Nobeli kirjanduspreemia on üks maailma tähelepanuväärsemaid tunnustusi – auhind, mis lööb kihama kogu kirjandusilma. See hetk ühendab autorid, lugejad ja kirjastajad üle maailma. Igal sügisel ootame, millele Rootsi Akadeemia otsustab oma tunnustuse anda. Kas vajame rohkem julgust, sügavust või hoopis vajadust mõista inimese olemust uudsel moel?

Nobeli kirjanduspreemia on üks maailma tähelepanuväärsemaid tunnustusi – auhind, mis lööb kihama kogu kirjandusilma.

Tänavune laureaat on Ungarist pärit László Krasznahorkai, romaanikirjanik ja stsenarist, tuntud oma küllalt tiheda, filosoofilise proosa ja eksistentsiaalsete teemade poolest. Tema loomingus kohtuvad sügavad kõhklused, ajalugu, vaimsus ja vajadus mõista inimelu äärmuslikke ruume. Ta on saanud rahvusvahelist tunnustust ka tõlketööde kaudu ning tema  pikkade lausete ja kaootilise struktuuriga psühholoogiliselt intensiivset kirjutamisstiili on arvustustes nimetatud raskesti loetavaks, aga köitvaks.

Rootsi Akadeemia sõnul pälvis László Krasznahorkai Nobeli kirjanduspreemia “oma võimsa ja visionäärse loomingu eest, mis kinnitab apokalüptilise hirmu keskel kunsti jõudu”. See põhjendus ütleb palju nii tema tekstide olemuse kui ka Akadeemia tänavuse fookuse kohta. Krasznahorkai looming ei paku kiiret meelelahutust ega etteaimatavat struktuuri. Tema tegelased ekslevad lagunevas maailmas, kus põimuvad lootus ja hirm, kuid kus sõna ja mõtlemine suudavad siiski korda luua. Samas peitub tema tekstides tugev eetiline mõõde: igas lauses on küsimus, kuidas jääda inimeseks maailmas, mis näib kaotavat oma tähendust? Just võime ühendada eksistentsiaalne äng ja poeetiline täpsus on teinud temast kirjaniku, kelle hääl eristub kaasaegses kirjanduses teistest.

Rootsi Akadeemia sõnul pälvis László Krasznahorkai Nobeli kirjanduspreemia “oma võimsa ja visionäärse loomingu eest, mis kinnitab apokalüptilise hirmu keskel kunsti jõudu”.

Paljud kriitikud on nimetanud Krasznahorkaid maailmalõpupoeediks – autoriks, kes suudab näha ilu ka lagunemises. Tänavune valik näitab, et Rootsi Akadeemia väärtustab kirjandust, mis ei karda raskust ega sügavust. Krasznahorkai looming on meeldetuletus, et kirjandus võib oma aegluses ja vajaduses süveneda pakkuda puudutavat kogemust.

László Krasznahorkai kirjutab maailmast, mis on korraga kokku varisemas ja uuesti sündimas. Tema raamatutes liiguvad inimesed läbi tolmu, tühjuse ja vaikuse, otsides midagi, mida nad ei oska enam sõnadesse panna. Need on teosed, mis küsivad, kuidas mõelda ja tunda ajastul, mil lootus tundub habras, kuid siiski võimalik? Need tekstid on tuntud oma erakordse keelekasutuse poolest: tema laused võivad kulgeda lehekülgede kaupa, voolates nagu sisemonoloogid, kus mõte ei lõpe, vaid muutub üha tihedamaks. See rütm ei ole juhuslik, vaid paneb lugeja aeglustuma ja hingama samas tempos nagu tegelased, kes rändavad läbi moraalse ja vaimse kaose.

Tema raamatutes liiguvad inimesed läbi tolmu, tühjuse ja vaikuse, otsides midagi, mida nad ei oska enam sõnadesse panna.

Tema loomingus korduvad motiivid: lagunemine, üksindus, uskumine millegi suurema olemasolusse, isegi kui seda enam näha pole. Olgu tegemist väikese unustatud külaga (“Saatana tango”) või tundmatu linnaga, kuhu saabub rändtsirkus (“The Melancholy of Resistance”), jääb küsimus samaks: kuidas püsida inimesena maailmas, mis lakkab toimimast?

Krasznahorkai kirjutab lohutusest, mis ei ole sentimentaalne, vaid tuleneb mõistmisest, et ilu võib peituda ka lagunemise hetkes. Ta ei ehita maailma uuesti üles, vaid näitab, et ka varemetest võib elu leida.

Kui Nobeli kirjanduspreemia uudis avalikuks tuli, sai tänavune laureaat huvitavat vastukaja. Paljud kommentaatorid rõhutasid, et Krasznahorkai on julge ja ajastutruu valik. The Guardiani arvustustes tõdeti, et Akadeemia valik sütitab usku kunsti väesse apokalüptilise terrori keskel. Irish Times põhjendas, et Krasznahorkai on tänasesse täpselt sobiv, pakkudes kirjandust, mis näeb kokkuvarisevaid ühiskondi ja valgustab sügavaid eksistentsiaalseid tundeid, kõlades praeguses maailmas eriti teravalt. Auhind peegeldab, et tema looming on juba pikka aega olnud kultuuriliselt oluline ja väärt rahvusvahelist tõlkimist.

Auhind peegeldab, et tema looming on juba pikka aega olnud kultuuriliselt oluline ja väärt rahvusvahelist tõlkimist.

Ungarlased on tema võidu üle uhked ja võtavad seda suure tunnustusena: Krasznahorkai on juba pikka aega olnud Ungari kirjandusliku avangardi kandja ning tema võitu nähakse Kesk- ja Ida-Euroopa kirjanduse esiletõusu sümbolina. Ungari poliitilisel maastikul ei olnud valik sugugi neutraalne. Krasznahorkai on varem kritiseerinud praegust valitsust ja ebamäärasust Ukrainas toimuva sõja küsimustes, mis annab tema literatuursele kujutlusele ka selge moraalse mõõtme.

László Krasznahorkai looming on jõudnud ka Eesti lugejani. Küll väikeses mahus, kuid märgiliste teostena, mis annavad aimu tema omapärasest kirjutamisstiilist.

“Viimne hunt” (tlk Reet Klettenberg, Loomingu Raamatukogu, 2018). Jutustus oma päevi Berliini kõrtsis mööda saatvast endisest professorist, kes saab ootamatult kutse sõita Hispaaniasse, kõrvalisse ja inimtühja Extremadurasse, et ta kirjutaks seda kanti ees ootavast õitsvast tulevikust, kuid reisiks valmistumise ajal loetud kummalisest lausest saavad alguse ettenägematud sündmused, mis viivad pikale teekonnale viimase hundi otsingutel.

„Saatana tango“ (tlk Siiri Kolka, Allikaäärne, 2019). Romaani tegevus leiab aset Kesk-Doonau mahajäetud külamaastikul. Lugejale avaneb siin apokalüptiline pilt inimese vaimsest äraostetavusest ja allakäigust maailmas, millel puudub moraalne selgroog ja nägemus oma tulevikust. Iga lõppu ollakse aga valmis aktsepteerima kui lunastust. Pikad läbipõimitud laused moodustavad justkui läbi teose kulgeva tantsu, mis kutsub lõpule jõudes lugejat seda uuesti alustama.

• Krasznahorkai Nobeli preemia on meeldetuletus, kuidas keerukas ja aeglane tekst võib kõnetada. Kutse lugejale – võta aega, süvene ja naudi väljakutset.