”Airis Erme luuleraamatud ”Räägime homme“ ja ”Tiibadega tigu“ kannavad meid läbi aastaaegade ja isikliku elukaare, jõudes sel filosoofilisel ja psühhoanalüütilisel teekonnal emani, keda pole enam,” kirjutab kirjanik, esseist ja filmirežissöör Imbi Paju teoses ”Kirjanduskliinik. Mida tähendab olla inimene“.
Kirjanik, esseist ja filmirežissöör Imbi Paju avastas Airis Erme luule 2018. aasta kevadel, sama aasta sügisel ajakirjast Looming tema novelli. ”Sellest ajast alates olen Erme tekstide peale tihti mõelnud, avastanud, kuidas n-ö hämarusse kadunud objektisuhe ema ja isa näol, nagu psühhoanalüütikud seda nimetavad, luuleprotsessis uuesti moodustub, see, mis on kaugel temast, saab piirjooned ja hääle,” kirjutab Imbi Paju raamatus.
Paju kirjutas Airis Erme luulest ajalehes Postimees ja 2018. aasta augustis kutsus ta Võtikvere raamatuküla vabaõhu kirjandussalongi, kus Erme sai väikese Võtikvere raamatuküla trükikeskuse Dipri luulepreemia.
Erme on Paju sõnul luuletajana Doris Kareva „leidlaps“. ”Teda märkas üks Eesti suurimaid poetesse, ja kumbki ei varjanud seda avastamise hetke. Nad esinesid koos Tallinnas Rahva Raamatu kirjandusõhtul ja avastasid loomise protsesse, millest meil Eestis nii vähe räägitakse. Loomine on inimlik teekond esilekerkivate väljakutsete ja kahtlustega.”
2018. aasta suvel oli ilmunud Dorise saatesõnadega Airis Ermelt kaks luulekogu: „Räägime homme“ ja sellele järgnenud „Tiibadega tigu“. Doris Kareva sõnastas luulekogu „Räägime homme“ teele saates nii: „Airis Erme on tundlik loojanatuur, kes oma sõnumit hoolikalt viimistleb.”
Paju kirjutab, et tal on Erme tekste lugedes olnud võimalus kogeda midagi väga ehedat. ”Minna kohta, kus on endale sõnadest pesa pununud elamise intensiivsus, puhas loomulikkus, mis ühendab maailmu, ka inimese enda sees, liigutab seda, mis on tuimaks muutunud, hajunud ja hoolimatu. Need kaks luuleraamatut lähevad läbi aastaaegade ja isikliku elukaare, jõudes sel filosoofilisel ja psühhoanalüütilisel teekonnal emani, keda pole enam, kes on noorelt surnud. Airise järelhüüe emale selles luulekogus koondub luuleridadesse: „Teiselpool Täiuse Laevas kinke ei jagata kitsilt. Sinule heegeldas taevas tänase pilvede pitsi /…/ kuldsesse vahtralehte kirjutas päike su nime“ (lk 30).”
Minna kohta, kus on endale sõnadest pesa pununud elamise intensiivsus, puhas loomulikkus, mis ühendab maailmu, ka inimese enda sees, liigutab seda, mis on tuimaks muutunud, hajunud ja hoolimatu.
”Teises luuletuses pealkirjaga „Emale“, kevadel 2015 kirjutas Erme nii: „Käärid raamatu peal. Pooleli jäänud real midagi enam ei kehti (lk 108)/ „Ta viimased sõnad olid: „Head aega, räägime homme” (lk109). See meelepilt vaikuses, see on lõplik, ilmutades end uuesti vaid luules. Lein sisaldab füsioloogilist stressi, lahusoleku ärevust, segadust, igatsust, minevikus mõtlemist ja kartust tuleviku ees, kurbust. Kuid kallis inimene ei kao, vaid jääb edasi suhtlema inimese ajju ja mõjutab seda, kuidas me mõtleme või mida me hindame, kuidas me mäletame ja mida me esile tõstame, kuidas me loome sideme selle armsa inimesega, kas me jääme esitama vastuseta jäänud küsimusi või jätame ta oma elust välja,” toob Paju välja.
Kogus „Tiibadega tigu“ pöördub Erme ka varalahkunud isa poole, kes sündis sõjajärgsesse Stailini aega, õpetajate perre. ”Oma isast on luuletaja mulle veidi rääkinud, et saaksime üheskoos mõtestada isa kasvamise ruumi ja aega, mis nõudis isa õpetajatest vanematelt täiesti uue Nõukogude okupatsiooni ja režiimiga kohanemist, hirmu Nõukogude repressiivse võimu ees.Iseseisva riigi õpetajad saadeti rahvavaenlastena Gulagi. Hirm soodustab kahepalgelisust, kuhu tunnetele oli raske kohta leida ja kus kõik ei suutnudki sel ellujäämise ajastul kohaneda. Meel kangestus ja tunded kivinesid, sest hoolimine, kaastundmine, õlatunne ei maksnud inimsuhetes poliitilise võimu ees midagi. Kõige taga oli hirm, millega kaasnes närvilisus ja mure. Airise isa vanemad peitsid sügavale sahtlisse oma iseseisvuse kaotanud riigi sinimustvalge lipu ja otsustasid oma lapse parema tuleviku nimel kohaneda režiimiga ja kasvatada temast nõukogude inimese, ehedast väikesest poisist aga kujunes Nõukogude Liidu pioneerilaagris Artek endassetõmbunud, haavatud laps.”
”Midagi seal juhtus mu isaga,“ ütles mulle Airis. Ent see jäi saladuseks – läks isaga teispoolsusesse kaasa,” jätkab Paju, et luuletaja isa vanemate elukaarel said hirm ja vaikusesse jäänud vägivaldsed võõrvõimu sünnitatud olukorrad määravaks. ”Airis kirjutab isa meenutades luuleread: „meenub, et ehmatasid, kui kord ütlesid mulle: parem on olla masin – poleks neid tundeid hulle!“ (lk 21). Kuigi situatsioon on minimaalselt luulereaga visandatud, on võõrvõimu mürgine selge mõju lähedastele inimsuhetele välja toodud. Kuid selleks võib olla mistahes vägivaldne ja mürgine taust või suhe, mis last tema eluteel täiskasvanuks mõjutama hakkab.”
Luulekogude juurest jõuab Paju sama aasta oktoobris kirjandusajakirjas Looming ilmunud novelli juurde „Mälestus lõpust“, mis jutustab väikese Airise esimesest kaotusvalust. Nii moodustab Paju sõnul Erme luule koos selle novelliga teekonna elukaarel, mis oma episoodidega võib sarnaneda meie kõigi elukaarega, kus tuleb ette hetki, mis on täis leina ja täiskasvanute oskamatust leinaga toime tulla ja mis omakorda võib muutuda emotsionaalseks vägivallaks lapse suhtes, kes on jäänud oma kaotusvalus üksinda. ”Autobiograafilise novelli peategelane on laps, kes räägib novellis mina-vormis. Ta on elanud kaua aega koos emaga, eestiagse vanaemaga eestiaegses vanas majas, kust koliti uue nõukoguse elamurajooni Õismäe korterisse. Lapse vanemad on abiellunud enne lapse sündi. Nagu autor kirjutab, ei olnud nõukogude ajal elamispinnaga mingit lillepidu. Aastaid oodati järjekorras. Airis on rääkinud mulle, et tema ema oli pühendunud teadustööle. Ta lõpetas Leningradi ülikooli psühholoogia eriala hiilgava tulemusega – ühtegi hinnet alla „väga hea“ ei olnud. Seda kinnitab pärast surma leitud diplom. Ta töötas aastaid Teaduste Akadeemia ajaloo instituudis teadurina. Tema isa ja ema tutvusid juhuse tahtel üe haigla koridoris, ema oli tulnud mandlioperatsioonilt ja isa oli tulnud südameuuringutele. Laps sündis kuus aastat hiljem. Nad hakkasid päriselt koos elama alles Õismäel. Siis ühel päeval sureb vanaema, lapse kõige lähedasem ja soojem inimene, kes imetleb, kuidas laps avastab maailma, peegeldab talle avastatut tagasi, mängib temaga, jagab vaimustust ja avastmise rõõmu, tundeid, soojust, hellust. Mida tähendab kaotada kõige lähedasem, mitte omada sõnu selle kirjeldamises, mitte saada täiskasvanutelt võimalusi küsimuseks… tundeid pulbitsemas nagu puuri aheldatud metsloom. Kallistust oleks vaja olnud, turvalist sooja sõna. Kinnitust, et kõik saab korda. Mitte ei vaju laiali, nagu kirjutab Airis oma novellis,” kirjeldab Paju, kelle sõnul olemegi jõudnud nii Erme loominguga Lõpust Algusesse. ”Luule tugevus seisneb selles, et heidab inimese sisemaastikule ja ümbritsevale valgusvihu, see, mis on olnud pimeduses, saab nähtavaks, paljastab inimese haavatavuse, et saaksime iseenda ja üksteisega paremini suhelda. Uueneda inimestena, et saada aru, et kõik pole mínu või teise süü, loobuda õigustamisest, süüdistamisest ja kurbusest, võtta kõiki tundeid elu paratamatusena, õppida neid vaatlema kui tegelasi meie elus.”
Imbi Paju on kirjanik, esseist ja filmirežissöör. Ta on õppinud kultuuriteadusi, klassikalist laulu ja Helsingi Ülikoolis soome keelt ja sotsiaalteadusi. Kirjutama hakkas ta 1991. aastal kui taastati Eesti iseseisvus ja sõnavabadus. Enne seda õppis ta klassikalist laulu ja töötas ooperikooris koorisolistina. Kui Eesti pärast laulvat revolutsiooni vabaks sai, jättis Imbi Paju laulmise pooleli ning hakkas kirjutama ja tegema dokumentaalfilme. Imbi Paju sulest on ilmunud raamatud: „Kadrioru aednik“, „Kirjanduskliinik“, „Tõrjutud mälestused“ ja „Soome lahe õed“. Lisaks on ta raamatute „Ükski inimene ei ole saar. Kolm esseed Gulagi arhipelaagist” ja “Kõige taga oli hirm” kaasautor.
