Artikkel käsitleb performance-duo Kainulainen & Latva näitust Forum Boxis, mis ühendab nende kümneaastase koostöö jooksul loodud etendused, videod ja fotod. Kunstnikud uurivad oma loomingus soorolle, traumasid, neuroose ning ühiskondlikke võimusuhted, esitades neid julgete ja provokatiivsete kehastustena. Näituse kaudu peegeldub ka Soome alternatiivkultuuri ajalugu ning mentaaltervise teemad, mis on muutunud oluliseks osaks kaasaegsest ühiskonnast. Lisaks tuuakse esile soome kultuuriloo ja muusika tähtsust ning sõnumite edastamise keerukust kunstis.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
„Mul on aina nälkä ja koko ajan jano“ (1)
Al Paldrok
Performance duo Kainulainen & Latva – Globus hystericus näitus Forum Boxis
Ismo Alanko „Yksin / Ismo Alanko & El Mosquito“, kontsert Huvilas, Helsingis
Proloog
1995. aastal olin ma ainus välismaalane Helsingi Kunstiakadeemia “Soome projektis”, kus Jussi Kivi ja Pekka Turuneni juhtimisel toimus mitmekuine kunstilistehnoloogiline uurimisretk üle kogu Soome, mööda idapiiri Utsjokini välja ja piki läänerannikut tagasi Helsingisse. Pikku-Janne ehk Janne Räisäineni päevik oli koos minu videoga “Matkamies” Helsingi Kunstiakadeemia ülikooli staatuses esimene ametlik kunstiväljaanne.
Foto Al Paldrok
Need olid veel need ajad, kui mobiiltelefoniks oli suur kohver ja innovaatiliste maadeavastajate ülesandeks oli saata just kasutusele tulnud GSM-mobiiliga pilte perifeeriast Helsinkin Sanomatesse. Protsess kestis tavaliselt paar tundi ja enamik kordadest lõppes ebaõnnestumisega.
Pikku-Janne oli suur fantastilise realismi rajaja Kalervo Palsan fänn ja ta suutis veenda kogu reisiseltskonda sõitma oma suure iidoli hurtsikusse ja hauale. Tollasel Soome kunstimaastiku undergroundi kaardistajal Erkki Pirtolal oli oma osa selles avantüüris. Kui Pirtola oleks veel elus, kirjutaks ka kindlasti Katri Kainulaise ja Latva näitusest Forum Boxis. Katri on teise põlvkonna alternatiivtaide kunstnik. Nagu ka tema isa Pekkat, ei ole teda kunagi vastu võetud Helsingi Kunstiakadeemiasse, hoolimata kümnel korral proovimisest. Nii on tema curricullumis Alma Mater Academia Non Grata, kurikuulus Eesti alternatiivakadeemia, mis kohutab siiamaani kõiki kunstiinstitutsioone maailmaüleselt.
Kun suomi putos puusta
kun suomi putos puusta, kaikki kävi äkkiä
ei nähty itse sikaa eikä edes säkkiä
kun suomi putos puusta, maito oli milkkiä
suo, kuokka ja jussi
martti luther ja muovipussi (2)
Foto Al Paldrok
Näitus on võimas – enesekindlusest pakatavad tätoveeritud meeskehad, suurerinnalised amatsoonid meetristel kontskingadel domineerimas ühiskonda ja meessugu, ilusad ja tugevad kui sõjaprintsess Xena, Barbarella ja Alieni Signory Wiewer kokku. Siin ei piira loomingulisust poliitkorrektsus ega hoita end tagasi võltsviisakusega – nad on ülemaailmse performance-skeene kollektiivse eneseteadvuse ebamaised kehastused, kartmatud piiridemurdjad, uljad superkangelased.
Tegelikkus olevat siiski teine. Nagu paljud tegevuskunstnikud performaatorid on need lavarüütlid tõelised professionaalid laval, aga samas täielikud amatöörid tõsielus.
Mä oon ihminen, mutta mikä se on?
Juna joka ei tiedä mihin rata vie
silti täysin raiteillaan
Kivikova kuva kuin lasi, jalokivi
Kivi on kova,
Minä En
Olen ihminen
Mutta mikä se on
ihminen
Mikä se on
ihminen
Mutta mikä se on (3)
Kuuldavasti põevad nad mõlemad kõikvõimalikke tänapäeva mentaalseisundi eripärasid ATHst kuni OPHni, meeleoluhäireid, ärevust ja ebakindluseid ja foobiaid. Nad eksponeerivad neid uhkelt, enda isiksuse osana ja kunstitegemise päästikuna.
Foto Al Paldrok
Mõnikord on tunne, et hõljud hallis udus, hoomamata, kuhu sa üldse liigud või miks sa seal oled …
Mõnikord on suhted liiga keerulised….
Mõnikord ollakse ülemäära tundlik ning reageeriv…
Mõnikord pole mõtet või eesmärki…
Mõnikord ei suuda selgust leida…
Mõnikord on sisemised vastuolud ning konfliktid liiga suureks paisunud…
Mõnikord on veel palju muud…. (4)
Mis on üldse normaalne inimene, missugune ta on? Kunagi oli Soome täis psühhiaatriakliinikuid ehk rahvakeeli öeldult hullumajasid. Tollal oli normaalsusest erinev käitumine küllaltki lihtsalt diagnoositav ja ravi esmaseks aktsiooniks oligi isolatsioon. Oldi harjutud stereotüübiga, et hullumaja peab asuma linnast eemal metsa sees, sest usuti, et nii on haigetele parem ja samas tõrjuti need ebanormaalsed ühiskonnaliikmed endi hulgast välja (5).
Praeguseks on demokraatia ja teaduse arenedes „hullusid“ saanud nii palju, et osad on vahetunud, hullusest on saanud uus normaalsus ja kliinikuid pole enam vaja. Hullumajadest on Soomes saanud kunstikeskused. Patsientide ravimisel on levinud metoodika, et haiged ja terved teeksid samu asju ja eristuksid üksteisest võimalikult vähe. Viimasel ajal ühiskonda haaranud nähtus, mida võib vast nimetada heaoluühiskonna stressiks, on olnud soodsaks pinnaseks igasugu mentaalsete probleemide kultiveerimiseks ja kõikvõimalikud staarid ja kuulsused on üksteise võidu tunnistanud oma depressiooni, ärevushäireid, alko- ja narkosõltuvust ja tihtipeale neid kõiki korraga ja suht samas järjekorras.
Foto Al Paldrok
Veelgi enam – viimaste uurimuste kohaselt vaevlevad lemmikloomad meie aegruum-konteineris täpselt samade mentaalsete probleemide käes kui inimkond.(6)
Kui nüüd otsida taustsüsteemidest analooge, siis Katri Kainulaise Academia Non Grata perioodil olid seal õppejõududeks tänaseks juba manalateele läinud klassikud Peeter Allik ja Andrus Joonas. Allikul diagnoosis tema esimene maaliõpetaja juba kaheksakümnendate lõpus „isetekitatud skisofreenia“ – see oli ka tema viimase suurnäituse pealkirjaks Tartu kunstimuuseumis.
Joonas seevastu võitles kogu elu teda varajases nooruses külastanud Koletisega. Üldse paistab kunstiringkondades valitsevat õnnetu ja kannatava kunstniku sündroom. „Kas sa oled üldse kohanud mõnda õnnelikku kunstnikku?“, küsib minult samal õhtul Taiteilijatalo Ars Longa koristamata ühetoalises minevikus viinakuradiga pikalt maadelnud keskkonnakunstnik Juha-Mäki-Jussila. Ta on terve päeva tühjendanud oma kõrvalkorterit, kuhu homme kolib just seesama Maximillian Latva.
Ruma, kaunis ja rakas, elämä …
elämä on ruma, kaunis ja rakas, rikas, rämä, mutta oma
elämä, älä jätä mua vielä tänään
jos jätät, niin jätä, olen lämmin ja pehmeä
ruma, kaunis ja rakas, elämä (7)
Tore lastetoa segadus, laest rippuvate hiiglaslike türblitega, seksuaalfantaasiate ja fetišitega, kuivanud jõulupuude, absurdsuse suuruseni küündivate jänkude ja kaisukarudega. Raamitud performance dokumentatsioonid on samuti loobitud seintele nagu laste joonistused – siin ei ole kasutatud loodi ega mõõdulinti.
Siin hakkabki terve Soome kultuurilugu kokku jooksma – universumis on kõik üks. Latva emale oligi pärandatud eespool nimetatud Kalervo Palsa maalid, joonistused ja tekstid. Wikipedia nimetab tema lapsena küll kunstnikutest tütre ja isegi õetütre, aga mitte poega Maximillianit. (8) „Keerukad suhted,“ ütleb Katri. Ja kättemaks on jube.
Foto Al Paldrok
Nüüd väristabki ema jalakrampi täispuhutava kumminukuna selle kõige segaduse keskel, seksimasina külge teibitud surnud jänese, inimskelettide ja perverssuste keskel kineetilise objektina. Nagu öeldud, niisama kenaks olemisel ja poliitkorrektsusel ei ole siin näitusel kohta.
Näituse tutvustusest võime lugeda, et oleme sattunud keset Katri Kainulaineni ja Maximilian Latva ühise performance’i-kunsti 10-aastast ajalugu – hetkelistelt, kuid kaua ettevalmistatud etendustest teistele, erinevates riikides ja erinevatel aegadel toimunud performance’itele – Centre d’art hybride SOMA Marseille’s Prantsusmaal, North Atlantic House Kopenhaagenis, Riia Performance’i festival ja Nuuki kunstimuuseum Kalaallit Gröönimaal. Soomes on duo esinenud Mad House’is, Kiasma teatris, Palsa muuseumis ja galeriides nagu Huuto, Third Space, Mältinranta ja Forum Box. Paljusid neid kohtasid ei ole enam olemaski.
Kainulainen ja Latva on paar nii kunstis kui ka elus. Nad käsitlevad soorolle, traumasid ja neoroose, sündi ja surma, rollimänge ja võimusuhted. Lugedes näituse avamisega samaaegselt ilmunud uhket 40 000 eurost kõvakaanelist Kustannus Oy Taide kirjastuselt performance duo kunstist piltide ja tekstide näol – siis minu kui professionaali jaoks tunduvad traditsioonilised kunstiteaduslikud artiklid vast liialt seletavad. Kunsti kasutamine lihtsalt idee illustratsiooniks on kunsti kui meediumi jõudu alahindav ja maha tõmbav. Põhjanaabrite performance klassik Roi Vaara, kelle Kaapelitehase ateljees me Helsingis ööbime, ütleb, et narratiiv on igav, ülehinnatud, et „elu ei ole lugu vaid hetkeliste kogemuste jada“.
Foto Al Paldrok
Forum Boxi täitev Globus Hystericuse totaalne installatiivne keskkond performance videote ja fotodega ei too esile vaid nende etenduste materiaalset maailma, vaid võimaldab elavalt ette kujutada toimunud irratsionaalseid aktsioone ja abstraktseid tegevusi, mida tänapäeva maailmas jääb üha vähemaks ja vähemaks…
Just nagu kohe peale me Forum Boxi näitusekülastust toimunud Johanna Sipilä „Toisaalta“ Huuto galerii avamisel, vastas kunstnik pealetükkivale pealtvaatajale, kes nõudis teostele seletust: „See on maalikunst, seal ei ole sõnu“.
Ja kuigi põhjamaine vaikimine on üle maailma tuntud, siis sõnameistritest soome ühiskonnas juba puudu ei tule. Punk rocki legend 80ndatest, Sielun Veljet bändi laulja Ismo Alanko kontsert Helsinki Huvilas, andis sellele veelkord kinnitust. Autor ise käis kontserdil välja suomirocki kuldse laulukirjutajate kolmikuna Juice, Dave ja Hectori, mina lisaksin siia Ismo Alanko, Leevi and The Leavings’i Gösta Sunqvisti, Eppu Normaali Martti Syrjä, Kauko Röyhkä, Tuomari Nurmio, J. Karjalaineni, jne, uutest tegijatest rääkimata.
Fakt, et ükskõik kui palju sõnu inimene viie minuti jooksul kasutab, siis tema poolt edasiantav info on siiski konstantne, annab kinnitust tõsiasjale, et sõnamulin on ülehinnatud.
hiljaisuus meidät lumoaa
nurkista nousee tarinaa
hurjimmat loihtii helvetin
josta voi tulla takaisin (9)
Viited:
(1) “Mul on alati nälg ja kogu aeg janu” Ismo Alanko
(2,3,7,9) Ismo Alanko laulutekstid
(4) „Hullumaja keset linna. Intervjuu Ülle Maistega“ Müürileht
23. november 2016 Autor Jarmo Kauge
(5) 2. August 2025 Facebook, Sinilinnutee, Kaidi-Ly Välb
