Ühenduses High on Life festivalil osalenud jutuvestjal ja koolitajal Erki Kaikkonenil on huvitav missioon – see on seotud kuulamisega, mis on üks väga oluline osa meie elust. Taanlased on uurinud, et koostöö esimene osa on kuulamisoskus. Erki täpsustab, et Taani Kuningliku Mereväe allohvitseride koolis õpetati kuu aega kuulamist. Nad ütlesid, et koostöö esmaseks eelduseks on kuulamise oskus. Kuulmisvõime on meil kõigil olemas, kuid selleks, et meil oleks koos meeldiv olla, on vaja siiski enamat,“ selgitab Kaikkonen. Ta toob näitena paarisuhte, mis on samuti koostöö üks vormidest. Seda eriti veel lapse tulekul. „See on esimene tasand. Teine tasand on igapäevane inimeste koostoimine ja kuidas kuulata üksteist,“ lisab mees.

• Elanud Eestis kolm venda. Siis veel Eestit kui riiki ei olnud, vaid oli lihtsalt mets. Käidi mööda jõgesid ning metsa maha võtta ei jõutud. Otsustasid kolm venda minna külla oma vanaisale, kuid tee temani oli väga pikk. Selliseid teid nagu tänapäeval ei olnud ja kasutati vaid metsateid. Liikus palju hunte, mille tõttu otsustasid vennad liikuda väga vaikselt.
  Noorem, keskmine ja vanem vend jõudsid karjamaale, kus karjus mängis lammaste vahel vilepilli. Lambad kepsutavad tema ümber. Vennad kõnnivad edasi ja järsku keset teed on tohutusuur auk. Vennad vaatavad auku ja näevad, et augu sees kükitab õnn! Igaüks meist tunneks õnne ära, see oli täiesti selge millega tegu. Vanem vend ütles noorematele vendadele, et nad läheks metsa alla ja nosiks seda, mis neil kaasas on. Vanem vend lubas õnnega ajada asjad ise korda. Noorem ja keskmine vend kuulasidki vanema venna käsku ja läksid metsa alla, kus võtsid istet ühe pikali kukkunud puu peal ja hakkasid kaasas olevat toitu nosima.
  Õnn ja vanem vend vaatavad teineteisele otsa ning õnn küsib: „Mida sina veel tahad?“ Vanem vend vastas, et kui temalt juba nii küsiti, siis ta tahaks saada nii rikkaks, et ta ei peaks enam kunagi raha pärast muretsema. Õnn ütles, et see on väga lihtne, siin pole midagi keerulist ning nipsutas sõrme. Vanem vend saigi nii rikkaks, kui oli soovinud. Ta unustas koheselt ära enda nooremad vennad ja vanaisa ning läks oma teed.
  Noorem ja keskmine vend istuvad metsas edasi ning keskmine vend ütleb: „Ei tea kus meie vanem vend on, ma lähen vaatan. Oota sa siin!“ Keskmine vend läheb metsast välja ja hüüab venda, keda kusagil ei ole. Näeb keskmine vend taas karjust, kes ajab juba lambaid tuppa, sest õhtu oli juba hiline. Kõnnib vend edasi ja jälle keset teed tohutusuur auk. Ennäe, taaskord vaatab august õnn vastu! Õnn küsib keskmiselt vennalt: „ Mida sina veel tahad?“ Keskmine vastab, et kui päris aus olla, siis ta tahaks pruuti saada. Sellist, kes on väga kaunis ja armastaks mind ning mina teda. Õnn ütleb, et siin midagi keerulist pole, käsib vennal käed ette sirutada ning teeb sõrmedega nipsu. Tuleb metsa vahelt nii paks udu, et vend ei näe enda sõrmeotsi ka. Järsku ta tunneb, et käed hakkavad minema raskemaks, aga mitte üleliia raskeks – just parajalt. Keskmine vend unustab enda vennad ja vanaisa ning kõnnib pruudiga minema.
  Noorem vend ootab siiani metsas, kus sääsed teevad olemise juba väga keeruliseks. Otsustab ta samuti minna enda vendasid otsima. Näeb karjust lammastega mööda teed kõndimas. Järsku keset teed tohutusuur auk ja vastu vaatab õnn, kes küsib: „Aga mida sina soovid“. Noorem vend vastab, et ta ei teagi, kas hetkel on üldse nii oluline, et mida tema tahab. „Aga mida sina soovid?“ ütleb ta õnnele. Õnn vastab, et kui päris aus olla, siis ta on juba väga kaua siin augus istunud ja tahaks juba ammu sealt välja saada. Noorem vend võttis metsast mõned pikemad toikad ja aitas õnne august välja.
  Sellest päevast peale, kuhu iganes noorem vend ka ei läinud, oli õnn temaga alati igal pool kaasas!