Kirjanik ja filmirežissöör Imbi Paju jagab oma mõtteid kingitustest ja pühadeaja tähendusest, rõhutades lugude ja hoolimise olulisust. Tema jaoks on kõige väärtuslikum kingitus lapsepõlve jõulumälestused vanaema juures ning raamatud, mis kutsuvad sisemisele teekonnale ja mõtisklustele. Paju soovitab kinkida soojust ja tähelepanu, näiteks isiklikke kirju või koosveedetud aega, ning hoida traditsioone, mis ühendavad perekonda. Ta rõhutab ka üksteise toetamise ja positiivsete sõnumite tähtsust raskustest üle saamisel ning kutsub üles hoidma rahvuslikku sidusust ja usku tulevikku.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
GoodNewsi Kingi headust pühadesari räägib kingitustest ja pakub ideid, mille väärtus ulatub kaugemale hinnasildist ja ilusast pakendist. Need on lood Eesti inimeste kingitustest, mis õpetavad märkama ja hoidma, et headus ei kestaks vaid hetke, vaid muutuks elu osaks. Seekordses loos jagab oma mõtteid kirjanik ja filmirežissöör Imbi Paju, kelle jaoks on kingitused ja pühadeaeg seotud eelkõige lugude ja hoolimisega.
Kingitused ja pühadeaeg on seotud eelkõige lugude ja hoolimisega.
Elu kõige ilusam kingitus sündis lapsepõlve jõuluteel
Imbi Paju elu kõige kaunim kingitus on mälestus, mis on jäänud temaga kogu eluks ja pärineb tema lapsepõlve jõulureisidest vanaema juurde. “Hobuse-reega, läbi lumise metsatee, jõuluootus rinnus, ja see vanaema väikse maja lõhn – piparkoogid, kaneelisaiad, kodune piduroog – ning vanaema oma lugudega, armastusest, aitamisest ja hoidmisest,“ meenutab Paju. Nendes hetkedes oli Imbi jaoks vanaema soojus ja turvalisus, mis on eredalt meeles veel tänaseni.
Imbi Paju. Foto: GoodNews, Evelin Kruus
„See hetk oli ja jääb kingituseks, sest vanaema jõulurõõm ei olnud vaid ühekordne tunne, vaid elav õppetund – ta õpetas mulle, mida tähendab hoolida nii, et see hoolimine muutub igapäevaseks harjumuseks, koduseks soojuseks ja elukestvaks väeks,“ ütleb Paju.
Vanaema jõulurõõm ei olnud vaid ühekordne tunne, vaid elav õppetund – ta õpetas mulle, mida tähendab hoolida nii, et see hoolimine muutub igapäevaseks harjumuseks, koduseks soojuseks ja elukestvaks väeks.
Täna, kui Imbi viieaastane lapselaps toob piparkoogi- ja lumeteemalisi joonistusi, kogeb ta sama ringi jätkumist. „See, et sellist imelist tunnet, tänu ja rõõmu saab edasi anda ja vastu võtta, ongi kõige suurem kingitus,“ sõnab ta.
Raamat kui vaikne kaaslane ja sisemine tugi
Raamatud on Imbi Paju jaoks kingitused, mis kutsuvad sisemisele teekonnale. Ta soovitab ka teistel kinkida oma lähedastele teoseid, mis on andnud talle rahu, kinnitust ja sügavamat arusaamist inimeseks olemisest. „Kõik need tekstid ei anna lihtsaid vastuseid, küll aga suudavad tuua sooja sisemist mõtisklust, kinnitust, et oled väärt ja et rahu saab alguse seesmisest hoolimisest,“ ütleb ta.
Raamatud on kingitused, mis kutsuvad sisemisele teekonnale.
Imbi Paju. Foto: GoodNews, Evelin Kruus
Doris Kareva „Maast leitud, tuulde tõlgitud. Palveid ja mõtisklusi“ on tema jaoks sügavalt sisekaemuslik teos. Arhimandriit Sofroni Sahharovi „Athose Püha Siluan“ aitab lugejal minna oma vaimsele rännakule ning mõtestada ka Arvo Pärdi vaimset teed – palve, harjutuste ja sisemise distsipliini mõju loovusele.
Ootamatult liigutavaks avastuseks peab ta ka Indrek Tenno „Kosmilist reisi“, mis avab ausalt ühe noore mehe sisemaailma läbi okupatsiooniaastate ja iseseisvuse künnise. „Soovitan seda kõigile, kes hindavad ausat mälutööd ja inimese hääle jõudu ajaloos ja tänases päevas,“ ütleb ta.
Tasakaaluks soovitab ta ka Mikä Keräneni „Saunarahu“ heatujulist raamatut ning Ian McEwani „Õppetunde“, mis jälgib läbi ühe elu armastuse ja õppimise keerulisi radu.
Lastele ja noortele soovitab Paju teoseid, mis seovad põlvkondi ja väärtusi: Piret Veigeli „Piparkoogulugu“, Katrin Lauri teose vanaema ja lapse rännakust Tallinna mälumaastikel ning Johannes Selja „Sipelgas Si“, mis õpetab jääma õigeks ja hoolivaks ka rasketel aegadel.
Imbi Paju. Foto: GoodNews, Evelin Kruus
Kingitus saab sündida ka soojusest
Paju sõnul on just soojus see, mida inimesed kõige rohkem vajavad. „Soojust kinkida on sageli väärtuslikum kui ükski materiaalne ese,“ ütleb ta. Ta soovitab kirjutada igale pereliikmele isikliku armastus- või tänukirja ning märkida ümbrikule, millal see avada. „Kooslugemishetk. Pane kirjad kuuse alla ja loe need perega ette – see loob pühademeeleolu ja intiimse rituaali.“
Kirjuta igale pereliikmele isiklik armastus- või tänukiri ja märgi ümbrikule, millal see avada. Pane kirjad kuuse alla ja loe need perega ette – see loob pühademeeleolu ja intiimse rituaali.
Samuti peab ta väärtuslikuks koosolemise kinkekaarte: ühine kinokülastus, näitus, jalutuskäik looduses koos kuuma kakao ja pirukatega. Ka kodused kingitused, nagu purgike moosi või ise küpsetatud piparkoogid, kannavad endas hoolt ja tähelepanu.
Jõulud tähendavad mälu ja sidemete hoidmist
Paju pere jõulud on alati olnud kodused ja traditsioonilised. „Sööme verivorste ja kapsast, lihapirukaid ja jõhvikakiselli vahukoorega ning käime jõulusaunas,“ kirjeldab ta. Oluline osa pühadest on olnud kohtumine vanemate kodus. Kuigi Paju isa on lahkunud ja ema elab hooldekodus, hoitakse traditsioone edasi. Külastatakse kalmistut, käiakse kirikus, ema juures ning lauldakse koos jõululaule. „Need lihtsad kombed hoiavad meid koos – nii meie mälud kui ka perekonna sidemed,“ ütleb ta.
Otsides rahu luuletuste abil
Kui Imbi peaks lunastama kingituse luuletuse abil, loeks ta Juhan Liivi luuletust „Lumhelbeke“. „See on nii sügavamõtteline ja eksistentsiaalne,“ ütleb ta ning toob välja read, mis kutsuvad vaikusele ja rahule – sellele samale seisundile, mida pühad endas kanda võiksid.
Lumehelbeke
tasa, tasa
liugleb aknale,
tasa… tasa…
Nagu viibiks ta
tasa, tasa,
mõtles tulles ka:
tasa, tasa!
Miks nii tuksud, rind?
Tasa, tasa!
Rahu otsib sind –
tasa, tasa
Paju pühadesõnum: üks südamlik lause võib päästa kogu maailma
Aasta lõppedes kutsub Imbi kõiki eestlasi peatuma ja mõtlema sellele, mis on meid rahvana kandnud. „Usk oma keelde, haridusse, üksteise eest hoolitsemisse ning hea sõna jõudu.”
Ta meenutab, et eestlaste kirjaoskus ja kultuuriline pühendumus ei ole juhus, vaid teadlik ja läbi sajandite ulatuv valik. Samas hoiatab ta narratiivide eest, mis külvavad hirmu ja vähendavad inimväärikust. „Jäta seljataha hirm ja süüdistused. Võta kaasa lugemise rõõm, koostegemiste ja õlatunde väikesed praktikad – üks talgupäev, üks lugemisklubi, üks tänutegu kuu jooksul. Loome koos rutiine, mis kasvatavad usaldust ja annavad nii meile kui lastele keele ja mälu, mida me vajame, et rõõmustada iseenda üle, et armastada teist nagu iseennast.”
Jäta seljataha hirm ja süüdistused. Võta kaasa lugemise rõõm, koostegemiste ja õlatunde väikesed praktikad – üks talgupäev, üks lugemisklubi, üks tänutegu kuu jooksul.
Imbi Paju. Foto: GoodNews, Evelin Kruus
Majanduslikust olukorrast rääkides rõhutab Paju, et kriis ei pea tähendama lõppu. “Me ei saa mööda vaadata majandussurutisest mis on murdnud paljusid – ettevõtted on läinud pankrotti, mahepõllumajanduse tegijad kannatavad ja pered tunnevad ebakindlust. Kuid kui mõtleme sellele kui millelegi ajutisele, mitte lõpuhetkele, siis võib sellest sündida ka uus algus. Nagu pärast kolgata teed tuleb ülestõusmine, nõuab taasärkamise lugu armastust, praktilist üksteise toetust ja vankumatut usku iseendasse, lugupidamist ja armu üksteise vastu, usku oma oskustesse, andesse, elujõusse.”
Ta lisab, et empaatilised laused ja praktiline toetus võivad päästa rohkem, kui arvata oskame. “Kõigest üks lause: „ma armastan ja hoian sind,” „ma aitan sind”, „hakkame koos tegutsema”, võib päästa terve maailma. Jagame headust, kuulame üksteist ja vaatame tulevikku koos – sest meie tugevus peitub meie sidemetes, mitte hirmudes,” soovitab Paju.
Imbi Paju on kirjanik, esseist ja filmirežissöör. Ta on õppinud kultuuriteadusi, klassikalist laulu ja Helsingi Ülikoolis soome keelt ja sotsiaalteadusi. Kirjutama hakkas ta 1991. aastal kui taastati Eesti iseseisvus ja sõnavabadus. Enne seda õppis ta klassikalist laulu ja töötas ooperikooris koorisolistina. Kui Eesti pärast laulvat revolutsiooni vabaks sai, jättis Imbi Paju laulmise pooleli ning hakkas kirjutama ja tegema dokumentaalfilme. Imbi Paju sulest on ilmunud raamatud: „Kadrioru aednik“, „Kirjanduskliinik“, „Tõrjutud mälestused“ ja „Soome lahe õed“. Lisaks on ta raamatute „Ükski inimene ei ole saar. Kolm esseed Gulagi arhipelaagist” ja “Kõige taga oli hirm” kaasautor.
