Pere lagunemisel kaotavad paljud lapsed ühe kindla kodu ja peavad kohanema eluga mitme majapidamise vahel. Taoline eluviis võib olla lapsele kurnav ja veelgi süvendada lahkuminekuga seotud pingeid ja terviseprobleeme.

Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi doktorant Rafaela Lehtme näitab doktoritöös, et lahendus võib peituda linnupesa-vanemluses – jagatud vanemluse vormis, kus pärast lahkuminekut jäävad lapsed elama ühte koju ning edasi-tagasi liiguvad hoopis vanemad.

Esikohal on lapse huvid

Kuigi meediakajastus viitab linnupesa-vanemluse kasvavale levikule lääneriikides, on selle kasu või kahju teaduslikult vähe uuritud. Nii positiivsed kui kriitilised seisukohad on siiani põhinenud peamiselt isiklikel arvamustel. Seetõttu oli doktoritöö eesmärk linnupesa-vanemluse olemuse sügavam mõistmine, lähtudes eelkõige lapse vajadustest ja huvidest ehk kas ja kuidas tagab selline elukorraldus lapse heaolu.

Foto: Freepik

Selleks uuris Lehtme linnupesa-vanemlust kolmest erinevast vaatenurgast, intervjueerides lastekaitsetöötajaid ning sellise elukorraldusega vanemaid ja lapsi.

Üks kodu kui turvatunde alus

Uurimuses osalenute kogemused viitavad, et stabiilne kodukeskkond on enamat kui pelgalt füüsiline ruum. Ühel kindlal kodul võib olla määrav mõju lapse heaolu kõigile aspektidele. Kuigi linnupesa-vanemlus eeldab vanematelt märkimisväärset pühendumist, tasus see pingutus end uurimuses osalenud vanemate silmis igati ära. Teadlik valik seada esikohale laste huvid tegi elukorraldusest tähendusrikka ja ka praktiliselt hästi toimiva lahenduse, mis parandas mitte ainult laste, vaid kogu pere heaolu.

Plussid, mille linnupesa-vanemlus kaasa tõi:

• laste elu sai jätkuda tavapäraselt suurte ümberkorraldusteta, mis tagas nii füüsilise kui emotsionaalse stabiilsuse;
• lastel puudus surve valida vanemate või kodude vahel;
• lastel säilis tugev oma kodu tunne;
• elamine lastega samas kodus suurendas vanematevahelist võrdsustunnet ja aitas pingeid leevendada;
• vanematel vähenes laste elu igapäevase korraldamisega seotud koormus, mis muutis elukorralduse kõigile mugavaks, näiteks leevenes laste asjade pakkimise ja transportimisega seotud stress;
• teadmine laste rahulolust andis vanemale vabaduse keskenduda enese elus olulisele;
• vanemate suhe lastega tugevnes tänu teadlikule pühendumisele, mis erines laste nö võõrustamisest;
• õed-vennad said lahutusest hoolimata kasvada kodus koos üheperena;
• elukorraldus andis lastele erinevaid võimalusi iseseisvumiseks, näiteks hoolitseda kodu eest, harjutada iseseisvat elamist ja oma aja planeerimist.

Laps saab lähtuda sisemisest vajadusest, mitte logistikast

“Kui linnupesa-vanemluse panus lapse turvatunde säilitamisel on üsna arusaadav, siis üllatavam oli, kui tugevalt toetas see elukorraldus ka laste kasvavat iseseisvust,” selgitab Lehtme. Uurimuses osalenud perede kogemused näitavad, kuidas püsivalt oma kodus elamine tagas lastele vajaliku kindlustunde ja pakkus samas võimalusi järk-järgult iseseisvuda. Erinevalt teistest jagatud vanemluse lahendustest said lapsed oma valikutes lähtuda sisemisest vajadusest, mitte välisest survest ega logistikast.

Foto: Freepik

„Linnupesa-vanemlus nihutab pere lagunedes fookuse vanemlikelt õigustelt vanemlikule vastutusele,“ rõhutab Lehtme olulist mõttemustri muutust, mille teadustöö esile toob. Laste huvides on, et lahkuminekuga kaasnevad muutused võtaksid enda kanda täiskasvanud, mitte lapsed.

Ühiskonnas on kasvav vajadus lapsesõbralike lahutusjärgsete lahenduste järele. Linnupesa-vanemlus on uuenduslik lähenemine, mis tõstab teadlikkust laste heaolust ja toetab ühiskondlikku muutust.

Samas on oluline rõhutada, et juhul, kui linnupesa-vanemlus ei ole võimalik, toetab lapse heaolu rohkem jagatud vanemlus kahe kodu vahel kui olukord, kus side ühe vanemaga katkeb.