Kui loovkirjanik ja poeet Eleriin Eller täna end kellelegi tutvustaks, siis ei teeks ta seda enam läbi rollide, mida ta varasemalt kandnud on või täna kannab. “Ma olen inimene, kes armastab rännata. Mitte välises maailmas, vaid enda sisemuses. Inimene, kes õpib inimeseks olemise kunsti,” räägib Eleriin.
Tema esikluulekogu „Puudutades armastusega. Armastusega puudutades“ on aus ja sügav rännak valust armastuseni, varjudest valgusesse. See on kogu oma valus ja ilus lahti kirjutatud hinge teekond.
Eleriin Eller. Foto: Anniki Allvee
Kirjutamisest sai pääsetee
“Kirjutamine ei ole minu jaoks olnud kunagi lihtsalt eneseväljendus. See oli viis ellujäämiseks,” tunnistab Eleriin. Pikka aastaid oli igasugune eneseväljendus talle keeruline – tunded, mõtted ja vajadused jäid väljendamata ning kuhjusid kehasse valuna. “Hoides enda sees väljendamata sõnu, hakkavad need sind seest sööma. Selle asemel, et enda sees toimuvat väljendada, valisin ma endasse sulguda või emotsioonide ajel midagi endast välja paisata,” meenutab Eleriin. Ta tunnistab, et ei suutnud toona mõelda sellele, kuidas mõtlematult välja öeldud sõnad teisi tema ümber mõjutada võivad.
Kirjutamine ei ole minu jaoks olnud kunagi lihtsalt eneseväljendus. See oli viis ellujäämiseks.
Ühel hetkel saabus aga esimene lootusekiir. “Ma olin aasta aega lihtsalt sahtlisse kirjutanud, kuni ühel hetkel hakkasin oma mõtisklusi sotsiaalmeedias jagama. Need tulid sügavalt minu seest ja puudutasid inimesi. Ükskõik kui üksinda sa end tunned, keegi kuskil elab parasjagu läbi midagi väga sarnast.” Eleriini luuletused ei ole pelgalt read paberil, vaid elatud elu killud, millele sõnade andmine on aidanud tal terveneda.
Ükskõik kui üksinda sa end tunned, keegi kuskil elab parasjagu läbi midagi väga sarnast.
aga selleks, et saada
NÄGIJAKS
tuleb enese sees
valgust heita Varjudesse
sest eitades varje
ei saa sa
KUNAGI
nägijaks.
Ilu ja valu käsikäes
Eleriini sõnul sai tõeline muutus hakata toimuma alles siis, kui ta julges vaadata enda sisse. “Ma elasin, aga samal ajal ei elanud. Mu süda oli suletud, mu keha kurnatud. Olin tuim, väsinud ja kadunud.” Lõpuks viis läbipõlemine ta kaheks aastaks Saaremaale, sisemisele rännakule.
Eleriin Eller. Foto: Anniki Allvee
See oli hetk, mil ta hakkas end, nagu ta ise ütleb, lahti koorima. Just nagu sibulat, kiht kihi haaval. “Lubades endal tunda, olen ma saanud osa ka elu ilust. Erinevate hetkede kogemine jätab meisse jälje, aga mida sügavamale enda sisse me rändame, seda sügavamad ja ka keerulisemad teemad saavad tulla nähtavale. Ja kui valu on läbi tunnetatud, tekib ruumi ka sellele lapselikule rõõmule, kus sa julged jälle naerda.” Just ühel sellisel hetkel sündis ka Eleriini luulekogu.
Armastus on mõtteviis
Eleriin Elleri loomingus on läbivad teemad armastus ja usaldus, ent mitte alati nende sõnade romantilises tähenduses. “Tihti me räägime armastusest kahe inimese vahel, aga mina olen hakanud mõtestama, kuidas armastada iseennast, oma varjusid, tehtud ja tegemata valikuid. Meie varjud juhivad meid vaid senikaua, kuni me nad valguse kätte toome,” tõdeb Eleriin. Tema sõnul ei saa keegi armastada teist inimest sügavamalt, kui ta armastab iseennast. “See tähendab ka elu usaldamist ja elul kulgeda lubamist, mitte selle kontrollimist. Täna ma usun, et elu hoiab mind.”
me oleme
üksteisele
LAENATUD
iga kohtumine
iga ühendus
iga suhtlus
on kirjutatud
TÄHTEDESSE
kas kohtume viivuks
üheks silmapilguks
või igaveseks
sinu ja minu
IGAVESEKS
seda me
ette ei tea
Luule kui teekond iseendasse
Eleriin usub, et luule ei pea olema midagi keerulist. “Vahel piisab vaid sellest, kui libistad sõrmedega üle raamatuselgade ja valid selle, mis pidama jääb. Luule ei anna alati vastuseid, aga pakub kontakti iseendaga, puudutades seda kohta, mis vajab hargnemist.”
Luule ei anna alati vastuseid, aga pakub kontakti iseendaga, puudutades seda kohta, mis vajab hargnemist.
Ta soovitab kirjutada kõigil, kelle sees on midagi, mis vajab väljendamist. “Haara lihtsalt pliiats ja kirjuta. Vahel on vaja ennast tühjaks kirjutada. Kui peas keerlevad mõtted, mille juurde ma korduvalt päeva jooksul tagasi jõuan, siis suunates need paberile, saab justkui sellelt mõtterongilt maha astuda. Läbi kirjutamise saavad mõtted ning närvisüsteem selgineda,” soovitab poeet.
Eleriin Eller. Foto: Anniki Allvee
Sõnade kaudu valgusesse
Tänaseks on Eleriin nii füüsiliselt kui vaimselt heas vormis. Ta naudib liikumist, akrojoogat, metsas jalutamist ja eluliste hetkede ilu. Ta on loonud läbi oma loomingu kogukonna, kus on ruumi aususele, ehedale jagamisele ja südamest südamesse ühendustele. Ta usub, et meie elu keskpunktiks on armastus. “Armastusse mahub kõik. On alati mahtunud ja mahub ka edaspidi. Valida armastada end on sinu elu kõige tähtsam valik. Vaadates ennast läbi armastuse, vaatad sa elu läbi armastuse.”
see kõik
on kirjutatud
tähtedesse
Sina
ja
Mina
me olime
üksteisele
silmapilguks
laenatud
see LUGU oli
TÄHTEDESSE
kirjutatud
ja tähti
ümber kirjutada
juba ei saa
Eleriin Eller on loovkirjanik, õpetaja, poeet ja raamatu “Puudutades Armastusega. Armastusega Puudutades” autor, kelle holistiline maailmavaade ja sügav sisemine tundlikkus peegelduvad nii tema loomingus kui ka igapäevatöös. Oma kirjutiste ja kohalolu kaudu loob ta ruumi, kus inimestel on lubatud olla nemad ise. “Õppides hoidma endale ruumi, olen õppinud looma ja hoidma ruumi ka teistele,” kirjeldab Eleriin enda kogemust.
