On raamatuid, mille avad kohe lugemiseks, ja on raamatuid, mida käes hoides tekib vastupandamatu tunne neid nuusutada. Hetk, mil kaane lahti pöörad ja kergelt magusat hõngu, segu paberist, ajast ja õdususest tunned, on miski, mida ekraan ei paku. Seda kutsutakse bibliosmiaks – armastuseks raamatu lõhna vastu.
Sõna bibliosmia tuleb kreeka keelest: biblio viidates raamatule ja osme lõhnale. Päritolult on tegu tuletatud sõnaga, mille autoriks peetakse lektor Oliver Tearle’i. Lihtne, aga samas väga täpne kirjeldus kogemuse kohta, mida iga tõeline raamatusõber on tundnud. Kuigi termin on teaduslik, kõlab tähenduste kombineerimise teel saadud uus tegevust, taju ja ühendust tekitav sõna võrdlemisi romantiliselt ja raamatusõpradest kasutajale suupäraselt.
Esimest korda hakati bibliosmia olemusest rääkima 20. sajandi keskpaigas, kui teadlased uurisid vanade raamatute lõhna keemilist koostist. Selgus, et see tuttav aroom tekib paberis sisalduva ligniini, aine, mida leidub puidus ja mahalangenud puulehtedes, lagunemisel. Seetõttu seostatakse vanade raamatute ja neid müüvate kaupluste hõngu sageli sügise ja metsaaluse olustikuga.
See tuttav aroom tekib paberis sisalduva ligniini, aine, mida leidub puidus ja mahalangenud puulehtedes, lagunemisel.
Aja jooksul on bibliosmia saanud omaette nähtuseks, mida mainitakse kirjadusskeenes ja isegi lõhnakunstis. On loodud küünlaid, parfüüme ja ruumilõhnastajaid, mis matkivad hubase raamatupoe olustikku. Füüsilistest raamatutest saadavat kogemust püütakse alles hoida ka ajastul, mil digiversioonid ja muu meelelahutus neile konkurentsi pakub.
Foto: Freepik
Raamatuarmastajad ei otsi aga vaid vanade raamatute lõhna – paljudel meist on tekkinud harjumus hingata sisse ka trükisooja eksemplari hõngu. Uue raamatu lõhn tekib trükivärvist, liimist ja värskelt lõigatud paberist. Nuusutame uut raamatut alateadlikult, otsides seda erilist esimese-lehekülje-tunnet. Lõhn kinnitab, et raamat on päris, miski, mida saab käes hoida, mille paberi siledust või karedust tunnetada ja lehti pöörata. Teadliku lugeja jaoks võib eri meeltega kogemine enne lugema hakkamist kujuneda rituaalselt lõõgastavaks tegevuseks.
Teadliku lugeja jaoks võib eri meeltega kogemine enne lugema hakkamist kujuneda rituaalselt lõõgastavaks tegevuseks.
Kirjastaja jaoks on bibliosmiaga arvestamine üks võimalus kvaliteetse väljaande kavandamisel. Lõhn, mida raamat endas kannab, algab materjalivalikust. Kaanepapp määrab, kas raamat lõhnab kergelt puiduselt või neutraalsemalt: naturaalne papp annab juurde maalähedust, lamineeritud pind aga summutab lõhna. Sisupaberi toon ja koostis mõjutavad samuti lõhna tugevust: valgendatud paber lõhnab puhtamalt, kollakas ja kiulisem toob aga esile sooja, vanaraamatuliku noodi.
Ka kaptaal ehk köiteotsas olev kangariba ei ole ainult iluasi, vaid hoiab endas liimi ja niitide lõhna. Ees- ja tagalehed, mis raamatu sisu ja kaane ühendavad, lisavad omaette kihistuse. Nende paber on tihti paksem ja erikujunduses kasutatud tint annab uuele raamatule äratuntava värske trüki aroomi. Ka trükivärvi sisu on üks olulisemaid lõhnaloojaid. Selle koostis sõltub nii kasutatud pigmendist kui ka trükitehnikast. Ka liimid, millega köide kokku pannakse, mängivad rolli, määrates, kas raamat lõhnab magusalt, metalselt või tummisemalt. Kombineeritult on kõik raamatu tootmisel kasutatud materjalid vastavalt hoiustamistingimustele ajas muutuvad ja annavad trükisele iseloomu. Lõhn on osa trükikvaliteedist nagu ka lugemiselamusest.
Kombineeritult on kõik raamatu tootmisel kasutatud materjalid vastavalt hoiustamistingimustele ajas muutuvad ja annavad trükisele iseloomu. Lõhn on osa trükikvaliteedist nagu ka lugemiselamusest.
Digiajastul on raamat muutunud millekski enamaks kui pelgalt lugemisvahendiks, see on võimalus aeglustuda, keskenduda ja süveneda. Ekraanilt loeme kiiresti ja hajameelselt, kuid paber suunab peatuma ja laseb mõtetel settida. Trükitud raamat on sümbol teadlikust valikust, mille taga on soov tunda midagi ehtsat ja kestvat. Paberraamat säilitab aja jälgi: kulunud servad ja pehmenenud köide räägib oma loo, mida digitaalne fail ei suuda edasi anda. Trükitud raamatust saab mälukandja. Mitte ainult sisu, vaid ka ajastu ja inimese kogemuse talletaja. Iga pabervormis raamat räägib midagi ka endaga kokku puutunud inimestest – autorist, kujundajast, kirjastajast, trükkalist, lugejast.
Bibliosmia oma olemuselt on rohkem kui raamatu nuusutamine. See on viis kogeda lugemist mitme meelega. Lõhn seob meid nii mineviku kui olevikuga, meenutades, et raamatud on alati olnud midagi enamat kui lihtsalt tekst. Iga köide kannab endas oma aroomi. Segu materjalidest, ajast ja puudutustest. See on nähtamatu, aga tajutav osa lugemise võlust, mis teeb trükiraamatu elavaks. Ja võib-olla just seepärast hingamegi enne lugemist sügavalt sisse – et siseneda maailma, mis lõhnab koduselt.
