Tallinnas Hobusepea galeriis avatud Al Paldroki isiknäituse avamisel toimus Non Grata uue almanahhi Eesti esmaesitlus. Al Paldrok, Non Grata nimega Anonymous Boh on rühmituse peaideoloog ja mootor.

Non Grata uus, 582-leheküljeline kõvakaaneline kogumik võtab kokku rühmituse tegevuse aastatel 2017- 2024: performance’i-tuurid, näitused, aktsioonid ja festivalid Ameerikas, Euroopas, Aasias. Raamatusse on koondatud põhjalik fotomaterjal Non Grata tegevusest kogu maailmas ning artiklid, esseed ja päevikud eri maade filosoofidelt, kirjanikelt ja kunstnikelt eri keeltes – Ron Whitehead, Eva Vasquez, Jana Astanov, Wei-Huan Chen, Matti Tuomela, David Wilkinson, Krislin Kämara, Raivo Kelomees, Meelis Friedenthal, Teet Toome, Jürgen Rooste jpt.

Jan Matejko nimelise Krakówi Kaunite Kunstide Akadeemia performance eriala juhataja, prof. PhD Arti Grabowski võtab kokku eesti tegevuskunstirühmituse positsiooni ülemaailmsel kunstimaastikul ja toob välja tema eripärad.

• Kirjanik Jürgen Rooste: “See on võimas visuaalne androgüünne kaleidoskoop, eriilmeline ja metsik nägemus ühest kummalisest kambast. Et neid aastaid mahub sinna sisse palju, on ilmeid ja kunstiplahvatust ka palju. Igatahes kasvab see nagu umbrohi, väliselt ei saa seda kultiveerida-ohjata, sest seda juhib sisemine tung, vajadus vohada.”
• Roi Vaara, soome performance klassik:„Non Grata on ainulaadne nähtus rahvusvahelises performance’ikunsti valdkonnas. Performance’ikunst on kohalolu kunst, mis avaldub tavaliselt individuaalsete etteastetena. Non Grata performance’id seevastu on kollektiivsed ja realiseeruvad vastavalt teatud žanrile, sündmuste mustrile ja teatud, tavaliselt korduvatele elementidele – inimmõõtmelised, ekspressiivsed vaatemängud, mis ei ole tehnoloogiliste imede tõttu võõrandunud otsestest inimsuhetest. Non Grata kollektiivsetes performance’ites on kunstnik osa struktuurist ja põhimõtteliselt võivad kõik seal osaleda. Need aspektid on minu arvates Non Grata tegevuse erilised eelised ja ainulaadsed rahvusvahelises kontekstis. Maailmakuulsaid performance’ikunsti kollektiive pole palju. Kui Non Grata põhineb vaatemängul, siis Fluxus kunst põhineb naljal, LaPocha Nostra lugude jutustamisel, Black Market International kohalolul.“

Ideoloogilistest gruppidest killustatud aktivismini

Mõistmaks selle raamatu tähtsust rahvusvahelisel tegevuskunstiskeenel, peame vaatama tagasi kollektivismi tekkele kaasaegses kunstis.

20. sajand oli ajastu, mil ideoloogilisest kollektivismist sai üks olulisemaid sotsiaalse ja kunstilise elu liikumise liikumapanevaid jõude. See tõi inimesi kokku ühiste ideede ümber, läbides kõiki eluvaldkondi – sotsiaalset, psühholoogilist, religioosset ja kunstilist. See oli aeg, mil kogukonnad nagu subkultuurid, sektid, sotsiaalsed liikumised, skvatid, kommuunid ja kunstigrupid kujundasid igapäevaelu ja määratlesid uusi inimliku suhtluse vorme. Nende tegevuse keskmes oli sotsiaalne suhe – orgaaniline inimlik side, mis võimaldab loomingut ja tegutsemist nii intiimsel kui ka kogukondlikul tasandil.

20. sajand oli ajastu, mil ideoloogilisest kollektivismist sai üks olulisemaid sotsiaalse ja kunstilise elu liikumise liikumapanevaid jõude.

Kunstigrupid nagu The Living Theatre, Jerzy Grotowski Laboratory Theatre, Gardzienice, Andy Warholi Factory ja Fluxus liikumine kehastasid seda ideed. Nende töö juurdus ühisesse elamisse, loomisesse ja tegutsemisse viisil, mis läbis läbi igapäevaelu aspekti. Need loojad lükkasid individualismi tagasi kollektiivse eesmärgi kasuks, käsitledes kunsti mitte tootena, vaid protsessina – lahutamatu osana nende eksistentsist. Nende kunstirühmade jaoks oli olemus mitte ainult kollektiivne loominguline töö, vaid ka sümbiootiline elu – ruumide, emotsioonide ja kogemuste jagamine. Näiteks Judith Malina ja Julian Becki asutatud The Living Theatre ühendas radikaalsed anarhistlikud ja patsifistlikud ideed eksperimentaalse teatriga. Nende kollektiivne elu ulatus lavalt väljapoole – see oli teadlik valik hüljata tarbimisühiskond ja konformistlikud sotsiaalsed normid. Samamoodi uuris Poolas Gardzienice arhailisi traditsioone, segades neid moodsa teatriga.

See oli teadlik valik hüljata tarbimisühiskond ja konformistlikud sotsiaalsed normid.

Kunstnikud elasid väikeses külas, põimides oma igapäevaelu loominguliste ja vaimsete praktikatega. Sellised algatused nagu Jerzy Grotowski Laborateater keskendusid nii näitleja kui ka publiku sügavale muutumisele, mis nõudis täielikku kaasatust kunstilisel, psühholoogilisel ja füüsilisel tasandil. Fluxuse liikumine seevastu määras kunsti piirid uuesti, integreerides selle igapäevaellu etenduste, happening’ite ja interdistsiplinaarsete projektide kaudu. Fluxuse kunstnikud rõhutasid, et iga elu aspekt võib saada kunstiks, seadises kahtluse alla loovuse ja sotsiaalse reaalsuse vahelise eraldatuse. Tänapäeval on algatused, mis täielikult omaks võtavad kollektiivse elu ja loomise idee, haruldased. Tehnoloogiliste arengutega ja sotsiaalsete tegevuste nihkumisega internetti on sotsiaalsed pädevused oluliselt vähenenud.

Traditsiooniline aktivism, mis on juurdunud otsestesse suhetesse ja kollektiivsesse tegutsemisse, on hajunud ja kolinud virtuaalsetesse ruumidesse. Sotsiaalmeediast on saanud uus aktivismi areen, kus sotsiaalsed tegevused taanduvad sageli sümboolseteks žestideks, näiteks sisu postitamine või veebisündmuste korraldamine. Kuigi sellisel tegevusvormil on väärtus, puudub sellel varasematele kollektiividele iseloomulik sügavus ja intiimsus. Kaasaegsed algatused hõlmavad harva ühist elu ning nende osalejad jäävad sageli hajutatuks ja oma kaastöötajate reaalsusest eraldatuks. 20. sajandil domineerinud romantiline kollektivismi idee põhines sügaval kaasatusel ja tugeval kogukonnatundel. See oli aeg, mil kunst ja elu olid lahutamatud ning kunstnike igapäevaelust sai kunstiteosed. Digitaalsel ajastul, mida iseloomustab individualism, on selle mudeli taastamine keeruline, kuna nii sotsiaalsed tingimused kui ka individuaalsed prioriteedid on muutunud.

Kuigi kunstikollektiivid eksisteerivad endiselt, on nende tegevus vähem nähtav ja sageli vähem radikaalne kui varem. Tõelise kogukonna vaimu taaselustada oleks vaja taasavastada inimestevaheliste suhete väärtus ning elu ja loovuse integratsioon – mitte ainult virtuaalses ruumis, vaid ka reaalsuses. Võib-olla toob tulevik uusi kollektiivide vorme, mis ühendavad mineviku romantismi tänapäeva maailma väljakutsetega. Küsimus jääb agajärele: kas 21. sajandi ühiskond on endiselt võimeline selliste kogukondade loomiseks.

Non Grata

Üks väheseid olemasolevaid rühmitusi, mis seda traditsiooni edasi arendab, on Non Grata, Eesti – täpsemalt öeldes rahvusvaheline – performance’ikunsti kollektiiv, mis keskendub performance’ile, happening’idele ja kaasaegsele kunstile. See asutati 1990. aastatel Eestis ning selle juhtide hulka kuuluvad Al Paldrok (tuntud ka kui Anonymous Boh) ja Taje Tross (Devilgirl). Non Grata on tuntud provokatiivsete, sageli radikaalsete kunstiliste aktsioonide poolest, mis uurivad keha piire, sotsiaalseid tabusid ja kunstimaailma traditsioonilisi hierarhiaid. Nende looming paistab silma piirangute puudumise, anarhistliku lähenemise ja kunstiliste konventsioonide murdmisele pühendumise poolest. Nimi „Non Grata” ise viitab „soovimatule” olemisele, rõhutades nende vastuseisu peavoolu ja institutsionaalsetele kunstinormidele.

Tegutsedes nomaadlikult üle maailma, esitab Non Grata lavastusi, mis ühendavad teatraalseid, auditiivseid, visuaalseid ja sageli provokatiivseid elemente. Nende etendusi on esitatud erinevates kontekstides – kaasaegse kunsti festivalidest avalike ruumide ja alternatiivsete paikadeni. Nende loomingu tunnusjooneks on eksperimentaalne lähenemine kehale ja liikumisele, mis sageli nihutab piire ja siseneb riskantsetele aladele. Kuigi Al Paldrok ei tegutse guruna, annab ta kunstilist suunda, tagades samal ajal, et Non Grata jääb avatuks koostööks kunstnikega üle kogu maailma.

Grupp on pälvinud tunnustust oma julguse eest sotsiaalsete normide vaidlustamisel ja pühendumuse eest antikommertslikele ja antihierarhilistele kunstipraktikatele. Oma järjepidevuse ja ideaalidele truudusega võiks Non Grata olla teejuhiks ja põlvkondadevaheliseks sillaks, eriti kuna näib olevat tagasipöördumine tõelise (elusa) kollektivismi juurde.

Non Grata on alati olnud ainulaadsel kohal performance’ikunsti maastikul. Nende looming paistab kaasaegse kunstipraktika seas silma oma radikaalse vormi- ja sisulähenemise, anarhistliku esteetika ja traditsiooniliste kunstiinstitutsioonide hülgamise poolest. Ajastul, mil performance’ikunst sageli institutsionaliseerub, tegutseb Non Grata äärmustel, tuletades meile meelde selle väljendusvormi algset, vastukultuurilist vaimu.

Nad jätkavad anarhistlikke ja süsteemivastaseid traditsioone, sidudes neid ajalooliste liikumistega nagu Fluxus, Dada või punk. Tänapäeva kunstimaailmas, kus performance’ikunst on sageli kommertsialiseerunud ja lavastatud galeriides või muuseumides, väldib grupp teadlikult institutsionaliseerumist. Nende aktsioonid toimuvad sageli alternatiivsetes ruumides – tänavatel, skvottides või sõltumatutes kohtades. Seda tehes säilitavad nad autentsuse, mida on digitaliseerimise ja kunsti turustamise ajastul üha raskem leida.

Kaasaegne performance’ikunst keskendub sageli indiviidile – kunstilisele “minale”, uurides identiteeti, kehalisust või autobiograafilisi narratiive. Non Grata pakub radikaalselt teistsugust vaatenurka. Nende anonüümsus – üksikute loojate pooldamise puudumine – rõhutab nende kunsti kollektiivset olemust. Sotsiaalmeedia domineerival ajastul, mis reklaamib kunstnikke brändidena, väldib Non Grata teadlikult isikupärastamist, rõhutades kogukonna ja ideede väärtust üksikisikute ees. Kuigi Non Grata on juurdunud Eestis, tegutseb ta globaalse kollektiivina, reisides ja tehes koostööd kunstnikega üle maailma. See nomaadlik olemus on kooskõlas nende kunstilise filosoofiaga ületada piire – nii geograafilisi kui ka sotsiaalsete ja kunstiliste konventsioonide seatud piire. Ajastul, mil performance’ikunst üha enam kolib veebikeskkonda, jääb Non Grata pühendunuks füüsilistele, otsestele ja sageli konfrontatiivsetele tegudele. Nende etendused annavad tunnistust kehalisusest, mida ei saa täielikult ekraanile üle kanda. Performance’ikunsti praegune kontekst soodustab sageli kompromisse – nii esteetilisi kui ka poliitilisi –, mis tulenevad vajadusest kohaneda institutsionaalsete või turu nõudmistega. Non Grata oma anarhistliku hoiakuga säilitab oma tegevuste radikaalsuse. Grupi teosed on sageli provokatiivsed, brutaalsed ja publiku jaoks häirivad, positsioneerides neid lihvituma ja institutsionaliseerituma kaasaegse kunstimaastiku taustal. Seega on Non Grata meeldetuletus performance’ikunsti algsest jõust – selle võimest ületada piire ja kaasata kogukondi otse ja ootamatul viisil. Selliste kaasaegsete nähtuste nagu kunsti digitaliseerimine või selle kasvavate sidemete kontekstis institutsioonide ja turuga on grupil perifeerne positsioon – nii geograafiliselt kui ka ideoloogiliselt. Just see „kõrvalseisja” staatus muudab nende töö mitte ainult väärtuslikuks, vaid ka vajalikuks, tuletades meile meelde, et kunst võib olla radikaalsete muutuste, kogukonna ja tõelise vabaduse vahendiks.