Eesti Loodusmuuseumi entomoloog Uno Roosileht leidis Lõuna-Eestist uue jooksiklaseliigi Ophonus melletii, mida varem Eestis ei olnud täheldatud. See taimtoiduline jooksiklane elab avamaastikel ning on levinud mitmes Euroopa piirkonnas, kuid seni puudus ta Eestist, Soomest ja Baltimaadest. Roosileht kogus putukaid ka külma ilmaga, mis näitas, et putukad võivad olla aktiivsed ka madalatel temperatuuridel. Eesti Loodusmuuseumi kogus on üle 360 000 säiliku, mis võimaldab uurida looduse protsesse ja keskkonnamuutusi.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Eesti Loodusmuuseumi entomoloog Uno Roosileht tuvastas Lõuna-Eestist jooksiklase, keda Eestist varem leitud ei ole – eestikeelse nimeta Ophonus melletii.
„Jooksiklased on mardikad, keda on palju uuritud, ka Eestis. Seega on üha keerulisem ning seda suurem rõõm leida siinmail seni avastamata uusi liike,“ rääkis Eesti Loodusmuuseumi entomoloog Uno Roosileht.
Roosileht kogus mardika 2025. aasta juunikuu alguses Valgamaalt Koikkülast kruusatee ja põllu vaheliselt teepeenralt. Vaatamata öise putukakorje väga külmale ilmale oli putukaid palju liikvel – Roosilehe sõnul lükkas see ümber levinud arusaama, et putukad on aktiivsed enamjaolt siis, kui on soe. Hiljem kogutud isendeid mikroskoobi all uurides tuvastas ta tuntud liikide seast seni Eestis puudunud jooksikuliigi.
Ophonus melletii on ligi 8–9 millimeetri pikkune taimtoiduline jooksiklane, kes elab avamaastikel.
Ophonus melletii on ligi 8–9 millimeetri pikkune taimtoiduline jooksiklane, kes elab avamaastikel. Liik on levinud Euroopas, esinedes lähialadel Poola loodeosas, Lõuna-Rootsis ja ka Ölandil ning Gotlandil, Taanis ja Kaliningradi regioonis. Liiki ei ole seni leitud ei Eestist, Soomest ega Baltimaadest. Emastel ja isastel mardikatel saab vahet teha esijalgade lülide järgi – isastel on jalad laiemate lülidega, emased on aga isastest pikema ja ümarama kehaehitusega. Perekonnast Ophonus on Eestist praeguseks teada kuus raskelt määratavat liiki. Nende täpseks määramiseks tuleb teha genitaalipreparaadid.
Eesti Loodusmuuseumi kogus on hoiul üle 360 000 säiliku, mis on kogutud pea 200 aasta jooksul. Eksemplarid on kordumatud tõendid kindlas ajas ja kohas eksisteerinud liigist või sündmusest – nii on looduskogud nagu aken minevikku, mis aitab teadjama pilguga vaadata tulevikku. Tänu sellele on võimalik uurida looduses toimuvaid protsesse ning näiteks kliimamuutuste mõju liikidele, keskkonnamürkide levikut või muutusi elurikkuses. Kogud on inspiratsiooniallikas näitustele, haridusprogrammidele ja teadustööle.
