Ziinid (inglise keeles zines, lühend sõnast magazines) on isekirjastatud, tihti väikese tiraažiga ja alternatiivsetel viisidel levitatavad trükised.

Neid tehakse tavaliselt käsitsi või digitaalselt väga lihtsate vahenditega ning need võivad olla:

• Teksti- või pildikesksed.
• Vormilt koomiksid, luulekogud, päevikulaadsed mõtisklused, manifestid jm.
• Temaatiliselt isiklikud, eksperimentaalsed, poliitilised või subkultuurilised.

Ziinide kultuur sai hoo sisse 20. sajandi keskel, eriti punkliikumisega 1970–80ndatel, aga nende juured ulatuvad isegi varasemasse aega. Tänapäeval kasutatakse ziiniformaati näiteks ka kunstis, hariduses ja aktivismis – just oma eheda ja piiranguteta olemuse tõttu.

Ziine võib olla peaaegu ükskõik, mis kujul: volditud, klammerdatud, teibiga kinnitatud, liimitud või õmmeldud ja tavaliselt paberist tehtud. Ziinide sisu võib puudutada mis tahes teemat: kujutavast kunstist ja muusikast kuni poliitika ja keskkonnakaitseni, seksuaalsuse, huumori, moe, kirjanduskriitika või isiklike memuaarideni. Ziinide formaat mahutab laia valikut ideid ja väljendusvorme. Võib leida kirjutisi, joonistusi, fotosid, kollaaže või mis tahes muud sõnade ja kujundite kombinatsiooni. Kuigi kõik siin loetletud ziinide omadused on üldiselt tõesed, on ka need vaid soovitused. Sisu võib olla selge või täiesti abstraktne.

Ziinide formaat mahutab laia valikut ideid ja väljendusvorme. Võib leida kirjutisi, joonistusi, fotosid, kollaaže või mis tahes muud sõnade ja kujundite kombinatsiooni.

Ziinide ainus reegel on see, et reegleid pole. Ziinide struktuur on täielikult tegija otsustada, on autori valik oma teos ziiniks nimetada ja  teist tüüpi isekirjastatud väljaannetest eristada. Küll aga on ziinidel palju rohkem ühist kunstipäraselt kujundatud raamatutega kui reklaamituludest rahastatavate ajakirjadega.

Ziinide koostajaid motiveerib kasumi asemel kirg ning rahalisest edust enam eneseväljenduse, intellektuaalse ja kunstilise visiooni väärtustamine. Ziinide kultuur on ajalooliselt olnud autoritaarsusele ja kapitalismile vastanduv. Paljude vähemusgruppide jaoks on ziinide loomise, lugemise ja vahetamise kaudu leitud kogukond sama oluline kui trükitud väljaanne ise.

Ziinide kultuur on ajalooliselt olnud autoritaarsusele ja kapitalismile vastanduv.

Kuigi väljend ziin leiutati ingliskeelses kultuuriruumis 30ndatel, olid ise avaldatud brošüürid ja voldikud juba varem olemas. Lennukate ideedega inimesed on oma sõnu ja arvamust jaganud juba trükipresside ajast saadik.

Ise avaldamine on mänginud võtmerolli paljudes vastupanuaktides ning enese nähtavaks ja kuuldavaks tegemisel:

• Nõiakunstijuhendid (1440)
• Juhendid nõiakunsti kasutajate tabamiseks (1450–1750)
• Naiste valimisõiguse teemalised ajakirjad, sh Matilda Joslyn Gage’i toimetatud The National Citizen (1840)
• Karl Marxi ja Friedrich Englesi „Kommunistliku partei manifest” (1848)
• Harlemi renessansi ajal ilmuma hakanud populaarsed väikesed ajakirjad (1920)

70ndatel, 80ndatel ja 90ndatel sobitus ziinikultuur tihedalt Londoni, Los Angelese ja New Yorgi punkstseeni.

Kuigi ziine on pikka aega seostatud vastukultuuriliste liikumiste ja ühiskonna äärealadel tegutsevate kogukondadega, on need aja jooksul jõudnud ka peavoolu. Lõpuks tunnustab, kopeerib ja kaubastab peavoolukultuur reeglina alati alternatiivkultuuri. Nii sai näiteks 1967. aastal alguse ajakiri Rolling Stone.

Mida pakuvad ziinid oma autorile?

• Võimalust rääkida oma lugu.
• Protesteerida ebaõigluse vastu ühiskonnas (lisaks kodanikualgatustena allkirjade kogumisele).
• Väljendada oma kogetut pärast keerulist elusündmust.
• Olla loominguline.
• Teiste sarnaseltmõtlejatega ühenduda.
• Kirjutada end ajalukku.
• Kollektsioneerida erilisi väikese tiraažiga väljaandeid.

„Kõige olulisem ziin, mille sa lood, on sinu esimene. See on tõenäoliselt kohutav ja see on okei, isegi soovitatav. Ziinid on alati pooleliolevad tööd, just nagu inimesed.“ Davida Breier, Xerography Debti toimetaja, tsiteeritud Joe Bieli raamatus „Make a Zine“ lk 27.