Kuigi puugihammustus on enamasti valutu, võib see tuua kaasa mitmeid haigusi, mille varajane märkamine on eduka ravi eelduseks. Arst selgitab, kuidas käituda kui oled suvel saanud puugilt hammustada, millised sümptomid on ohumärgid ning millal on vaja teha vereanalüüse.
Puugid ründavad inimesi tavaliselt maist oktoobrini, kõige enam juulist septembrini. Puuk muutub aktiivseks, kui ööpäevane keskmine temperatuur on vähemalt +7°C. “Rünnates inimest maapinnalt või taimedelt, imeb puuk end peremehe külge mitmeks päevaks ning eelistab seejuures kohta, kus nahk on õrnem (nt kõrvatagused ja juuksepiir, kael, kaenlaalused, põlveõndlad, kubeme- ja suguelundite piirkond). Puugi süljel on tuimestavad omadused, mistõttu on puugi hammustus reeglina valutu. Hammustuse koht muutub valulikuks või hakkab sügelema alles tunde hiljem,” rääkis mikrobioloog ja SYNLABi kliiniline juht dr Paul Naaber.
Foto: Freepik
Üle maailma on teada kümneid puukidega levivaid haigusi, millest Eestis diagnoositakse enim kahte: puukentsefaliit ja puukborrelioos ehk Lyme’i tõbi. Mõlema osas kuulub Eesti kõrge riskiga piirkonda.
“Puugid võivad levitada ka teisi nakkusi, näiteks ehrlihioosi, riketsioose, babesioosi või tulareemiat, kuid nende levimuse kohta Eestis on vähem andmeid.”
Puugi eemaldamine on esimene samm
Kui märkad nahale kinnitunud puuki, tuleb see eemaldada esimesel võimalusel. Mida kauem puuk püsib nahas, seda suurem on nakkuse risk,” selgitas dr Naaber.
Kui märkad nahale kinnitunud puuki, tuleb see eemaldada esimesel võimalusel.
Terviseameti puugiinfo lehekülg nõustab inimesi puugi eemaldamisel järgima õigeid võtteid:
- Kõige olulisem on puuk eemaldada võimalikult kiiresti, kuid seejuures vältida tegevusi, mis võivad nakkuse leviku riski hoopis suurendada. Näiteks ei tohi puugi tagakeha pigistada, sest see võib putuka purustada ning suurendada nakkuse kandumise võimalust mikrohaavade kaudu. Samuti ei tohiks puugile määrida alkoholi, bensiini, küünelakieemaldajat, õli, rasvu ega seepi – need ei aita putukat lahti saada ja võivad hoopis muuta eemaldamise keerulisemaks.
- Kõige ohutum viis on kasutada peenikeste otstega pintsette või spetsiaalseid puugi eemaldamise tange, mida müüakse apteekides. Vajadusel võib kasutada ka pikemat niiti. Oluline on haarata puugist võimalikult naha lähedalt, vältides seejuures liigset pigistamist.
- Puuk tuleks eemaldada aeglase ja ühtlase liigutusega – kas ettevaatlikult tõmmates või kergelt pöörates. Tähtis on meeles pidada, et kogu protsessi vältel ei tohi puugi keha suruda. Nii vähendad riski, et nakkusetekitajad kanduvad hammustuskohta.
“Pärast eemaldamist tuleks hammustuskoht puhastada seebiveega või desinfitseeriva vahendiga. Puuki ennast ei ole mõtet laborisse viia, sest tema uurimine ei anna usaldusväärset infot inimese terviseriski kohta,” rõhutas SYNLABi kliiniline juht.
Millal pöörduda arsti poole?
Dr Naaberi sõnul ei too kõik puugihammustused kaasa haigust. Siiski on mitmeid sümptomeid, mille ilmnemisel tuleb kindlasti arsti poole pöörduda.
“Kui nelja nädala jooksul tekib hammustuse kohale või selle lähedusse suurenev punetav laik, tuleb kindlasti konsulteerida arstiga ning vajadusel teha täiendavad analüüsid, sest see on üks puukborrelioosi peamistest tunnustest,” ütles dr Naaber. Samuti tuleb tähele panna üldisi haigusnähte, mis võivad ilmneda kuni kuu jooksul pärast hammustust: palavik, tugev peavalu, lihas- või liigesevalud, väsimus või närvisüsteemi sümptomid.
Kui nelja nädala jooksul tekib hammustuse kohale või selle lähedusse suurenev punetav laik, tuleb kindlasti konsulteerida arstiga ning vajadusel teha täiendavad analüüsid.
“Kui sellised sümptomid tekivad, ei tohi neid seostada lihtsalt tavalise külmetuse või üleväsimusega, vaid tuleb kindlasti arstiga nõu pidada,” rõhutas arst.
Millal on vaja teha analüüse?
Dr Naaberi sõnul ei ole vereanalüüse mõtet teha kohe pärast hammustust ega ka täiesti kaebusteta inimesel. “Puugihammustus üksi ei ole näidustus laboriuuringuteks. Oluline on hinnata inimese tervislikku seisundit. Tüüpilise kliinilise pildi puhul määrab enamasti perearst kohe ravi ilma uuringuteta. Kui kliiniline pilt on ebaselge, kuid sümptomid viitavad võimalikule nakkusele, tuleks vajadusel analüüsid teha,” selgitas arst.
Foto: Freepik
Analüüse tehakse eeskätt puukborrelioosi kahtluse korral. Borrelioosi diagnoosimiseks kasutatakse kahte tüüpi antikehade teste, kuid need annavad usaldusväärse vastuse alles mõni nädal pärast puugihammustuse järgset võimalikku nakatumist. Puukentsefaliidi korral ei ole haiguse vastu ravi olemas, kuid selle vältimiseks saab end vaktsineerida. Kui inimene on vaktsineerimata ja hammustuse järgselt tekivad entsefaliidile viitavad sümptomid, võib arst määrata antikehade testimise, et diagnoosi kinnitada.
Puugihammustuse järgselt on kõige olulisem oma tervise jälgimine. Kui kaebusi ei teki, pole arsti poole pöördumine ega analüüsid vajalikud. Kui aga ilmnevad ohumärgid, tuleb kohe spetsialistiga konsulteerida. “Ükski puugihammustus ei tähenda automaatselt nakatumist, kuid tähelepanelik peab siiski olema. Kiire puugi eemaldamine, hammustuskoha jälgimine ja arsti poole pöördumine sümptomite tekkimisel on parim viis tõsiseid tüsistusi ennetada,” võttis dr Naaber eelneva kokku.
Puugihammustuse järgselt on kõige olulisem oma tervise jälgimine.
Vaktsineerimine ennetab kõige raskemat haigust
Eestis on saadaval tõhusad ja ohutud vaktsiinid nii täiskasvanutele kui ka lastele. Terviseamet soovitab korduvvaktsineerimist iga kolme kuni viie aasta järel. “Haiguse läbipõdemine annab enamasti eluaegse immuunsuse, kuid vaktsineerimisest saadud kaitse kestab piiratud aja. Seetõttu on kordussüstid väga olulised,” rõhutas dr Naaber.
