Suveilm on lõpuks kohale jõudnud. Ideaalne aeg hüpata jalgratta selga ja sõita mere äärde võrkpalli mängima või lihtsalt loodust nautima. Aga kuidas valida jalgratas, mis oleks samaaegselt mugav, ohutu ja kestlik?

Nõu annavad kaks TalTechi ekspertpraktikut: Toivo Tähemaa, Mehaanika ja tööstustehnika instituudi kaasprofessor ja kolmanda põlvkonna multidistsiplinaarse tootearenduse insener, ning Kenari Koonik, haridus- ja turundustegevuste spetsialist, robootikaentusiast, kes viib läbi projekteerimise kursuseid kooliõpilastele.

Jalgratas kui nutikas insenerilahendus

„Jalgratas on iga inseneri jaoks süsteemide kogum, kus hästi toimiv ühendus detailide vahel on oluline ja vajalik detailide kestmiseks,“ selgitab Kenari Koonik. „Hea jalgratas on mitte ainult mugav ja turvaline, vaid ka tehniliselt läbimõeldud ning jätkusuutlik. Mina valin jalgratta eelkõige selle kompaktsuse ja tehniliste parameetrite järgi.“

Hea jalgratas on mitte ainult mugav ja turvaline, vaid ka tehniliselt läbimõeldud ning jätkusuutlik.

Millist jalgratast valida?

„Linnatänavatel, maanteel või maastikul sõitmiseks mõeldud ratastel võivad parimaks osutuda täiesti erinevad tehnilised lahendused,“ selgitab Toivo Tähemaa. „Seega tuleb esmalt otsustada, kus ja kuidas ratast kasutada plaanitakse.“

Peamised jalgrattatüübid:

• Linnaratas – mugav, sageli korviga, sobib rahulikuks linnasõiduks.
• Maanteeratas – jäik, kõvad kitsad rehvid, ülikerge õrn raam, ettepoole lamav isteasend, pedaalid sõidujalanõude küljes lukustatavad.
• Maastikuratas – vastupidav, amordiga, sobib metsaradadele ja ebatasastele teedele.
• Hübriidratas – ühendab linnaratta ja maastikuratta omadused, sobib mitmekesisteks tingimusteks.

Lisaks sõidutüübile tuleb valida sobiv raamisuurus vastavalt inimese pikkusele ja kaalule. „Väikese raami ja pikalt väljasirutuva sadulapostiga ratas ei sobi suurele sõitjale – sadulapost võib lihtsalt kõveraks vajuda,” arvab Tähemaa.

„Liftita kortermajas viiendale korrusele ratast tassides välistad ilmselt amortidega ja abistava elektrimootoriga rattad. Pikki ja siledaid asfaltteid sõtkudes pole vajadust pakiraami, porilaudade ega näsaliste rehvide järele,“ lisab ta.

Ohutus ennekõike

„Ohutus on minu jaoks esmatähtis – seetõttu peab rattal kindlasti olema ketaspidurisüsteem. Just laskumistel on oluline, et pidurid rakenduksid kiirelt ja efektiivselt,“ rõhutab Kenari.

Toivo Tähemaa lisab, et inseneeria vaatevinklist on jalgratta piduritel kolm kõige olulisemat tegurit: „Töökindlus, mugavus ja hind. Kahjuks tähendab see tihti kompromissi – töökindel ja mugav lahendus on kallim. Näiteks pakub iga ilmaga parimat pidurdusefektiivsust vee ja muda eest hästi kaitstud esi- ja tagaratta hüdrauliline ketaspidur, kuid see on ka kallim ja nõuab rohkem hooldust. Lisaks veel on oskamatul kasutamisel üliäkiliste piduritega pidurdades liivasel teel lihtne kukkuda. Teiselt poolt aga on odaval jalg- ehk pedaalpiduril (toimib ainult tagarattale) piisav mugavus ja töökindlus tagatud vaid seni, kuni sõidu ajal rattakett maha ei tule.”

Piduritüübid lühidalt: mis sobib kellele?

• Hüdrauliline – kallim, töökindlam, parem igas ilmas, rohkem hooldust.
• Mehaaniline – soodsam, lihtsam hooldada, piisav igapäevasõiduks.
• Pedaalpidur (jalgpidur) – lihtne, töökindel, aga piiratud funktsionaalsusega.

Lisaks on oluline olla liikluses nähtav: „Hästi varustatud rattal on helkurid ja rattatuled – see on igapäevase liiklemise juures hädavajalik,” lisab Kenari.

Hästi varustatud rattal on helkurid ja rattatuled – see on igapäevase liiklemise juures hädavajalik.

Amordid, käigud ja sadul – mis tegelikult mugavust määrab?

Kenari sõnul tagavad sujuva sõidukogemuse topeltamordid: „Need aitavad säilitada tasakaalu ja pakuvad sujuvamat sõitu isegi auklikel teedel. Amordisüsteemi tüüp ja reguleeritavus võiks samuti olla ostmisel üks kaalutavatest aspektidest.“

Tähemaa lisab inseneri vaatevinklist: „Amortidega rattal tuleb mugavusele maksta lõivu suurema energiakuluga. Need muudavad ratta raskemaks ja summutavad osa vändatavast energiast. Seetõttu on maanteerattad enamasti ilma amortideta. Maastikul sõites on amordid aga vajalikud nii mugavuse kui ka ohutuse tagamiseks. Kui rahakott lubab, tuleks eelistada reguleeritavaid ja lukustatavaid süsteeme. Need võimaldavad maastikul tagada maksimaalse kontakti ratta ja maapinna vahel ning asfaldil vähendada energiakadu. Amorte on lihtne ise ka testida – kui kokkupressitud amort vabastada, siis ei tohiks ratas maapinnalt „lahti“ hüpata. Sõitja kaal peaks ligikaudu veerandi võrra amorte kokku suruma. ”

Amordivalik sõltub teekattest ja vajadustest

• Maastikule – kindlasti amordid.
• Linnas – kui auklikud teed sind ei häiri, eelista jäika raami.
• Reguleeritav süsteem annab paindlikkuse, aga maksab rohkem.

Mugavuse oluline osa on ka käiguvaheti: „Minu eelistus on 24-käiguline süsteem, mis võimaldab sujuvalt tõusude ja languste vahel liikuda. Käiguvaheti töökindluse tagavad korrektselt reguleeritud süsteem, puhas ja õlitatud kett ning terved hammakad,” märgib Kenari.

Sadul mängib samuti suurt rolli: „Sadul peab olema ergonoomiline ja õigesti reguleeritud – see vähendab kehalist koormust ja parandab sõidunaudingut,” selgitab Kenari. „Matkajatele soovitan veepudelihoidjat lenksu ja istme vahele – sealt on seda kõige mugavam haarata.”

Katseta ise

Parima jalgratta leiad siiski läbi proovimise. Ainult nii saad teada, mis sind tegelikult häirima hakkab ja milline sõiduasend sobib su kehale. Nagu igas heas insenerilahenduses – ka siin on testimine ja tagasiside võtmetähtsusega.