Imbi Paju on kirjanik ja dokumentalist, kes juhtis aastatel 1999–2019 Võtikvere raamatuküla kirjandusfestivali ning on keskendunud mälule ja psühhoajaloole. Tema põhiteos „Tõrjutud mälestused“ on avaldatud mitmes keeles ning tutvustanud eestlastele mõistet „ajalootrauma“. Paju loomingus on olulisel kohal ajaloolised mälestused ja okupatsiooniperioodi kogemused ning ta on kirjutanud nii esseid kui ka lasteajalooraamatuid. Kirjanik rõhutab kirjutamise protsessi kui enesedialoogi ning inimlikkuse ja elu hoidmise tähtsust oma töödes.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Kirjanik, dokumentalist ja esseist Imbi Paju pani aluse Eesti esimesele taasiseseisvunud riigi Võtikvere raamatuküla kirjandusfestivalile, oli selle looja ja eestvedaja 1999 – 2019. Ta on oma loomingus tegelenud mäluga ja psühhoajalooga ning on olnud oodatud aastate jooksul külaline mitmetes rahvusvahelistes ülikoolides ja festivalidel.
Paju põhiteos “Tõrjutud mälestused” ilmunud paljudes keeles ja valiti Soomes 2020 kirjastuse Like ja raamatupoodide koostöös tänapäeva kirjandusklassika hulka. 2026/17 aasta Eesti inimarengu aruandes, kirjutas kirjandusprofessor Eneken Laanes, et “Tõrjutud mälestused” nii filmi kui raamatuna tõid eestlaste teadvusse uue mõiste „ajalootrauma.”.
Kirjanik tõdeb, et lapsepõlves talle tegelikult kirjutada ei meeldinud, ka kirjandeid mitte. Talle meeldis hoopis lugusid kuulata, lugeda ja laulda. Eriti meeldis Pajule kuulata vanemate inimeste lugusid ja kõike seda, mida nad mäletasid eelmisest ajast, kui Eesti iseseisev oli ja mida kolonisatsiseeritud hariduspoliitika inimeste mälust tühistas.
Foto: Erlend Štaub
Ka raamatuküla sündis ajalooteadvusest ja neist kuuldud lugudest, kuidas enne okupatsiooni Eesti Vabariigis 1918 – 1940 olid kirjandus- ja lugemistöötoad, kirjandusnädalad külades ja linnades, osa riigi mõtlemise ja koosolemise ajaloost. Need teadmised ühendab ta esseeraamtus, mis on kirjutatud koos Mart Laari ja Eerik Niiles Krossiga „Inimene ei ole saar”- Kolm esseed Gulagi arhipelaagist” ning laste ja perede rohelisest ajalooraamatus „Kadrioruaednik”.
Imbi Paju. Foto: GoodNews, Evelin Kruus
Kirjanik ei saa valida enesele ideoloogiaid, vaid peab küsima küsimusi
Imbi toob välja, et kui ta kirjutab ning on selles protsessis sees, siis ta hakkab ka palju paremini nägema. Ta näeb ja tunnetab selles protsessis ning talle tulevad justkui uued vastused – ta on endaga sügavas dialoogis. „Minu mõte on ikkagi toetada inimsust, sest mu enda taust on selline, kus on seoses kolonisatsiooni ja okupatsiooniga olnud palju vägivalda. Kuigi olen kirjutanud rasketel teemadel, on mul meeles inimlikkus ja elu hoidmine.“
Kirjanik sõnab, et tema paguluses olev vene kultuuritoimetajast sõber, kirjutas kord järgnevalt: „Üks 1937. aasta repressioonide tunnistaja kirjeldas olukorda kuulsa Moskva ajalehe toimetuses: “NKVD viis ära terved osakonnad. Aken on lahti, kontori uks pärani lahti, tuul lööb seda edasi-tagasi ja keegi ei julge seda sulgeda – nagu ei märkakski. Instinktiivselt tekkis uus harjumus – teeselda, et midagi pole juhtunud, sest see päästis elusid.”
