Sõbralikkusele ja mõistmisele rajatud riik ja ühiskond on palju õnnelikum, targem ja kindlam ning seeläbi palju jõukam ja paremini hakkama saav. Sellisel maal tahavad lapsed kasvada, õppida, elada ja oma laste kõrval vanaks saada. Sellisel maal ulatatakse abikäsi ja märgatakse. Sellisel maal on isadel rohkem aega oma laste jaoks. Rohkem aega vahetult suhelda ja koos kõiksugu vahvaid asju teha, ütles Sirje Karis isadepäeval Põltsamaal peetud kõnes.

Foto: Vabariigi Presidendi Kantselei, Olari Pilnik

Head isad, kallid Eesti inimesed!

Raamatuaastal alustan raamatuga.

Ilmar Tomuskil on üks tore jutt pealkirjaga „Isa preemia“. See räägib Laurast ja tema isast, kes unustab nutiseadme tööle, mistõttu laps ja isa saavad teineteise vastas istuda ja silmast silma rääkida.

Usun, et iga isa teab, kui suurt rõõmu valmistab lapse esimene rattasõit või mõni ootamatu ja naljakas miks-küsimus. Need on vahetu suhtlemise hetked. Need on need hetked, mis päriselt loevad ja aastakümnetega vaid armsamaks kasvavad. Ka siis, kui see miks-küsimuse täpne sõnastus on meelest läinud ja esimene ratas juba ammu rataste vikerkaarele keeranud. Soe tunne jääb aga südamesse kestma.

Nende hetkede lõputu soojus, väikese inimese kulgemise haprus, võikski vormida täiskasvanute teod ja ütlemised, mis saavad maailma paremaks muuta.

Ja teistpidi: iga oma teo ja sõnaga loome meie oma laste maailma. Seda maailma, milles nad praegu elavad ja samuti seda, millises tulevikus nad elama hakkavad.

Me kõik tahame, et selles maailmas ei oleks vägivalda ja kurjust, et meie lapsed ei peaks oma laste ja iseenda pärast hirmu tundma või alandust taluma. Et ükski laps ega ema ei põgeneks kodust lähisuhtevägivalla tõttu, et meie suuremat hoolt ja mõistmist vajavad kaasmaalased ja nende lähedased tunneksid end turvaliselt ja hoitult. Et õhtul saaksime rahuliku südamega oodata koju ema ja isa, õde ja venda.

Kert Valdaru, abistaja ja haridusjuht, meenutas äsja, et keegi meist ei ole erilisem kui teine ega ole ka teisega täpselt sarnane. „Kas me kõik Eestis mahume praegu ühele pardale?“ küsis ta. Selles küsimuses on pelg, et erivajadustega inimesed ja nende pered tunnevad parda äärele nügituna hirmu kukkuda sügavasse vette. „Pardal peab olema ruumi meile kõigile,“ on tema lootus.

Ma ei suuda uskuda, et see oleks vaid kauge soovunelm, mis meist muudkui eemale libiseb.

Sest uskuge mind – sõbralikkusele ja mõistmisele rajatud riik ja ühiskond on palju õnnelikum, targem ja kindlam ning seeläbi palju jõukam ja paremini hakkama saav. Sellisel maal tahavad lapsed kasvada, õppida, elada ja oma laste kõrval vanaks saada. Sellisel maal ulatatakse abikäsi ja märgatakse. Sellisel maal on isadel rohkem aega oma laste jaoks. Rohkem aega vahetult suhelda ja koos kõiksugu vahvaid asju teha.

Ma olen kindel, et meie isad aitavad juba praegu ja iga päev seda soovunelmat ellu viia, oma laste heaks ning nende tulevikule mõeldes. Enamjaolt on meie isad tublid, kes hoiavad kodu turvalise, tahavad oma lastega tegeleda ja saavad sellega kenasti hakkama. Aitavad omasid ja teisi. Läbi kõige selle hoiavad mõtte ärksana ja vaimu tervena.

Mäletan oma lapsepõlvest, et isa andis mulle kindlustunde mõnel suurt julgust nõudval hetkel, näiteks hambaarsti toolis ning just isa oli see, kes mind üheskoos looduses matkates juhatas elutarkuste ja mõistmise juurde ning kes oma eeskujuga head käitumist ja viisakaid kombeid õpetas.

Isad saavad anda kindlustunnet tervele meie ühiskonnale – õpetades, mõistes ja käitudes just nii, et nende lapsed tunneksid end hästi ja turvaliselt. See turvatunne sünnib siis, kui me märkame ja hoiame üksteist, kui anname aega ja südant, mitte pelgalt sõnu. See lisab kindlust meile kõigile, kogu ühiskonnale.

Muidugi peame niisuguse parema, targema ja kindlama ühiskonna nimel pingutama kõik koos. Kõik isad ja emad, vanavanemad ja lapsed ka. Ning kõige selle keskel peame oma isasid ja vanaisasid hoidma.

Soovigem ikka, et isa oma nutiseadme kas autosse, tööle või kapi peale unustab ning siis oma lapsele ja iseendalegi preemiaks päris-suhtlemise saab. Mida rohkem isasid sellise preemia nopib, seda parem on Eesti.

Toredat isadepäeva!