Avati Eesti pikima traditsiooniga muuseuminäitus, sel korral 63. järjekorranumbrit kandev Eesti Loodusmuuseumi seenenäitus. Avapäeval jõudis külastajate ette üle 140 seeneliigi, nende seas ka neli surmavalt mürgist seent.
„Seenenäitus on meie iga-aastane hittsündmus, mida külastab iga päev keskmiselt 500 inimest ja mille korraldamisega tegeleb kogu loodusmuuseumi pere aktiivselt juba suve algusest,“ ütles Eesti Loodusmuuseumi direktor Heidi Jõks näituse avamisel.
Seenenäitus on meie iga-aastane hittsündmus, mida külastab iga päev keskmiselt 500 inimest ja mille korraldamisega tegeleb kogu loodusmuuseumi pere aktiivselt juba suve algusest.
Eesti Loodusmuuseumi seenenäituse teeb eriliseks selle pidev uuenemine. Seente kiire riknemise tõttu käib muuseumipere koos vabatahtlikega üle päeva metsas, mille tulemusel erineb igapäevane seeneliikide arv ja valik.
Direktori sõnul on näitusel tähtis roll inimeste harimisel. „Üks meie eesmärke on tutvustada seenepaare, mis näevad väga sarnased välja, kuid millest üks on suurepärane söögiseen ja teine surmavalt mürgine. Kõige sagedasemaks näiteks on metsšampinjon, mida on kerge segamini ajada valge kärbseseenega,“ selgitas Jõks.
Üks meie eesmärke on tutvustada seenepaare, mis näevad väga sarnased välja, kuid millest üks on suurepärane söögiseen ja teine surmavalt mürgine.
Avapäeval jõudsid külastajate ette neli enimlevinud surmavalt mürgist seent: valge ja roheline kärbseseen, jahutanuk ja kühmvöödik. Lisaks Eesti metsades kasvavatele liikidele on tänavu esmakordselt uudistamiseks väljas ka neli Shroomwelli Tõrva seenekasvatusest pärit liiki: lõvilakk-korallnarmik, must pässik, lakkvaabik ja libliktagel.
Näituse väljapanekusse saab oma panuse anda igaüks, tuues muuseumisse metsast leitud põnevaid liike. Kohapeal aitavad seeni määrata välja õpetatud seenekonsultandid. Kuuel korral toimuvad muuseumis ka seenenäituse juhendatud kuraatorituurid.
Eesti Loodusmuuseumi seenenäitus on Eesti pikima traditsiooniga muuseuminäitus ja üks kõige pikema traditsiooniga seenenäituseid maailmas. 1946. aastal alguse saanud seenenäitus on peamiselt tühjade seenemetsade tõttu ära jäänud üheteistkümnel korral, 1981. aastal mängis aga näituse ärajäämises lisaks kehvale seeneaastale rolli ka rikkis buss ja sügisesed kolhoositööd.
