Eestikeelsele õppele üleminek on toonud õpetajatöö olulisuse ja selle väljakutsed rohkem tähelepanu alla. Õpetajatöö nõuab empaatiat, koostöövalmidust ja võimet mõista erineva taustaga õpilasi ning õpetaja roll on suunata ja toetada õpilaste arengut, mitte olla ainuõiguse allikas. Õpetajaks sobib inimene, kellel on õpihimu ja soov panustada, ning pedagoogilisi oskusi on võimalik õppida ja täiendada ka töö kõrvalt. Õpetajaks saamiseks on tavaliselt vajalik magistrikraad ning õpetaja kutse, mida saab omandada ka kogemuse põhjal. Karjäär õpetajana on paindlik ning võimaldab erinevaid teekondi ja koostööd kaasaegsete tehnoloogiate kasutamisel.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Eestikeelsele õppele üleminek on viimastel aastatel toonud aina teravamalt fookusesse õpetajad. Õpetajatöö tähendust on ühiskonnas pea võimatu üle hinnata, sest tema roll keele, kultuuri ja väärtuste kujundajana on tohutu. Niisiis ei ole õpetajaks saamine pelgalt karjäärivalik, vaid otsus olla osa järgmise põlvkonna kujunemisest. Haridus- ja Teadusministeeriumi üldhariduspoliitika osakonna peaekspert Taavi Kreitsmann räägib avatult õpetajatöö olemusest ja karjäärivõimalustest.
Eksperdi sõnul ei ole õpetajatöö olemus aastatega üleliia muutunud, kuid üleminekuga on välja tulnud mõningad kitsaskohad. “Õpetaja peab suutma mõista erineva sotsiaalse ja kultuurilise taustaga noori ning looma klassiruumis keskkonna, kus iga õpilane tunneb end hoituna. Samas ei pea õpetaja olema täiuslik, sest ka tema võib eksida. Tähtis on olla avatud, empaatiline ja koostööaldis. Just neid omadusi hinnatakse õpetajatöös väga kõrgelt.”
Foto: Freepik
Tänapäeva õpetaja ei pea olema kõiketeadev autoriteet. Vastupidi, ta peab olema valmis pidevalt õppima koos õpilastega. „Me ei ela enam ajas, kus õpetaja on absoluutse tõe allikas. Info on kõigil paari kliki kaugusel. Olulisem on oskus suunata, toetada ja märgata, sest õpetaja igapäevane suhtlus õpilastega ei ole lihtsalt aine edasiandmine, vaid ka keele- ja väärtusruumi loomine,“ selgitas Kreitsmann.
Kes sobib õpetajaks?
Küsimusele, kas õpetajaks sobib ainult kutsumusega inimene, vastas Kreitsmann tasakaalukalt: „Natuke kutsumus see siiski on. Aga pedagoogika on õpitav ja arendatav oskus. Kindlasti on koolidesse oodatud ka need, kes pole varem noortega töötanud, kuid mõlgutavad mõtteid või kaaluvad karjääripööret. Muudelt erialadelt kooli tulnud spetsialistid on õppetöös väga rikastavad ning pedagoogiliste oskuste täiendamiseks on erinevaid võimalusi, sealhulgas töövarjutamine ja täienduskoolitused.“
Muudelt erialadelt kooli tulnud spetsialistid on õppetöös väga rikastavad ning pedagoogiliste oskuste täiendamiseks on erinevaid võimalusi, sealhulgas töövarjutamine ja täienduskoolitused.
Oluline on õpihimu, valmisolek koostööks ning soov panustada tuleviku ühiskonna kujundamisse. Tänapäeva õpetaja ei tööta üksinda, vaid teeb tihedalt koostööd kolleegidega, saab kasutada tehisintellekti ja muude tehnoloogiliste lahenduste abi ning teekond õpetaja kutse saamiseni on paindlik ja toetatud. „Õpetaja ei pea olema eluaegne amet. See on vägagi tervitatav kui klassiruumi satub inimene, kes on senini hoopis teist rada käinud või kui ka mõni õpetaja käib vahepeal ennast mujal proovile panemas, et koguda kogemusi ja seejärel tulla tagasi,“ rõhutab Kreitsmann.
Milline haridus on õpetajaks saamiseks vajalik?
Põhiainete õpetajalt oodatakse magistrikraadi, kuid see ei pea tingimata olema samas valdkonnas, mida koolis õpetama asutakse. Oluline on, et koolijuht hindab kandidaadi pädevust ning vajadusel toetab teda täienduskoolitustega. Valikainete puhul on akadeemilised nõuded paindlikumad.
Lisaks haridusele on enamasti vajalik õpetaja kutse. Kui inimene ei ole õppinud õpetajaks ja seeläbi omandanud õpetaja kutset, saab ta kutset taotleda töö kõrvalt. See eeldab õpetajatöö kogemust, portfoolio koostamist ning vestlust hindamiskomisjoniga. Portfoolios kirjeldab õpetaja muu hulgas, kuidas ta toetab õppija arengut, panustab koolikultuuri ja hoiab iseenda vaimset tasakaalu. „Õpetaja enesehoid on väga oluline. Ainult tasakaalus inimene saab teisi toetada,“ märkis Kreitsmann.
Foto: Freepik
Nullist alustades kestab õpetajaks õppimine tavapäraselt viis aastat. Kui inimesel on magistrikraad juba olemas, on võimalik läbida pedagoogiline ettevalmistus ning taotleda õpetaja kutset töö käigus. Nii on kutsetunnistus võimalik kätte saada isegi ühe aastaga, kuid see sõltub kindlasti ka isiklikust olukorrast ja koolipoolsest toest.
Kui mõte juba tekkis, tasub edasi uurida
Me ei saa kõikidest töötavatest täiskasvanutest õpetajaid teha ning see ei ole ka eesmärk. Kuid kui inimene juba kaalub õpetajaametit, aga kahtleb? „Kui see mõte on juba tekkinud, siis oled sa tegelikult poolel teel. Tasub uurida ja proovida, alati ei pea kohe täiskohaga kooli minema,“ sõnas Kreitsmann.
Ta on ka ise varem kaheksa aastat koolis töötanud. „Oma koolikarjääri ajal ei kohanud ma ühtegi täiskasvanut, kellel poleks midagi panustada noorte arengusse. Ka hilisemas elus puutuvad õpilased kokku erinevate inimestega ja kõik neist ei ole särasilmsed maailmamuutjad. Sageli aga ei jää õpilasele meelde mitte õpikupeatükk, vaid õpetaja usk ja toetus. Kui tahe jagada on olemas, siis muud oskused saab juba juurde õppida.“
„Õpetajatöö ei ole enam ammu range pilguga „kaardikepiga klassi ees seismine“. Koolid on avatumad, koostööaltimad ja tänapäevasema organisatsioonikultuuriga kui sageli arvatakse. Kuid see amet ei sobi kõigile, nagu ei sobi kõigile ka IT- või arstitöö. Kui aga kõhklus on positiivne ja uudishimulik, tasub proovida,“ soovitas Kreitsmann.
