Ettevõtja Alar Ojastu meenutab, kuidas tema tähelepanek hotellis visatud puutumatust toidust viis algatuseni, mis aitas toitu jagada emade-laste turvakodudele Tallinnas. See lihtne lahendus võimaldas igapäevaselt toita mitukümmend inimest ning oli üks esimesi toidupanga-laadseid algatusi Eestis. Hiljem on Ojastu jätkanud heategevust erinevate algatustega, rõhutades, et headus ei nõua alati suuri rahasummasid, vaid sageli on oluline mõtteviis ja teadmine, mis aitab teha paremaid otsuseid. Ta on oma kogemusi ja mõtteid jaganud ka raamatus „Ratsionaalne emotsionaalsus“.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Head teod ei sünni alati suurte kampaaniate või eelarvete abil. Sageli piisab ka vaid hetkest, mil keegi märkab midagi, millest teised mööda kõnnivad. Just nii kirjeldab ettevõtja ja koolitaja Alar Ojastu oma mälestust ajast, mil ta 19-aastasena Viru hotellis uksepoisina töötas – ühest tähelepanekust kasvas välja algatus, mis aitas iga päev kümneid inimesi.
Head teod ei sünni alati suurte kampaaniate või eelarvete abil. Sageli piisab ka vaid hetkest, mil keegi märkab midagi, millest teised mööda kõnnivad.
Värske toit jõudis toidulaua asemel prügikasti
Ühel hommikul märkas Alar hotelli restorani prügikasti, mis oli täis kiletatud singivõileibu. Neid oli palju, värsked, kellegi poolt puutumata. „Mõni päev hiljem nägin sama pilti uuesti. Siis sain aru, et iga päev visatakse ära kogu hommikusöögist üle jäänud toit. Ja mitte taldrikutele jäänu, vaid täiesti puhas toit, mida keegi polnud veel puutunud.“
Noor töötaja otsustas küsida, kas sellel toidul võiks olla parem sihtkoht kui prügikast. Vastus oli jaatav. Järgnes mõte – kuhu see toit võiks minna? „Mingil põhjusel oli mul kohe tunne, et see toit peab jõudma naiste ja lasteni.“
Turvakodude karm argipäev
2001. aastal tegutses Tallinnas kolm emade-laste turvakodu. Kohtumised nende juhtidega avasid reaalsuse, mis oli karm: paljud emad ja lapsed sõid päevas mitu korda vaid mannaputru. Kui pakuti välja võimalus, et hotellist üle jääv puutumata toit võiks jõuda turvakodudesse, oli vastus üksmeelne: see oleks tohutu abi.
Kui pakuti välja võimalus, et hotellist üle jääv puutumata toit võiks jõuda turvakodudesse, oli vastus üksmeelne: see oleks tohutu abi.
Üks turvakodu organiseeris sõiduki, mis hakkas igal hommikul hotellist toitu peale võtma ja selle turvakodudesse laiali viima. Nii sai ühest hommikusöögist iga päev söönuks mitukümmend ema ja last. Tagantjärele peab Ojastu seda üheks esimeseks toidupanga-laadseks algatuseks Eestis – lahenduseks, mis ei nõudnud suuri kulutusi, vaid otsust abivajajatest mitte mööda vaadata.
Headus sünnitab headust
Alarist alguse saanud headuse ahel ei lõppenud aga seal. Hiljem, töötades koolitusfirmas, leppis meeskond kokku, et jõulude ajal paneb iga töötaja kokku ühe toidupaki majandusraskustes perele. Leiti koostööpartner, räägiti välja allahindlus suurelt kaubanduskeskuselt ning päev enne pühi sõideti isiklikult perede uste taha. „Need hetked jäävad meelde. Mitte ainult saajatele, vaid ka andjatele.“
„Kerjava inimese aitamine ei olnud ratsionaalne tegu. Inimese aitamata jätmine oleks olnud minu jaoks lihtsalt vale.“
Aastate jooksul on Alar aidanud ka teisi inimesi. Näiteks otsis ta tööd mehele, keda kohtas poeparklas kerjamas. Sellest sündis video, mille eesmärk oli leida tollele mehele töö. Kuigi osa inimesi pidas seda Alari isiklikuks reklaamiks, kandis tegu vilja – mees leidiski endale töö. „Kerjava inimese aitamine ei olnud ratsionaalne tegu. Inimese aitamata jätmine oleks olnud minu jaoks lihtsalt vale.“
Ojastu mõtiskleb, et headus ei tähenda alati suurte rahasummade annetamist. Sageli on kõige väärtuslikum hoopis mõtteviis või teadmine, mis aitab inimesel teha paremaid otsuseid. „Olen aja jooksul õppinud, et kõige väärtuslikum abi ei ole alati raha või toit. Mõnikord on see mõtteviis.“
Just seetõttu on ta teinud ka oma raamatu “Ratsionaalne emotsionaalsus” kõigile vabalt kättesaadavaks.