Mis ühendab Eestit ja Marokot? Himaalaja mäestikku ja Pakri pankrannikut? Neid omavahel pealtnäha üsna erinevaid paiku iseloomustab sarnane maapõu, mille kivimid tekkisid ordoviitsiumi ajastul. “See oli ammu enne dinosauruseid ja mammuteid,” ütleb Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi juht professor Olle Hints.

Ordoviitsiumi periood vastab ajavahemikule 485–444 miljonit aastat tagasi, mis tundub olevat äärmisel ammu, aga Olle Hints kinnitab, et planeet Maa vanuseks on 4,567 miljardit aastat ja selle taustal ei jäägi ordoviitsium väga kaugesse aega. “Maa esimestest sadadest miljonitest aastatest ei tea me väga palju, aga 500 miljonit ajas tagasi minna pole geoloogide jaoks sugugi võimatu,” kinnitab Hints. “Ordoviitsiumi-aegset Maad me tunneme päris hästi.”

Eesti maapõuest on arhiveeritud palju kilomeetreid kivimeid ja seetõttu saame lausa sentimeeter- või isegi millimeeterhaaval lugeda geoloogilist ajalooraamatut.” Kuid lisaks Maa süsteemide toimimisele ja vastastikusele mõjule ning ajaloolisele teadmisele, on ordoviitsiumil Eesti jaoks ka väga oluline majanduslik tähendus. “Lubjakivist juba oli juttu, aga ka teised meie maavarad – põlevkivi, fosforiit ja graptoliitargilliit – kõik on Balti kontinendi veealusel ajal settinud materjalidest tekkinud.”

Olle Hints räägib, et isegi kui maavarade kaevandamise osas pole kunagi täit üksmeelt, siis tähelepanu vajavad maapõueressursid sellegipoolest. “Peame oma varusid teadma, tundma tänapäevaseid tehnoloogiad ja võimalusi, ning tagama et maa seest võetud tooret võimalikult jätkusuutlikult ära kasutada.”

Selle ajastu uurimine jätkub rahvusvaheliselt ning sel aastal ilmub teadlaste ja ekspertide koostöös raamat kogu maailma ordoviitsiumi ajastu kivimite ja elustiku kohta. “Muidugi on seal ka Eesti ala käsitlevad peatükid, mis sündisid meie teadlaste käe all,” kinnitab Olle Hints. Ühtlasi toimub järgmine suur rahvusvaheline ordoviitsiumi-uurijate teaduskonverents just Eestis ja juba sel suvel. “Ootame suurt huvi. Koroona ajal jäid ülikoolide ja teadusasutuste omavahelised suurkohtumised ära või toimusid virtuaalselt, aga miski ei asenda siiski omavahelist silmast-silma kontakti ja kogemuste vahetamist – nagu ka vahetut tutvumist eri piirkondade kivimitega.”