Headus ei tähenda üksnes hoolimist, vaid ka valmisolekut usaldada, kuulata ja anda teistele võimalus. Iseseisvuse taastamise 35. aastapäeval peetud kõnes kutsus president Alar Karis vaatama Eesti tulevikku just sellest vaatenurgast – tegema põlvkonnavahetust hoolivalt, inimesi lõhkumata ning kogemust ja küpsust tühistamata.

Alar Karis. Foto: Raigo Pajula

President rõhutas, et tugev Eesti sünnib oskusest märgata ja väärtustada inimest: kuulata noori ja usaldada nende ideid, toetada iga lapse õpirõõmu ja andeid, austada eriarvamusi ning kasvatada ühiskonnas oskust pidada ausat kahekõnet. „Et omaenda hääle üha uuesti ja uuesti kuulamise asemel kasvaks huvi teise kogemuse ja seisukohtade vastu,“ sõnastas Karis ühe olulise põhimõtte.

Alar Karis. Foto: Raigo Pajula

Kõnest jäi kõlama mõte, et Eesti tulevikku ei ehitata üksnes suurte otsuste, tehnoloogia või majanduskasvuga. Sama oluline on see, kuidas me üksteist nende muutuste keskel hoiame – kas anname noortele võimaluse, toetame neid, kes alles otsivad oma tugevusi, väärtustame eelmiste põlvkondade kogemust ning suudame edasi liikuda nii, et keegi ei tunneks end kõrvale jäetuna.

35 aastat tagasi aitas Eestil vabaduse taastada ühine meelekindlus ja vastutustunne. Täna võiks selle kõrval olla meie tugevuseks ka headus – hooliv viis anda Eesti järgmisele põlvkonnale edasi.

Heade uudiste portaal avaldab presidendi kõne muutmata kujul ja täismahus.

Kallis Eesti rahvas, head külalised, austatud Islandi president Halla Tómasdóttir,

Kolm ja pool aastakümmet tagasi, kui Nõukogude väeosad olid Tallinna poole teel, lõi Vello Enniste oma töökaaslastega veoautodele hääled sisse, laadis kruusa täis ja sõitis Toompead kaitsma. “Meid võeti hästi vastu. Saime kohapeal käepaelad, kodukaitse lindid. Ega relvi ei olnud, pidi oma rinnaga kaitsma,” meenutab ta.

Paljudel meist on sellest augustist oma pilt. Ka minul. Tuhandeid mälupilte ühendab üks – kindel veendumus, et aega ei ole võimalik tagasi pöörata. Arusaamine, et vastutus tuleb enda peale võtta. Et tuleb ise otsustama hakata. Ja segi ärevusega mõnus eelaimdus – me saame sellega hakkama. Selle ühise tunde nimi on meelekindlus.

Just seesama mälust, keelest ja kultuurist toitunud põlvkondade ülene kindlameelsus on andnud meile jõu tulla läbi rahutust ajast. Päevadest, mis võisid segadusse ajada, ebakindlusest, pealiskaudsusest ja enesekesksusest – kõigist pingutustest, katsumustest ja hirmudest – olles samal ajal ettevõtlik, vaba  ja avatud uutele mõtetele.

Täna on uut Eestit loonud põlvkond jõudmas küpsesse ikka, mil on rohkelt kogemusi, kuhjaga teadmisi ja kohanemisoskust. Uusi ideid. Aga kas ka täit jõudu, võimalusi ja tahet nende ellu viimiseks? Hoidmise kõrval võimet luua? Julgust kahelda, olema valmis ka kaotama, riskima selleks, et sünniks midagi täiesti uut?

Rahulolu, mugavus, rammestus, sellest tulenev ettevaatlikkus, “pigem ei” hoiak on kerge üle kanduma kogu ühiskonnale. Paratamatult napib sel juhul värskust või jäävad ideed keskpäraseks.

Kui me otsime Eestile uusi käike ja näeme, et need tuleks teha eelkõige hariduses ja majanduses, siis kas suure muutuse eelduseks ei ole mitte üks täiesti põhimõtteline pööre – noorte kuulamine, nende usaldamine? Põlvkondade vahetus.

Aga võrreldes eelneva, 90-ndatel toimunuga – kordades hoolivamal moel. Katkestust tegemata. Inimesi lõhkumata. Kogemust ja küpsust tühistamata.

Sest, head sõbrad,

kas mitte noorele inimesele omane uudishimu ja paljudes küsimustes sallivam hoiak ei suurendaks ühiskonnas nii olulist mitmekesisust? Edendaks oskust kuulata, arendaks debatti ja arutelukultuuri? Austaks eriarvamust?

Kas just noorte saavutustahe ei annaks hoogu majandusele? Nügiks meid olema riskialtim ja tehnoloogiateadlikum? Osavam teaduse saavutusi nii jagama kui kasutama, keskenduma ajumajandusele, targale ettevõtlusele?

Ja kui noortel on soov asju ära teha – mitte ainult sõnana pusa peal vaid ka tahtena selle all – siis tuleb anda võimalus. Nii nagu see oli mitu põlve tagasi Lutsu „Suve“ Ülesoo talus ning miks peaks nüüd teisiti olema? Verevahetusest ühiskonnas ei pääse poliitikute, ametnike, ettevõtjate kõrval ka president.

Loodan ealist mitmekesisust leida ka erakondade nimekirjadest lähenevatel riigikogu valimistel. Eelkõige aga ootan rasketel ja ebamugavatel teemadel ausat kahekõnet.

Et omaenda hääle üha uuesti ja uuesti kuulamise asemel kasvaks huvi teise kogemuse ja seisukohtade vastu. Nii ehk jõuaksime seni avastamata mõteteni.
Me kõik väärime realistlikke lubadusi ja mõtteselgust. Ja mis peamine – võimu nimel võideldes ei tohi silmist lasta tulevikku ja koostööd selle heaks, riigimehelikkust.

Austatud kuulajad,

Tuleviku Eesti kujundamisel on lisaks noorte senisest suuremale usaldamisele oluline panustada järgmise põlvkonna haridusse.

Riigikaitses oleme selgelt aru saanud, et meil võivad olla kui tahes võimsad relvad, kuid riiki hoiab ennekõike rahva kaitsetahe. Ka haridus ei suuda vedada majandust, kultuuri ega teadust, kui me ei toeta rõõmu õppimisest. Seda, et laps läheks kooli ikka elevuse, mitte ärevusega.

Õppimise tahte toetamiseks pöörakem veel rohkem tähelepanu ka huviharidusele. Kunsti, spordi- ja loodusringid muudavad kooli omaseks, arendavad andeid, hoiavad noorte vaimset tervist ja õpetavad teise emakeelega inimestele loomulikus keelekeskkonnas eesti keelt.

Huviharidus on noorele inimesele justkui ukselink, millest tasakaalu hoidmiseks haarata ning seejärel uks enese ja oma tuleviku leidmiseks avada. Et iga talent leiaks vajaliku väetise ning iga idee kasvulava.

Haridus – nagu kinnitab Eesti inimarengu aruanne – annab meile lisaks teadmistele ka parema tervise ja pikema eluea. Haridus on eduka riigi üks alustaladest.
Kas Eesti ikka oleks sedavõrd tugev digiriik, uhke tehnoloogiafirmade idusektoriga, kui meie hariduses poleks toimunud Tiigrihüpet?

Ma usun, et tehisaru haridusprogramm, mis võrsus siitsamast Kadriorust, kohtumisest ükssarvikutega, ning käivitus riigi ja ettevõtjate toetusel, annab meie arengule uue toeka tõuke.

Tehnoloogilisi arenguid peame me aga ikka ise suutma suunata ja kujundada, oma uue kaaslase samme kontrollides ja tema väiteid vajadusel küsimuse alla seades.
Ja et selle juures mitte pinda jalge alt kaotada, tuleb veelgi enam treenida pärisaru, meie mõtlemise lihaseid, nagu ütleb Jaan Aru. See oskus ei ole muidugi ühe aine või ühe õpetaja kanda.

See peab olema meie hariduse tuum, nagu ka igale õpilasele toe pakkumine, et ta saaks üles leida ja välja arendada oma tugevused.

Daamid ja härrad,

Meie tänasest sündmusest võtab osa Eesti iseseisvumise taastamist esimesena tunnustanud riigi, Islandi president. Islandi julge otsus näitas eeskuju ja päästis paisu tagant võimsa, kogu maailmale tiiru peale teinud tunnustamislaine. Eestlased jäävad islandlastele selle eest alati tänulikuks, see ei unune.

Me taassündisime maailma, mis tõotas olla rahulik ja stabiilne. Hoolimata sellest jäid julgeolek ja kaitse siiski meie tähelepanu keskmesse. Meie instinktid ei ole meid petnud – kuri naaber teeb jällegi seda, mida ta ikka teinud on: ihkab rohkem territooriume, soovib teisi oma tahtele allutada.

Nende isekate soovide maandamiseks oleme astunud kaalukaid samme. Oleme liitunud NATO ja Euroopa Liiduga, oleme üles ehitanud oma kaitseväe, tõstnud kaitsekulusid.

Oleme küberkaitses maailma tasemel, kodus loome tõsiseltvõetavat elanikukaitset. Ukraina toetamisel ja Venemaa alla surumisel oleme vedanud mitmeid algatusi.

Kuigi meie rahvusvaheline mõju on kasvanud, peame olemasolevat maailmakorda jätkuvalt hoidma, sest see annab suurte kõrval ka väikestele riikidele eluõiguse ning võimaluse maailmakujundamisel kaasa rääkida. Ise otsustada, kuidas ennast arendada ja kuidas edasi liikuda. Nende põhimõtete eest tuleb üha enam seista, ka võidelda kui vaja.

Ja üks asi veel. Tahan väljendada oma rõõmu Põhjamaade ja Balti riikide koosolemise süvenemise üle. Seda mitte ainult julgeolekus, välispoliitikas ja majandussuhetes, vaid järjepanu palju laiemalt.

Head inimesed,

Me ei tea, milline on maailm 35 aasta pärast, kuid kindlasti soovime, et Eesti oleks heal järjel riik rahumeelses maailmas, paistes endiselt silma nutikate lahenduste ning suurepärase elukeskkonnaga. Usun, et oleme riik, mis tuleb toime muutuva kliima, tehnoloogilise ja majandusliku arengu ja rahvastiku kahanemisega. Vajadusel ka keerulise geopoliitikaga.

Otsuseid sellise tuleviku jaoks saame teha ja peame tegema juba praegu. Jõuan tagasi mõtteni, et just lähiaastate sujuv põlvkonnavahetus, mõtestatud haridusuuendus ning rahvusvaheliselt tugevad liitlassuhted kindlustavad meie tuleviku, tagavad sisemise ja välise rahu, annavad meile kõigile suurema tasakaalu.

1991. aastal Toompead kaitsma sõitnud Vello Enniste on tänaseks loonud eduka ehitusettevõtte, ehitanud ligi tuhat maja ning annab nüüd oma elutööd järgmisele põlvkonnale üle.

Vello oli tollel augustipäeval 34-aastane. Sama noor oli veel täna hommikul Birgit Uibu, kes tähistab nüüd koos meiega siin Roosiaias oma 35-ndat sünnipäeva. Birgit, nagu paljud noored, töötas mõned aastad välismaal – Austraalias, Uus-Meremaal ja Taanis – kuniks just õpihimu ja haridus ta tagasi Eestisse tõi. Birgit elab täna Sindis, töötab ühes kasvavas tarkvarafirmas ja ütleb nii: “Ma tunnen tõelist sidet oma maaga.”

Selles lihtsas lauses peitub palju. Seda tunnet meie hinges on aidanud luua kõik eelmised põlvkonnad. Selle seose on põiminud aegamööda meie keel ja kultuur.
Täna siin sellel maal seistes tunneme end kindlalt ja koduselt. Siin oleme kõige rohkem iseenda nägu. Siin saame ise otsustada ja teha elus seda, mida ise tahame, mitte mida teised tahavad.

Soovin teile head iseseisvumise taastamise päeva!

Elagu Eesti!