Raamatuaasta puhul kutsuvad Lugemine on lahe kogukonna algataja Monika Kuzmina ja kirjastaja Dea Oidekivi lugejaid jagama erinevaid teoseid, mis moel või teisel neid puudutanud on. Selle nädala soovitused heidavad pilgu erakordsete naiste eluteele, Peep Vainu ja Stephen Kingi kujunemislugudesse ning Jaapani oamoosi saladustesse. Need soovitused näitavad, kuidas heade väljaannete toel raamatuid mitte ainult lugeda, vaid ka kogeda, neist jõudu ja sihikindlust ammutada ning meeldejäävaid tsitaate leida.

Erin Morgenstern – „The Night Circus”

Kõrgelt hinnatud debüütromaan, milles põimuvad ajaloolised nüansid ja fantaasiakirjandus. Salapärane öötsirkus saabub ja kaob hoiatamata, aga kes seda kontrollib ja miks?

Tartu Rahva Raamatu kaupluse juhataja ja legendaarse halva muusika peo dj Kristina Mentsikainen soovitab: „Üks raamat, mis on tekitanud mulle sellise tunde, et tajun sügislehtede lõhna ja tahan avastada tsirkust, mis seal on, ja nende tegelasi ja esinejaid. Tegemist on sellise tsirkusega, kus mustkunsti ei tehta peeglite ja tossuga, vaid päris võlukunstiga. Minu jaoks oli raamatus esikohal rohkem see, et kirjeldati õhustikku hästi palju ja süžee oli pigem toetav tegelane. Neile, kes selliseid raamatuid armastavad lugeda, sobib see väga hästi. See raamat on praeguseks juba peaaegu 14 aastat vana. Sellest ajast saadik, kui ma raamatupoodi tööle läksin, mõtlesin, et keegi peab ju selle ükskord eesti keelde tõlkima. Nii et ma loodan ja palun, et see ära tehakse! See on ülimalt atmosfääriline, peen ja tekitab lugejas kujutluspilte. See on raamat, mida sa koged.”

Tegemist on sellise tsirkusega, kus mustkunsti ei tehta peeglite ja tossuga, vaid päris võlukunstiga.

Francesca Cavallo ja Elena Favilli – „Unejutud mässumeelsetele tüdrukutele 2”

Järg sensatsioonilisele menukile, mis innustas tüdrukuid üle kogu maailma suuremalt unistama, kõrgemaid eesmärke seadma ja nende nimel tõsiselt võitlema. See raamat koosneb 100 uuest unejutust, mis räägivad erakordsetest naistest alates Nofretetest kuni Beyoncè’ini ning Rosalind Franklinist kuni J. K. Rowlinguni. Siit leiab kuningannasid ja aktiviste, baleriine ja advokaate, piraate ja arvutiteadlasi, astronaute ja leiutajaid, kelle proovikive täis elutee näitab ühtlasi meid ümbritsevaid imelisi võimalusi.

Siit leiab kuningannasid ja aktiviste, baleriine ja advokaate, piraate ja arvutiteadlasi, astronaute ja leiutajaid, kelle proovikive täis elutee näitab ühtlasi meid ümbritsevaid imelisi võimalusi.

Vahva Jete soovitab: „See räägib hästi palju erinevatest kirjanikest ja lapsed saavad natuke haridust ja nimesid teada, kes siin raamatus on: saavad teada muusikuid, kirjanikke ja igasugu huvitavaid inimesi veel. Ma väga soovitan see raamat üles leida!”

 Peep Vain – “Ukselt uksele. Minu esimene Ameerika raamatumüügisuvi”

Julge ja kaasahaarav lugu sellest, kuidas 1990. aastal Ameerikas ukselt uksele raamatute müümisest sai 22-aastase Peep Vainu jaoks eneseleidmise teekond. Uskumatult aus, kohati naljakas ja läbinisti inimlik raamat näitab, kuidas ületada oma hirme, tõusta pärast kukkumisi ja leida jõudu edasi liikumiseks – lõpuni välja. Noor Peep Vain võtab meid kaasa uude maailma, kus iga päev on täis väljakutseid: võõrad uksed, tõrksad koduperenaised, ärritunud politseinikud, äraütlemised, kultuurišokk, üksindus ja lugematud ebaõnnestumised. Vain jagab meiega ausalt ja ilustamata hetki, mil tahtis alla anda, kuid leidis endas jõu edasi minna.

Julge ja kaasahaarav lugu sellest, kuidas 1990. aastal Ameerikas ukselt uksele raamatute müümisest sai 22-aastase Peep Vainu jaoks eneseleidmise teekond.

Saunameister ja sündmustekorraldaja Timmu Viilup soovitab: „Mis mulle sõnumina meelde jäi ja paelus, oli, et ükskõik kui palju inimesed sind eemale lükkavad, mida rohkem sa üritad, proovid ja katsetad, seda tōenäolisemalt sa elus läbi lööd.”

Sally Rooney – „Intermezzo”

Kui välja arvata fakt, et nad on vennad, ei paista Peter ja Ivan Koubekil suurt midagi ühist olevat. Peter on kolmekümnendates eluaastates advokaat – edukas, kompetentne ja pealtnäha võitmatu. Kuid isa surma järel uinutab Peter end käepäraste vahenditega ja näeb ränka vaeva, et säilitada suhteid kahe väga erineva naisega. Sylvia on tema esimene armastus, Naomi aga tudeng, kelle silmis elu on üksainus naljamäng. Ivan on kahekümne kahe aastane maletaja. Ta on end alati pidanud kohmetuks üksiklaseks, oma sundimatu vanema venna vastandiks. Isa surma järgsetel nädalatel tutvub Ivan Margaretiga, vanema naisega, kel on seljataga tormiline minevik. Ivani ja Margareti elud põimuvad üleöö ja tuliselt. Kahele leinavale vennale ja nende armastatutele on see uus vahemäng – iha, meeleheite ja võimaluste ajajärk, võimalus teada saada, kui palju mahub ühteainsasse ellu, ilma et see puruneks.

Peter on kolmekümnendates eluaastates advokaat – edukas, kompetentne ja pealtnäha võitmatu. Kuid isa surma järel uinutab Peter end käepäraste vahenditega ja näeb ränka vaeva, et säilitada suhteid kahe väga erineva naisega.

Postimehe kultuuritoimetuse ajakirjanik ja raamatublogija Tuuli Põhjakas soovitab: „Soovitan just eestikeelset varianti, mitte inglise keelset, sest tõlge on tõepoolest super! Triin Tael on selle tõlkinud ja mulle kohutavalt meeldis see raamat. Üldiselt on mul Sally Rooneyga keerulised suhted, ma ei ole tema suurim fänn, tema varasemad raamatud ei ole mulle nii väga meeldinud. Aga “Intermezzoga” mul tekkis klapp ja meeldis kohutavalt, kuidas ta kirjeldas leina ja leinaga toimetulekut. Kuidas ta kirjeldas, kuidas keerulistes oludes tuleb end leida, end leiutada, püüda parem inimene olla, tulla sellest tugevamana välja. Mulle meeldis, kuidas ta oli ära kasutanud kolme vaatepunkti. Meeldis, et nägime neid kolme, kes raamatu keskmes olid, täiesti erinevatest vaatepunktidest: nii, nagu nad on, nagu nad tahavad olla ja nagu nad on olnud. See andis sügavuse ja mitu dimensiooni, mis tegi selle lugemiselamusena väga huvitavaks.”

Stephen King – “Kirjutamisest. Mälestusteraamat ametioskustest”

1999. aastal hakkas Stephen King kirjutama oma ametioskustest ja oma elust. Aasta keskel pani need mõlemad ohtu laia kõlapinda leidnud õnnetus. Õnnetusest paranemise kuudel muutus ühendus kirjutamise ja elamise vahel olulisemaks kui kunagi varem. Harva juhtub, et kirjutamisest kõnelev raamat on nii selge, nii kasulik ja nii ilmutuslik.

Koomik ja kõlekrimkade entusiast Aleksandr Popov soovitab: „Raamatuid on palju, lugeda on äge. Soovitan täna sellist väga omapärast raamatut mehelt, keda me enamasti peame õuduskirjanikuks. Tegemist on väga omalaadse mehega, ta on võtnud endale eesmärgiks kirjutada raamat igas žanris. See raamat, mida mina tahan soovitada, on eesti keelde ümber pannud luuletaja, kirjanik ja üldiselt väga äge mees Jüri Kolk.”

““Kirjutamisest” on Stephen Kingi memuaar noorest poisist, kes kasvas üles vaesuses ja raskustes. Ning noorest pereisast, kes läbis sõltuvused ja väga palju ei-ütlemisi, on saanud maailma kirjanduse ja kunsti kolossus, sest keeruline on leida rohkem kirjanikke, kes oma eluajal nii palju kino- ja teleekraanile saanud on kui tema. Raamat ei ole mitte ainult memuaar, vaid õpik noorele kirjanikule ja soovitus inimesele, kes tahab õppida keelt, hea näide sellest, mis saab, kui sõltuvused elu üle võtavad. Ühtlasi saame me sealt muuhulgas teada, kuidas Stephen King oleks napilt surma saanud, aga hiljem kirjutas selle kogemuse põhjal mitte ainult raamatuid, vaid sai oma raamatutesse ka karakterid. Tal on seal hea koht, kus ta ütleb, et kui ta tuli teadvusele pärast õnnetust, siis ta nägi seda inimest, kelle pärast ta oleks napilt elu kaotanud ja tema esimene mõte oli, et see tüüp näeb välja täpselt, nagu mina oleksin ta kirjutanud. Raamat ei aita mitte ainult mõelda, vaid aitab lugeda ka. See on väga südamlik lugu, vaatamata sellele, et algab päris kurvalt. Ja sinna juurde veel see, et sealt saab teada väga palju, miks Stephen King kirjutab seda, mida ta kirjutab, ta ei ole ainult õuduskirjanik. Jah ta alustas sellest ja on tuntust kogunud sellega, et kirjutab kõledaid romaane, aga tegelikult on ta mees, kellele meeldib tema emakeel ja kellele meeldib end selles keeles väljendada. Kõige suurem õppetund sellest raamatust on see, et kunagi ei tasu alla anda.”

Raamat ei ole mitte ainult memuaar, vaid õpik noorele kirjanikule ja soovitus inimesele, kes tahab õppida keelt, hea näide sellest, mis saab, kui sõltuvused elu üle võtavad.

Barbara Erskine – “Hay emand”

Ajakirjanik Joanna avastab hüpnoosiseansi käigus, et ta on olnud oma varasemas elus, 800 aastat tagasi, Hay valduste emand Matilda de Braose. Kaunis Matilda on olnud haaratud ajaloosündmuste ja kirgede keerisesse ning tema saatust on mõjutanud kuningas Johni kiindumus. Mineviku mõju ulatub aga ka tänapäeva ning sündmused näivad liikuvat mõlemal ajatasandil traagilise lõpplahenduse poole.

Tootejuht ja raamatumudija Kaisa Eslas soovitab: „Mina soovitan edasi raamatut, mida mulle soovitati umbes 5 aastat tagasi. See on raamat, millest ma endiselt mõtlen, see jäi mind väga pikalt kummitama. Kindlasti ei sulandu see teiste raamatute taustale. Selles raamatus on Šotimaa kummalisust, hüpnoosi õudust, eelmiste elude avastamise põnevust, armastust, segadust. Hästi põnev kindlasti ja soovitan sellepärast ka kõigile edasi!”

Kindlasti ei sulandu see teiste raamatute taustale. Selles raamatus on Šotimaa kummalisust, hüpnoosi õudust, eelmiste elude avastamise põnevust, armastust, segadust.

Durian Sukegawa – „Oamoos”

Sentarō tunneb, et on elus läbi kukkunud. Ta on kriminaalkorras karistatud ja alkoholiga liigagi lähedane sõber. Mehe kunagisest kirjanikuks saamise unistusest on alles üksnes kauge ja tuhm mälestus. Pisikeses kondiitritöökojas, kus Sentarō töötab, on päevad üksluised ning aja möödumist tähistab vaid aknast paistvate kirsipuude õide puhkemine ja taas närbumine.

Ootamatult astub Sentarō ellu Tokue – moondunud sõrmedega eakas naine, kes valmistab parimat oamoosi, mida mees on kunagi maitsnud. Vanaproua pühendab ka Sentarō moosi valmistamise saladustesse ning töötegemise kõrvalt puhkeb endise vangi ja salapärase vana naise vahel õitsele sõprus. Ent siis paljastub Tokue sünge saladus, tuues kaasa laastavad tagajärjed.

Kirjandusajakirjanik ja bluusimutt Kaisa Ling soovitab: „Mina sain seda raamatut õnnekombel lugeda, sest sel aastal olin osaline Tallinna ülikooli kirjandusauhinnažüriis. Ja see oli üks nominentidest tõlkekirjanduse osas, aga kuna auhindu jagasime tõesti iga kolme kategooria kohta ainult ühe, siis tegelikult see raamat jäi mainimata ja see on mul natuke südame peal. Mulle see romaan väga väga meeldis. See oli hästi sügav, jaapanlastele omaselt loodusele ja filosoofiale keskenduv teos, mis on samas hästi tänapäevane, seob ajaloolised sündmused Jaapanis ja tänapäevas. Üks täiesti tavaline mees, kelle elus on ka vanglakaristus selja taga, keskendub oamoosi keetmisele ja selle keetmise õppimisele ühe vana naise juhendamisel. Ja siit on pärit ka üks lemmiktsitaate kirjandusest, mille ma sel aastal leidnud olen: “Me oleme sündinud selleks, et seda maailma vaadata ja kuulata. Maailm ei soovi meilt midagi muud. Järelikult on mu elul ainuüksi siia ilma sündimise läbi tähendus, mis sest, et minust ei saa ei õpetajat ega korralikku tööinimest.” Nii et sügavad mõtted ja veidike huumorit – soovitan palavalt!”