“ kirjeldas Rooba.
Vanusega on Rooba õppinud treeninguid ja taastumist rohkem optimeerima. Varem tähendas töökus tema jaoks eelkõige võimalikult suurt treeningumahtu, aga tänaseks on kvantiteedist tähtsamaks saanud kvaliteet ja keha valmisolek tiheda mängugraafikuga toime tulla.
„Pean passi vaatama. Olen 33 ja keha hakkab märku andma, et 64 põhihooaja mängu, Meistrite liiga, kontrollmängud, play-off’id ja koondis võivad olla natuke liiga palju,“ tõdes ta.
Rooba peab praeguse Euroopa võistluskalendri juures optimaalseks 52–56 mänguga põhihooaega. Selline koormus jätaks tema hinnangul rohkem ruumi taastumiseks ja aitaks hoida ka kohtumiste kvaliteeti.
Vaimne restart tõi mängurõõmu tagasi
Kolmekümnendatesse jõudes sai Rooba aru, et harjumus kõigist raskustest jõuga läbi minna oli hakanud teda vaimselt kulutama. Ta tundis, et karjäär liigub vales suunas ja hoki ei paku enam endist emotsiooni.
„Ma ei saanud enam sellelt spordialalt seda, mida olin enne saanud ja mida nüüd jälle saan. Leek oli kergelt kustumas, seega pidin tegema kõigele hard reset’i ja restardi,“ rääkis ta.
Pöörde tõi koostöö spordipsühholoog Laur Nurksega. Robert ei otsinud valmis harjutusi, vaid inimest, kes aitaks tal oma emotsioonid ratsionaalselt juppideks võtta.
„Mul ei ole vaja teha mingisuguseid oma meele petmise harjutusi. Mul on vaja aru saada, miks ma midagi tunnen, ja see enda jaoks ratsionaalselt lahti seletada,“ selgitas ta.
Tagantjärele leiab Rooba, et oleks võinud professionaalse abini jõuda juba varem.
„Kui mõni noor sportlane kuulab, siis ärge kartke abi otsida. Mida varem õpid seda enda jaoks kasutama, seda parem. Tähtis on leida inimene ja lähenemine, mis just sinu jaoks toimib,“ soovitas ta.
Soome jäähallide pingid on juba ära kulutatud
Rooba pole järgmise hooaja osas veel läbirääkimisi alustanud. Need peaksid algama detsembris või jaanuaris ning kuigi praegune võib jääda tema viimaseks hooajaks Soomes, pole lahkumine veel otsustatud.
„Soome on minu turg. Seal teatakse väga täpselt, mida minult saab ja mida oodata, ning seal on mulle tehtud seni ka parimad pakkumised,“ rääkis Rooba.
Kui järgmine samm viib ta Soomest mujale, pakuks talle enim huvi Kesk-Euroopa. Uus liiga tähendaks teistsugust hokit, vastaseid ja mängupaiku.
„Kui oled hästi pikalt samas kohas olnud, vajad mingil hetkel muutust. Soome jäähallide pingid on minu poolt juba ära kulutatud,“ naljatles ta.
Üks asi on Roobal aga kindel. Profikarjääri lõpetamisega ta veel ei kiirusta.
„Selline salajane unistus, mis on ka kodus õnnistuse saanud, on see, et vanusenumber võiks hakata neljaga, kui mängimise lõpetan,“ avaldas ta.
Pärast hokit palmi alla puhkama ei jää
Hokikarjääri kõrvalt on Rooba võtnud ette uue väljakutse ning õpib Jyväskylä ülikooli avatud õppes spordiäri ja -juhtimist.
„Tegin 13-aastase pausi koolist. Lõpetasin 2012. aastal ja siis kogusin 13 aastat hoogu,“ naljatles ta.
Kraadiga Roobal kiiret pole. Õppimine pakub hokile vaheldust ning plaan on jõuda diplomini umbes selleks ajaks, kui mängijakarjäär läbi saab.
Ka majanduslikult ei oota Roobat pärast hokit varajane pension. Kuigi raha on kõrvale pandud ja investeeritud, tuleb tal enda sõnul ka pärast uiskude varna riputamist edasi töötada.
„Kindlustatust võib väga erinevalt mõista. Fakt on see, et mul on kindlasti vaja veel tööd teha ja teenida. Kui ma ühel päeval karjääri lõpetan, ei ole ma selline inimene, kes kavatseks jalad lauale visata ja kuskil palmi all istuda,“ ütles Rooba.
„Maailmas on ikkagi vähe spordialasid, kus jagatakse selliseid summasid, et pärast karjääri võib lihtsalt tšillida,“ lisas ta.


