Raamatuaasta puhul kutsuvad Lugemine on lahe kogukonna algataja Monika Kuzmina ja raamatuekspert Dea Oidekivi inimesi jagama teoseid, mis on moel või teisel lugejaid kõnetanud. Selle nädala soovitused õpetavad looma uusi harjumusi ja leidma elus tasakaalu, loodusega uuel moel suhestuma ja leidma Piiblist põnevaid retsepte. Need soovitused näitavad, kuidas ümbritsevat on võimalik märgata uuel moel, avastada põlisrahvaste elutarkusi ja lahutada meelt humoorika, ent päevakajalise sürreaalse ilukirjandusega.
Chloe Dalton – „Raising Hare: A Memoir”
Liigutav ja paeluv jutustus vabadusest, usaldusest, kaotusest ja meie suhtest loodusega, mida uuritakse läbi ühe naise ebatõenäolise sõpruse metsiku jänesega. Kujuta ette, et saad hoida süles jänesepoega ja toita teda pudelist. Kujuta ette, et ta elab su katuse all, hüpleb öösiti su magamistoas ja trummeldab tekikotil, kui ta su tähelepanu vajab. Kujuta ette, et üle kahe aasta hiljem jookseb ta ikka veel põldudelt hoovi, kui sa teda kutsud, magab su majas tundide kaupa ja toob su kabinetis ilmale jänesepoegi. Poliitilise nõuniku ja kõnekirjutaja Chloe Daltoni jaoks, kes veetis karantiini Inglismaa maapiirkonnas, kaugel oma tavapärasest kiirest Londoni elust, sai sellest ootamatu reaalsus.
Kathleen Jamie – “Leiud”
Šotimaa maastikke ja saari kirjeldavates esseedes on juttu autori kodu lähedale pesitsema asunud rabapistrikest ja ohustatud rukkirääkudest väikesel linnukaitsealal, mõõkvaaladest keset avarat ookeani, valguse ja pimeduse vaatemängust neoliitilises hauakambris ja veel nii mõnestki ootamatust kohtumisest, mida on edasi antud suure tähelepanelikkuse, kaasaelamise ja täpse poeetilise keelega. Raamat kutsub üles ümbritsevat elurikkust, sealhulgas linnaloodust, värske pilguga vaatama – tundma oma kodupaika, nägema kooselu teiste liikidega ning seostama nähtut meie eluviisi ja kultuuriga.
Raamat kutsub üles ümbritsevat elurikkust, sealhulgas linnaloodust, värske pilguga vaatama – tundma oma kodupaika, nägema kooselu teiste liikidega ning seostama nähtut meie eluviisi ja kultuuriga.
Tähelepanu pööratakse ka inimtegevusega seotud keskkonnaprobleemidele: plastireostusele ookeanis, elupaikade kadumisele, kliimamuutusele, kuid ka ohustatud liikide kaitseks tehtavatele pingutustele.
Kirjanik ja rahvusraamatukogu infospetsialist Hanneleele Kaldmaa soovitab: “Minul tuleb suve alguses alati tahtmine lugeda looduskirjandust. Praegu on mul inglise keeles käsil “Raising Hare”, kus kirjanik kasvatab jänesepoega. Ja mitte siis koduküüliku, vaid metsiku jänese poega, see on hästi liigutav lugu. Eesti keeles tuli mul selle peale pähe minu lemmikloodusesseistikakogu, šoti kirjaniku Kathleen Jamie “Leiud”. Lood looduseskäikudest, retkedest, mis aitavad elu ja maailma mõtestada.”
Stephen R. Covey – “Väga efektiivse inimese 7 harjumust”
Kõigi aegade edukaimaks äri- ja isiksuse arendamise raamatuks peetud teos. Autor on kogu maailmas tuntud juhtimiskonsultant ja perenõustaja ning oma teoses kirjeldab ta terviklikku probleemilahendussüsteemi, mille alustalaks on muutumine printsiipidekeskseks. Seitsme harjumuse omandamine aitab lõpetada ennasthävitava käitumise kodus ja tööl ning saavutada meelerahu ja enesekindlus.
TalTechi vilistlasliikumise ja toetussuhete osakonna juhataja Ergo Metsla soovitab: “Ajatu raamat. Olles kunagi ise tema koolitustega kokku puutunud, siin Eestis ka, on see raamat mul mul siiamaani alles ja soditud. Need seitse harjumust on mind väga palju aidanud. Üks neist, usaldusväärsuse hoidmine, loomine ja tekitamine, on tänapäevases maailmas üks olulisemaid asju. Ja ka kõik muud soovitused, alates ajajuhtimisest kuni enese tundmiseni. Usun, et kuigi see on juba üle 30 aasta vana raamat, on sellel potentsiaali lähiajal uuesti üles tõusta. Soovitan lugeda!”
Usun, et kuigi see on juba üle 30 aasta vana raamat, on sellel potentsiaali lähiajal uuesti üles tõusta.
„Piibel köögis. Maitserännakud Haapsalust Pühale Maale”
Kokaraamat, mis ühendab toiduvalmistamise ja pühakirja – nii ihu- kui ka hingetoidu retseptid. See on maitserännak Piiblimaailmast tänapäeva Haapsallu. Raamatus kohtuvad eri traditsioonid, kultuuriruumid, ajad ja inimesed. Retseptidele on oma usalduspitseri pannud arvukate kokaraamatute autor Lia Virkus.
“Isade õnnistus. 20 mälestuslugu Eesti vaimulikest”
Pereliikmete mälestused 21 Eesti vaimulikust, kes teenisid kogudusi nõukogude okupatsiooni ajal. Survele ja vaenule vaatamata töötasid nad väsimatu innu, leidlikkuse ja julgusega, jäädes kindlaks usule armastavasse Jumalasse. Nende töö kaudu kogetud õnnistus on toetanud peresid ja kogukondi, ulatudes nõnda tänapäevani.
EELK Haapsalu Püha Johannese koguduse õpetaja Mart Salumäe soovitab: “Minu lemmikretseptid on leheküljel 41, Jakobi salat, kõigile neile kasulik, keda võililled ründavad, me sööme need lihtsalt ära. Ja teine on leheküljel 71, mis on vaese mehe liharoog, praegusel maksutõusuperioodil igati kokkuhoidlik toimetulemismeetod ja kõhu saab hästi ja mõnusalt täis. Aga teine soovitus, mida kindlasti tahaksin jagada, on aastaid tagasi ilmunud “Isade õnnistus”. Selle raamatu tunneb ära selle järgi, et sel on Uno Roosvalti graafikas kujutatud ilusad palvetavad käed, sellised natuke muhklikud ja kondised, töömehe käed. Selles raamatus räägivad nõukogude ajal pastoriametit pidanud inimeste lapsed oma isadest, emadest, kodudest ja kuidas tol ajal kirikuuksed lahti hoiti ja usku edasi kanti põlvest-põlve. Kuidas see sageli toimus ka läbi võitluste ja eluohtlike situatsioonide. Igati põnev lugemine!”
Lucas Buchholz – “Tasakaalu raamat. Vestlused kogi tarkadega”
Põnev ja mõtlemapanev raamat ainulaadsest põlisrahvast kogidest, kelle tuhandete aastate taha ulatuv lugu, erakordne võime kohaneda muutustega ja põhjapanevad teadmised Maa kui terviku ökosüsteemist on tekitamas üha laialdasemat huvi tippteadlaste ja erinevate elualade asjatundjate seas. Raamatus saavad sõna kogide iidsete teadmiste hoidjad mamod, kes räägivad oma eluvaatest. Nimelt on kogidel õnnestunud säilitada põlisintellektil põhinev tasakaalu tarkus ja hoolimisest lähtuv eluviis, mis on suuremas osas meie planeedilt viimase 500 aasta jooksul minema pühitud. Nüüd, mil elame ajal, kui inimkond seisab silmitsi mitme globaalse kriisi ja tõsiste ellujäämisküsimustega, võiksime lahendusi otsides olla avatud ning uurida tehnoloogiliste võimaluste kõrval ka põlisintellektist lähtuvaid tarkuseid.
Raamatus saavad sõna kogide iidsete teadmiste hoidjad mamod, kes räägivad oma eluvaatest.
Arst Erki Ennok Neidan soovitab: „Meil kõigil on sealt midagi kõrva taha panna, kuidas tegelikult peaks loodusega läbi saama, et olla täielikus harmoonias kõige meid ümbritsevaga. See on meie tulevikuteadus.”
Leonora Carrington – „Kuuldesarv”
Marian Leatherby on 92 aastat vana, reibas ja hea tervise juures. Kui talle kingitakse kaunis kuuldesarv, mis aitab naisel ümbritsevaga paremini kursis olla, avastab ta korraga, et temast üritatakse lahti saada. Peatselt leiab Marian end veidrast hooldekodust, kus tegeldakse muuhulgas ka salapäraste rituaalidega. Õige pea aga läheb asi käest ära ning järjest jaburamaks kiskuvate sündmuste käigus ilmuvad välja iidsed saladokumendid, maa-alused käigud ja maagilis-mütoloogilised jõud. Ühe XX sajandi olulisema naissürrealisti Leonora Carringtoni tuntuimas proosateoses avaneb meile seesama anarhiline ja fantaasiarikas maailm, mida võib leida ka tema maalidelt.
Tõlkija ja Tallinna ülikooli kirjastuse peatoimetaja Leenu Nigu soovitab: „Kõigepealt natuke sellest autorist. Leonora Carrington oli tegelikult hoopis sürrealistlik maalikunstnik, kes oma noorusajal Pariisis veetis aega selliste suurte tegelastega nagu Pablo Picasso, Salvador Dalí, André Breton. Tema armastatu ja mentor oli Max Ernst, kuid nagu naiskunstnike puhul tihtilugu juhtub, siis nad jäävad meeste varju. Ja Leonora Carringtoni loomingut nii maalikunstniku kui ka kirjanikuna tegelikult laiemas ringkonnas avastatakse alles praegu. Võib-olla Eesti inimesed sattusid paar aastat tagasi KUMUsse Lõuna-Ameerika kunstinäitusele, kus olid väljas mõned Carringtoni maalid. Ja mul on tohutult hea meel, et nüüd lõpuks ometi saavad ka eesti lugejad Carringtoni loominguga tutvuda.
Tema romaani “Kuuldesarv” peategelaseks on muldvana Marian Leatherby, keda tema lähedased peavad seniilseks, ja keda nad soovivad ta hooldekodusse paigutada. Millest tema perekonnal pole aimugi, on see, et Mariani väga koloriitne sõbranna Carmella on kinkinud talle kuuldesarve. Ehk siis Marian tegelikult saab väga hästi aru, mis tema ümber toimub, ja suudab kõik mängud läbi näha. Sellegipoolest satub ta hooldekodusse, kus teda ootab ees terve suur trobikond täpselt sama pööraseid vanamutte, üks kirjum kui teine. Ühest küljest on see pööraselt naljakas, aga fantaasiarikas ja ka eneseirooniline tekst. See sobib väga hästi nii kergemaks lugemiseks, sest ta lahutab hästi meelt, aga tegelikult annab ka mõtteainest naiste õiguste, eakate inimeste õiguste, loomade õiguste, kogu meie planeedi tuleviku ja kindlasti ka huumori tähtsuse osas. Nii et head lugemist!”
