Raamatuaasta puhul kutsuvad Lugemine on lahe kogukonna algataja Monika Kuzmina ja kirjastaja Dea Oidekivi inimesi jagama teoseid, mis julgustavad end avardama, pakuvad kirjanduskulinaarseid maitseelamusi ja biograafilist põnevust. Need soovitused näitavad, kuidas heade raamatute toel reisida sisekosmosesse, saada kõik, millest loobume, ning lugeda õnnetu lapsepõlve õnnelikust lõpust.

Eckhart Tolle – „Uus maailm. Elusihi mõistmine”

Kaasaja ühe kõige olulisema vaimse õpetaja Eckhart Tolle kolmas raamat tutvustab uut maailma, mille nägemiseks ja kogemiseks vajad enamat kui ego poolt tagakihutatud meelt. Uut maailma, mis võiks soovi ja tahtmise korral kogu aeg meie ümber olemas olla, kui suudaksime püsida hetkes ja tunnetada elu ja maailma avaramalt ja vabamalt. Tolle põrmustab tänapäevased arusaamad egost, omamisest ja ühiskonnast ning paljastab meid kõiki kummitavad hirmud. Lisaks annab ta selle raamatuga kaasa hulga praktilisi meetodeid ja mõttearendusi, mis hõlbustavad teed vaimse ärkamise juurde, näidates, milliseid lihtsaid, elujaatavaid samme võime õnne leidmiseks astuda.

Maailmarändur ja veinimeister Karit Kink soovitab: „Minu jaoks on see elumuutev raamat, sellepärast, et see tõi mind hetkesse tagasi, tõi mind südamesse tagasi ja pani mind maailma vaatama täiesti teise pilguga. Avastaja pilguga, et kogeda seda, mille jaoks me kõik oleme siia tulnud. Väga soovitan kõigil, kes on nii heas kui ka halvas kohas praegusel hetkel, võtke see raamat kätte ja ma võin lubada, et see tõesti muudab teie elu.”

Anne Berest – „Postkaart”

2023. aasta jaanuaris saabub kirjanik Anne Beresti vanemate postkasti anonüümne kaart, millel on kirjas vaid neli nime. Need kuulusid tema ema Lélia juutidest vanavanematele, tädile ja onule, holokausti ohvritele, kes kõik hukati 1942. aastal Auschwitzis. 16 aastat hiljem otsustab Anne välja selgitada, kes selle kaardi saatis ja miks. Abiks keeleteadlasest ema, sõbrad, eradetektiiv, grafoloog ja paljud teised, õnnestub tal välja selgitada Rabinovitchite viie põlvkonna lugu, mida autor oskab esitada kui tõelist põnevusromaani, kus lahendus saabub alles viimastel lehekülgedel ja on mõistagi täiesti ootamatu.

Bookstagrammer Hedi Whelan soovitab: „See on uurimistööde põhjal sündinud lugu kirjaniku vanaemast ja vanaema perekonnast, kes olid holokausti ohvrid. Kui ma ei teaks, et see on kellegi kaudselt üles ehitatud elulugu, siis ma arvaks, et tegemist on ülimalt hea ajaloolise romaaniga. Kirjaniku stiil on väga võluv, väga ilus, väga haarav.”

See on uurimistööde põhjal sündinud lugu kirjaniku vanaemast ja vanaema perekonnast, kes olid holokausti ohvrid.

Graham Swift – „Emadepüha”

On emadepüha, 30. märts 1924, päev mil majateenijatel on lubatud minna koju ema juurde. Jane Fairchildil, kes on samuti teenija, pole aga kuhugi minna, sest tal ei ole ema, ta on orb. Pool tema emadepühast möödub naabermõisas, voodis koos sealse perepojaga, kes peaks samal päeval sööma naaberlinnas lõunat koos tulevase mõrsjaga. Jane’i ja teda seob juba seitse aastat kestnud sõprus, sest armastuseks nad seda ei nimeta. See hommikupoolik särab päikesest ja kevad tärkab ümberringi ning sellisena jääb see igaveseks meelde Jane’ile, kui temast on saanud kuulus kirjanik, sest just siis otsustati tema saatus, edasine käekäik ja kirjanikuks saamise vältimatus. See päev algas valguses ja lõppes pimeduses ning vajutas pitseri kogu tema elule.

Peamine tegevus on siin noorte armastuslugu, mis ei ole sotsiaalselt aktsepteeritav.

Raamatukoguhoidja ja blogija Triinu Rannaäär soovitab: „Peamine tegevus on siin noorte armastuslugu, mis ei ole sotsiaalselt aktsepteeritav. Selle jutustamise käigus räägib ta tegelikult ära ka oma eluloo. Kõik siin on edasi antud hästi ilusa ja kauni keelega, lühikeste ja täpsete lausetega. Ta ei ole väga paks raamat, aga kuidagi hästi õhuliselt on kirjutatud ja hästi täpselt. Mitte ükski sõna ei ole siin üleliigne. Hästi kaasahaarav ja huvitav raamat, omapärase stiiliga.”

Tommy Hellsten  – „Saad kõik, millest loobud”

Ära oota, et muutused tuleksid sinu ellu väljastpoolt – julge ise muutuda! Ilma armastuseta ei kujune isiksusi, ebakindlusest vabanevad vaid need, kes kindlustunnet ei otsi. Mida vähem teed, seda enam saadad korda. Kui mõistame elu peamisi paradokse ja rakendame neis peituvat tarkust, oleme suutelised arenema, muutuma ja oma elu eesmärke täitma, sest paradoksides peitub kogu elutarkus ja positiivseid muudatusi käivitav jõud. Unistused näitavad meile, millised me tulevikus oleme. Kui otsid igavikku, ela siin ja praegu.

Laulja Anni Vitsberg soovitab: „Minu elu on see raamat muutnud. See räägib elu paradoksidest ja ma soovitan teil kõigil seda lugeda!”

Stanley Tucci – „Maitsed minu elus” ja „Mida ma sõin ühe aasta jooksul (ja teisi mõtteid)”

„Maitsed“ on läbilõige näitleja Stanley Tucci elust, tema sirgumisest New Yorgis ja tööst filmide kallal, eelkõige aga armumisest toidulauas ning tiimitööst koos oma abikaasaga köögis. Iga suutäis sellest teekonnast – headest ja halbadest aegadest, viie tärni väärilistest roogadest ja kõrbenud toidust – on ühtviisi südamlik ja maitsev.

Iga suutäis sellest teekonnast – headest ja halbadest aegadest, viie tärni väärilistest roogadest ja kõrbenud toidust – on ühtviisi südamlik ja maitsev.

Raamatusse „Mida ma sõin ühe aasta jooksul“ on Stanley Tucci kirja pannud aasta jagu söögimuljeid restoranidest, köökidest, filmivõtetelt, pressisündmustelt kodus ja võõrsil. Sõprade, pere ja võõraste ning mõnikord lihtsalt iseenda seltsis. Siia on talletatud nii meeldejäävalt isuäratavad ja lohutust pakkuvalt kodused kui ka vihale ajavalt söögikõlbmatud road, mille kaudu mõtiskleb autor oma tiheda (pere)elu üle.

Kirjastaja Annika Reiljan soovitab: „Oma esimeses raamatus rääkis ta hästi palju oma elust, minevikuvaates. Uues raamatus on ta võtnud ühe aasta ja räägib, mida ta jaanuarist jaanuarini iga päev sööb. Mulle väga meeldib Tucci huumorisoon, mulle meeldib, kuidas ta hästi soojalt räägib oma perekonnast ja ma kadestan tema oskust näha toidus miskit, mis ei ole ainult meie keha kütus, vaid loomeprotess. See, kuidas ta räägib toidu valmistamisest ja söömisest ja toidu valimisest restoranis, on väga väga huvitav. Lisaks toidule põimib ta siia sisse ka sõprussuhteid, ta räägib sellest, mida söövad tema lapsed, kuidas tema lapsed kasvavad. Väga soovitan inimestele, kellele meeldib toit ja kellele meeldib huumor. Uus raamat on tore veel ka selles mõttes, et kinos jooksis hiljuti film „Konklaav” ja raamat ongi kirjutatud sellel ajal, kui Tucci seda filmis, nii et siit saab teada ka filmitegemise tausta.”

Frank McCourt – „Angela tuhk”

Õnneliku lõpuga õnnetu lapsepõlvelugu Iirimaalt. Selles raamatus jutustab Frank oma rängast lapsepõlvest, kus pere elas äärmises vaesuses, kannatas mitmete kaotuste ja isa alkoholi tõttu. Kirjeldus on viimistletud soojuse ja terava huumoriga, lugu elust läbi raskuste. Raamat pälvis 1997. aastal Pulitzeri preemia autobiograafia kategoorias ja seda on peetud üheks parimaks kirjelduseks inimese püüdlusest ja lootusest raskuste keskel.

Copywriter ja elulooraamatute autor Jaana Maling soovitab: „See on mälestusteraamat ja ma võin öelda, et ma olen oma elus lugenud päris päris palju mälestusteraamatuid ja see on üks parimaid, kui mitte kõige kõige parem mälestusteraamat, mis ma lugenud olen. See kõlab väga uhkelt ja pidulikult, aga nii see on. Frank McCourt räägib oma lapsepõlvest, kõigepealt New Yorgis ja edasi Iirimaal Limericki linnas. Ta on pärit paljulapselisest perest, mis oli äärmiselt äärmiselt vaene. Siin raamatus kirjeldatakse sellist vaesust, et ma ei kujutanud üldse ettegi, et inimesed saavad niimoodi elada. Ema, ehk siis Angela, püüab ots-otsaga kokku tulla, isa teeb harva tööd ja kui teeb, siis viib kogu oma raha kõrtsi. Siin raamatus on surma, nälga, vaesust, pettumusi, ebaõnnestumisi, kõiksugu negatiivseid asju, aga see raamat on kirja pandud lapse silmade läbi. Siin ei ole ohvrimeelsust, haledust, hädaldamist, vaid see on vaimukas, hästi hästi sooja huumoriga kirjeldatud sündmustik. Ja ma tahaks panna sellele 100 punkti 10-st. Inimesed, kes vahel minu raamatusoovitusi jälgivad, ütlevad, et ma vaimustun raamatutest ja sellest ma olen absoluutselt täiesti vaimustuses! See raamat sattus minu kätte täiesti juhuslikult ja ma ei saaks olla rohkem õnnelik selle üle, et ma seda lugesin. Lugege ka!”