Tove Janssoni romaan „Suveraamat“ ilmus 1972. aastal. Selle armastatud loo ekraanile jõudmiseks kulus üle poole sajandi. Alates 1. augustist on filmi võimalik vaadata ka meie kinodes. Lugu räägib 9-aastasest Sophiast, tema isast ja vanaemast, kes veedavad aega suvekodus väikesel Soome saarel.

Filmi linastumine on väga hästi ajastatud. Pole paremat aega selle vaatamiseks ja raamatu (üle)lugemiseks kui lõppev suvi. Esimesed kaadrid kujutavad väikest puidust mootorpaati sihikindlalt läbi sätendava vee kihutamas. Paadi peal lebab Sophia, tundlik ja hea kujutlusvõimega tüdruk, kes on uudishimulik oma muutuva ümbruse suhtes. Koos isa ja vanaemaga on ta teel eraldatud rannamajja, kus nad on veetnud iga suve. Kuid sel korral tundub ilma emata kõik hirmutavalt uus ja võõras. Täiskasvanud ei oska tema puudumisega  toime tulla.

Tove Jansson “suveraamat”

Kuigi „Suveraamat” puudutab leina ja kurbust, on see uskumatult helge teos. Filmis kujutatud kaadrid lainete loksumisest, aga ka tugevast tuulest ja puhkenud tormist on väga hästi tabatud ja komplimenteerivad raamatus seatud tonaalsust. Visuaal on nii loomulik, et vaadates on võimalik tunda vetikatest libedaid, teravaid kive, soolakat vett ja võlumetsa lõhna. Kes koges neid aistinguid raamatut lugedes, ei pea ka filmi vaadates pettuma.

Ennekõike on see lugu aga armastusest ja perekondlike sidemete olulisusest. Sophia ja tema vanaema side on üks tõepärasemaid kirjeldusi põlvkondadevahelistest suhetest. Kaadrid liiguvad rahulikus tempos, räägitakse vähe. Mitte midagi erilist ei juhtu, aga ometi saab näha palju. Iga väike seiklus, Jumalalt tormi palumisest, et endas mahasurutud valu kogeda, kuni puu istutamiseni saarele, et ema mälestust austada, saab elu enda metafooriks.

Ennekõike on see lugu aga armastusest ja perekondlike sidemete olulisusest.

Filmi asupaik on Soomes, Kotka, Porvoo ja Espoo saarestikus. Loodusmaastik pole mitte ainult jutustuse taust, vaid ka oluline tegelane ise. See on vali lõpututest tuultest, muutlik ootamatutest tormidest ja vastupidav, nagu maapinda katvad sammal ja lilled. Saar on väike isemajandav naiste universum, mida valitsevad Sophia ja tema vanaema. Kõige vahetumad stseenid nii raamatust kui ka filmist ongi lapse ja vanaema omavahelised vestlused. Nii tundub väga loomulik, et kui Sophia küsib vanaemalt “Millal sa ära sured?”, vastab tema rahulikult muiates: “Varsti”.

“Suveraamat” Foto: Roxana Reiss

Kohal on küll ka Sophia isa, kuid mattunud oma leina, taandub ta töösse, surudes oma tunded nii sügavale, et tütar hakkab kartma, et isa teda enam ei armasta. Emotsionaalse eemaloleku ajal jäävad vanemlikud kohustused Sophia vanaema kanda. Ta mõtleb välja ühiseid tegevusi, et tüdruku elavat meelt hõivatuna hoida ja on talle heaks vestluspartneriks. Ta on valmis vastama lapse lõpututele küsimustele, mis ulatuvad tühistest veidrate ja otsivateni, näiteks: “Kas taevas on sipelgaid?”. Need stseenid tuletavad meelde paljude eestlaste maal veedetud lapsepõlvesuvesid: loidu tunnet, kui on veidi igav, tuleb välja mõelda omanäolisi mänge ning veeta aega isekeskis oma mõtetega, siin pole telefone ega arvuteid. Ega teki ka küsimust, miks.

Elu saarel meenutab lihtsamat, kuid mitte kergemat elu. Kogenematule võib jääda mulje kui idüllilisest pelgupaigast eemal linnaelust, kuid reaalsus on see, et elektrit pole, ilm on heitlik ja meri võib olla surmav. Ometi tekitab „Suveraamat“ igatsuse võimaluse järele elada aeglasemat, kaalutletumat, iseseisvamat ja selle kaudu ka tähendusrikkamat elu.

„Suveraamat“ tekitab igatsuse võimaluse järele elada aeglasemat, kaalutletumat, iseseisvamat ja selle kaudu ka tähendusrikkamat elu.

Ja seepärast ongi hea vaadata filme ja lugeda raamatuid, nagu „Suveraamat”. Et tuletada endale meelde, kust me pärineme ja kelleks soovime saada. Raamat, mis on mõeldud igas vanuses inimestele, kes näevad maailma endiselt imelise ja seiklusliku paigana.

• Homme, käesoleva aasta 9. augustil on Tove Janssoni 111. sünniaastapäev. Oleme tänulikud selle rikkaliku pärandi eest ja saadame soojad tervitused pilvepiirile.