Näitleja Pääru Oja juhib 24. oktoobril Unibet Arenal toimuvat rahvusvahelist võitlusõhtut The Clash 5 ning on võitlusspordiga lähemalt kokku puutunud Endla teatri lavastuse „Rocco ja tema vennad“ ettevalmistuste käigus. Ta treenis kolm kuud koos võitlejatega, mis muutis tema arusaama võitlusspordist ja tõi kaasa ka uusi sõprussuhteid. Oja rõhutab, et võitlussport on distsiplineeritud ja vaimset pingutust nõudev ala, kus suurim vastane on sageli sportlane ise. Õhtujuhi rollis toetab ta eelkõige Eesti võitlejaid ning soovib neile edu matšides.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Näitleja Pääru Oja juhib 24. oktoobril Unibet Arenal toimuvat rahvusvahelist võitlusõhtut The Clash 5, kuid tema kokkupuude võitlusspordiga ei piirdu üksnes õhtujuhi rolliga. Endla teatri lavastuse “Rocco ja tema vennad” jaoks treenis ta kolm kuud peaaegu iga päev koos võitlussportlastega, õppides tundma nii poksija liikumist ja kehakeelt kui ka füüsilist pingutust, mida ringis veedetud minutid tegelikult nõuavad.
Pääru Oja. Foto: Joosep Ints
Tänu treeningutele muutus põhjalikult ka Oja varasem ettekujutus võitlusspordist. Lapsepõlves seostusid võitlejad talle agressiivsete meestega, kes otsivad võimalust oma jõudu näidata, kuid spordiala lähemalt tundma õppides kohtas ta hoopis rahulikke, distsiplineeritud ja vastutustundlikke inimesi.
„Mul on võitlussportlaste seas mitu sõpra ning nad on ühed kõige toredamad ja rahulikumad inimesed, keda ma tean. Lapsepõlvest oli mulle jäänud kujutlus, et need on tüübid, kes tahavad kogu aeg kakelda, kuid tegelikkus on sellele vastupidine,“ räägib Oja.
Foto: Joosep Ints
Teatriroll viis Oja kolmeks kuuks võitlussportlaste sekka
Endla teatri lavastus „Rocco ja tema vennad“ põhineb Itaalia režissööri Luchino Visconti 1960. aastal valminud filmil „Rocco e i suoi fratelli“. Loo keskmes on lesestunud Rosaria, kes kolib koos oma viie pojaga Lõuna-Itaaliast tööstuslikku Milanosse, kus vennad puutuvad kokku suurlinna ahvatluste, kuritegevuse ning vanade ja uute väärtuste kokkupõrkega. Olulisel kohal on loos poks, mis pakkus 1950. aastate Itaalias vaesematest oludest pärit meestele võimalust ühiskonnas läbi lüüa.
„Poks oli tol ajal Itaalias, nagu ka mujal maailmas, tohutult populaarne. Lõuna-Itaaliast põhja kolinud meestele, kellel polnud haridust või muid oskusi, võis see olla võimalus silma paista ja midagi saavutada,“ selgitab Oja.
Foto: Joosep Ints
Oja kehastab lavastuses Simone Parondit, kes püüab poksi kaudu edu saavutada, kuid kelle elu hakkab suurlinna ahvatluste ja keeruliste suhete keskel lagunema. „Ta on hirmus paha tegelane, kuid tema lugu võib vaadata ka omamoodi sõltuvusloona. Selle poisi elu läheb paraku väga raskelt.“
Et Simone mõjuks laval usutava poksijana, ei piisanud üksnes lavalisest liikumisest või mõne löögi äraõppimisest. Oja pidi harjutama nii tehnikat, koordinatsiooni kui ka võitlejale omast kehahoidu. „Tegime iga päev trenni, et keha hakkaks õigesti liikuma. See oli kolm kuud väga tihedat tööd. Andsime endast parima, kuigi nende suurte meeste kõrval tundusin ma endale vahel ikkagi natuke naeruväärne,“ meenutab ta.
Treeningud ei andnud talle ainult lavastuseks vajalikku füüsilist ettevalmistust, vaid tõid tema ellu ka inimesed, kellega suhtleb siiani. Pärast lavastuse valmimist jätkas ta mõnda aega võitlussporditreeningutega, kuid vabakutselise näitleja muutliku töögraafiku tõttu on järjepidevus praegu pausile jäänud. Soov treeningsaali naasta on tal siiski alles.
Foto: Joosep Ints
Kolm minutit ringis nõuavad rohkem, kui kõrvalt paistab
Oja sõnul muutis treeningkogemus täielikult tema arusaama sellest, kui palju energiat nõuab üksainus ringis veedetud raund. Publiku jaoks võib kolm minutit tunduda lühikese ajana, kuid võitleja peab selle jooksul toime tulema vastase surve, pinge ja pideva vajadusega langetada kiireid otsuseid. „Kõrvalt tundub, et mis see kolm minutit siis ära ei ole, kuid tegelikult on see ebainimlikult pikk aeg. Keha on pinges ja pulss võib juba esimese poole minutiga olla 180.“
Seetõttu vaatab Oja võitlusõhtul toimuvat teise pilguga kui inimene, kes pole ise kunagi poksikindaid kätte tõmmanud. Sportlase aktiivsust ei saa tema sõnul hinnata üksnes selle järgi, kui palju lööke ta parasjagu sooritab, sest iga liigutus, kaitse ja vastase survele reageerimine kulutab jõudu.
Foto: Joosep Ints
Eriti oluline on energia hoidmine olukorras, kus matšile eelneb pikk ootus ning sportlane peab astuma suure publiku ette. Esimest korda tuhandete inimeste ees võistleva noore pulss võib olla väga kõrge juba enne avalööki. „Kui noor mees läheb esimest korda tuhande inimese ette võitlema, võib tema pulss olla juba enne alustamist 160 ning sealt on väga vähe ruumi edasi minna. Kogenud sportlane võib astuda ringi tunduvalt rahulikumana ja see annab talle suure eelise.“
Suurim vastane võib olla inimene ise
Võitlusspordi ja näitlejatöö ühe olulisema sarnasusena näeb Oja vaimset pinget, mis eelneb publiku ette astumisele. Nii näitleja kui ka võitleja peavad otsustaval hetkel toetuma tehtud ettevalmistusele, sest laval või ringis pole enam võimalik midagi uuesti alustada.
„Võitlusspordis on kõige suurem vastane mõnes mõttes inimene ise ning teatris on samamoodi. Enne lavale astumist vajalik keskendumise aste on minu arvates võitleja omaga üsna sarnane,“ leiab ta.
Foto: Joosep Ints
Teatriski tuleb ette õhtuid, mil näitleja tunneb juba etenduse ajal, et soovitud rütmi ei teki ning kõige parema meelega lahkuks ta lavalt. Võitleja võib kogeda sarnast tunnet raske matši hilisemates raundides, kui väsimus kasvab ja vastane on suutnud oma paremuse maksma panna, kuid lõpuni on veel minna. „On olnud raskeid etendusi, kus tunned, et miski ei lähe käima ja tahaksid lihtsalt lavalt ära koju kõndida, aga seda ei saa teha. Teed lihtsalt edasi, midagi muud ei olegi teha,“ sõnab Oja.
Ka The Clash 5 õhtujuhina ootab teda tuttav esinemisärevus. Kuigi ta on aastaid teatrilaval ja kaamerate ees töötanud, ei kaota kogemus täielikult hirmu hetke ees, mil tuleb suure publiku ette astuda.
„Hirm saabub siis, kui Unibet Arena läheb käima, ma pean lavale astuma ja esimesed sõnad ütlema. Tekib tunne, et nüüd jään vahele ja kõik näevad, kui mõttetu mees ma olen,“ kirjeldab ta. Aastatega on Oja õppinud, et hirmu kadumist ei ole mõtet ootama jääda – töö tuleb ära teha ka siis, kui ebakindlus on endiselt kohal.
Oja oleks valmis Uku Jürjendaliga kergelt sparrima
Oja oleks valmis treeningsaalis uuesti kindad kätte tõmbama ning tegema ka kerget sparringut The Clash 5 peamatšis osaleva Uku Jürjendaliga. Ta ei pea tipptasemel võitlejaga treenimist tingimata ohtlikumaks, sest kogenud sportlane oskab oma jõudu kontrollida ja arvestada inimesega, kes tema vastas seisab.
„Olen õppinud, et mida parem ja kogenum on võitleja, seda turvalisem võib olla temaga sparrida. Ta saab aru, kes talle vastu tuleb. Kerget sparringut teeksin Ukuga küll, aga mitte sellist, kus ta üritab mind nokauti lüüa.“
Foto: Joosep Ints
The Clash 5 eel soovib Oja võimaluse korral osaleda ka Jürjendali seminaril, soovides näha, milliseid teadmisi Eesti üks tuntumaid raskekaallasi osalejatega jagab. „Kõige parem on vahel õppida seal, kus sa veel ei tea, mida sa õppima hakkad,“ tõdeb ta.
Kogenud võitleja ei otsi väljaspool ringi konflikte
Oja peab oluliseks, et võitlussporti ei samastataks tänavakaklusega. Ringis seisvate sportlaste eesmärk on panna reeglite järgi proovile oma tehnika, füüsiline vorm ja vaimne vastupidavus, mitte lahendada konflikte või tekitada vastasele kontrollimatult kahju. „Võitlussport ei ole kaklemine. Need inimesed on sportlased, mitte kaklejad, ning seda tasub eristada. Muidu kinnistame taas kujutlust agressiivsest tüübist, kes arvab, et rusikatega saab endale maailmas teed rajada.“
Oja on märganud, et just kogenud võitlejad otsivad väljaspool treeningsaali konflikte kõige vähem, sest nad mõistavad võimaliku vägivalla tagajärgi. Liigne agressiivsus ei anna eelist ka matšis, kus kontrollimatult kulutatud energia võib kiiresti kätte maksta. „Need, kes lähevad ringi mõttega, et nüüd teen vastasele midagi hirmsat, kipuvad ennast üles kütma, väsivad ära ja kaotavad. See on ikkagi sport.“
Foto: Joosep Ints
The Clash 5 õhtujuhina elab Oja kaasa Eesti võitlejatele
Kuigi õhtujuhi ülesanne on tutvustada kõiki sportlasi väärikalt ning hoida sündmuse kulgu sujuvana, tunnistab Oja, et publiku seas on tal omad lemmikud.
Küsimusele, kellele ta The Clash 5 võitlusõhtul kõige rohkem kaasa elab, vastab näitleja kõhklemata.
„Kõigile eestlastele. Midagi ei ole teha,“ ütleb ta.
Oja sõnul on oma riigi sportlaste toetamine loomulik tunne, mida on raske kõrvale jätta ka siis, kui tema enda ülesanne on jääda õhtujuhina erapooletuks.
„Kui ikka sinu riigi eest keegi võistleb, sinu lipu all, siis sa karjud nagu endale natuke, kui sa oma lipule karjud.“
Peamatšis osalevale Uku Jürjendalile ei pea ta vajalikuks pidada pikka motiveerivat kõnet. Kui tal oleks võimalus öelda raskekaallasele vahetult enne ringi astumist üks lause, piirduks ta ühe sõnaga.
„Edu.“
Kui elu oleks poksimatš, oleks Pääru Oja kaheksandas raundis
Intervjuu lõpus palusime näitlejal vastata välkküsimusele:
- Kui sinu elu oleks poksimatš, mitmendas raundis praegu oleksid? „Kaheksandas.“
- Mis on elu kõige valusam löök, millest oled pidanud taastuma? „Ületöötamine.“
- Kas näitleja peab olema sama julge kui võitleja, kes astub puuri? „Ei pea, aga võiks olla.“
- Kui saaksid oma elus ühe võitluse uuesti pidada, siis milline see oleks? „Kõik on läinud nii, nagu on minema pidanud.“
- Mida teed, kui The Clash 5 viimane lause on öeldud? „Lasen lipsu lõdvaks.“
24. oktoobril ootab Pääru Ojat Unibet Arenal uus roll, kus kohtuvad tema senine lavakogemus ja isiklik kokkupuude võitlusspordiga. Kuigi seekord ei pea ta ise lööke vastu võtma ega raunde läbima, tuleb tal seista suure publiku ees, tulla toime esinemisärevusega ning hoida õhtu energiat.
Oja enda sõnul on tema eesmärk lihtne: lasta võitlejatel särada ja anda neile tähelepanu, mida nende töö väärib!
