Avaldame täna heade uudiste portaalis esimese luuletaja Marki luuletuse, mis räägib armastusest, igatsusest ja hingesugulase leidmisest.

HING NII IHKAS NÄHA MEID 

On Elul käia erinevaid teid,
kuid ometigi mõtlen üleliia.
Mu Hing nii ihkas näha MEID,
et aastaid kõikus sinna-siia.

Ja päris naljakas on see mu tee,
ei oota ma ju vastu seda.
Ei sünni nõnda sõna “Me”,
kui olemas ei oleks Teda.

Ma tõesti kardan kõikumisi ära,
ei pruugi olla põues seda väge.
Kui Sinu silmis ei ma märka sära,
siis ükski asi pole enam äge.

Ja nõnda igal õhtul võtan napsi,
sest südant rahustada ei ma suuda.
Ma hingesopis suudlen meie lapsi,
kuid tean, et saatust ma ei muuda.

Ja puud ning loomad meie Kodu ümber,
nad ajuti nii nukrana mul näivad.
On Sinu häälel muutumas küll tämber,
kuid vaimud minu voodi juures käivad.

Sestsaadik kui me huuled liitis ühte päike,
on naeratuseks avatud mu suu.
Kuid seniks kui ei prõõka MEIE Väike,
on taevas kumamas nii kauge, karge Kuu…