Imbi Paju rõhutab oma artiklis vajadust tarkuse, teadmiste ja hooliva suhtumise järele, et mõista ning hoida oma kodu ja riiki. Ta jagab kogemusi rahvusvahelisest dialoogist, mis on aidanud analüüsida Eesti ajaloolist haavatavust ning kolonisatsiooni mõju. Paju toob esile dokumentaalfilmi „Tõrjutud mälestused“ rolli mälestuste ja rahu hoidmisel ning rõhutab sõnavara ja mõttevahetuse tähtsust üksteise mõistmisel. Samuti käsitleb ta isiklikke kogemusi ning rõhutab tänulikkuse ja hoolimise olulisust ühiskonna tugevdamisel. Artiklis tuuakse esile, et tõde ja õiglus vajavad pidevat kaitset ning et tugevus sünnib hoolimisest ja koostööst.
See kokkuvõte on loodud tehisaru abil. Tulemuses võib esineda ebatäpsusi, seetõttu soovitame lugeda ka täismahus artiklit. Tagasiside: info@goodnews.ee.
Soovin kõigile imelist aastat 2026! Olgu see aasta täis headust, turvalisust ja üksteise hoidmist, küllust ja ideid – kõik see nõuab tarkust ja teadmisi, uue õppimist, et võiksime taibata ja mõtestada oma teekonda ning nihutada vanu mustreid. See nõuab, et teeksime heal ja halval paremini vahet ja mõistaksime mis on me kodu, mis on riik, mis pakub kaitset, turvalisust, solidaarsust ehk ligimesearmastust ning tarkust selle osas, kuidas me end ja ennast ümbritsevat sõnastame. Peegeldame asju targalt ja lugupidavalt läbi sellise sõnavara, mis hoiab tee sillutatuna ja pilgu säravana. Heade raamatute lugemine ning vestlused tagasi- ja edasipeegeldused aitavad. Samuti tänulikkus.
Peegeldame asju targalt ja lugupidavalt läbi sellise sõnavara, mis hoiab tee sillutatuna ja pilgu säravana.
Imbi Paju. Foto: Erlend Štaub
Sain möödunud aasta lõpus ühe kogemuse võrra rikkamaks kui meilile tuli pikk ja põhjalik tagasiside ühe Euroopa tippülikooli kirjandusprofessorilt, kes viis läbi Gulagi seminari. Minu jaoks polnud selle kirja sõnum ainult mulle, vaid jagamiseks. Ta kirjutas, et dokumentaalfilm “Tõrjutud mälestused” (“Memories Denied”) ei avardanud ainult arutelu naiste saatuse üle Gulagis ja Ukraina ning sõdade kontekstis, vaid et film aitas analüüsida väikese riigi haavatavust ja kolonisatsiooni kuritegelikkust Eesti vastu.
Film aitas analüüsida väikese riigi haavatavust ja kolonisatsiooni kuritegelikkust Eesti vastu.
Imbi Paju. Foto: Erlend Štaub
Mõned siin võivad küsida, miks me ikka ja jälle sellel teemal räägime, sest see võib jätta mulje, et me paistame ohvritena, nõrkadena. Siin aga tärkab Õhtumaa kultuuri tõeline olemus – väärtustav tagasiside, rääkimine rasketest asjadest, nähes selles vestluses armastust, kaastunnet, mõistmist ja tahet kaitsta. Kõik see tekibki empaatiast elu vastu ja räägib (ligimese)armastuse tundest ja rahu väärtustamisest.
Noorest professorist, kes mulle kirjutas ja kellel on vene taust (ta lahkus lapsena Venemaalt ja on õppinud lääne heades ülikoolides), sai mulle selle seminari ja kirjavahetuse kaudu mõttekaaslane, lähedane. See ongi ligimesearmastus, mis ei küsi rahvust. Lugesin tema kirja jõulude ajal, samas kui mitmel pool Lääne ajakirjanduses manipuleeritakse teemaga, et järgmisena ründab Putini Venemaa Euroopa Liitu ja Natomaad Eestit, just nagu manades kurja esile.
Imbi Paju. Foto: Erlend Štaub
Edward Lucas, kes on mu teekonda kirjanikuna toetanud kirjutas novembris, et on ohtlik kui Baltimaid presenteeritakse kui tillukesi Nõukogude Liidu erijuhtumit või kõrvalekallet, millest võib jälle lihtsalt üle sõita. Lugedes jõulude ajal aga selle professori kirja ja seda arutelu tema üliõpilastega, tundsin et see film, raamat ja arutelud on üks kaitse vorm, rahu hoidmise vorm. Nii on Lucas kirjutanud ka mu inglis- ja saksakeeles “Tõrjutud mälestuste” eessõnas.
Täna sain ma saksa kirjastajalt aastalõpukirja ja ta ütles, et minu möödunud sügise esinemine Saksa riigitelevisioonis, äratas Saksamaal “Tõrjutud mälestused” jälle ellu ning ka tema ise on kõikvõimalikel juhtudel selle abil Eesti saatust mõtestanud ja valgustanud. Kas seda on vähe või palju? Nii ei saagi mõõta, sest nagunii oleme me kogu aeg hea ja halva vahel.
Mu hea sõber, hiljuti lahkunud soome-rootsi kirjanik ja psühhoanalüütik Mikael Enckell ütles mulle alati, et lootus, et hea võidab, on vale arenguoptimism. Me peame lootma, et tõde ja õigusmeel ei kaoks ära. Peame hoolitsema selle eest, et oleks olemas piirkondi, kus need väärtused on püsivad, et me hoiaksime häid asju elus, et me ei tunnistaks üksteise vastu, et me ei jätaks üksteist hätta. Me peame hoidma, et elu hoidvatel väärtustel oleks tähendust ja kaalu, et me teeksime tõe nimel tööd ja vaataksime igaüks endasse.
Imbi Paju. Foto: Erlend Štaub
Olen nüüd isiklikult kogenud, et vahel võib väikese riigi kirjanik ka mõju avaldada. Näiteks Küprose kirjandusteadlane Andreas Athanasiades on kasutanud “Tõrjutud mälestusi” oma õppe- ja teadustöös ning püüdnud selle abil mõtestada kollektiivset traumat ja järgmistesse põlvkondadesse siirdunud valu ja leina, sest Küprosel on oma valulik ajalugu ja vaatamata heale arengule on mõjutanud see üksikinimese arusaamist iseendast. See, et niimoodi üksteist üle piiride leitakse ja üksteisele mõtestamise tööriistu antakse ongi ligimesearmastus.
2025. aasta veebruaris esitati Helsingis Kolckrike teatris Nobeli festivali raames naislaureaatide etendus, mis oli pühendatud Svetlana Aleksijevitšile. Näidendi selle õhtu jaoks kirjutas kirjanik Emma Juslin nii, et Aleksejevitši jalajälgedes olin mina, ehk kirjanik Imbi Paju, keda mängis näitleja… See oli nii üllatav asi, nii üllatav olukord. See näidend oli kõigile suunatud sõnum, mis käsitles inimlikkuse, vastupidavuse ja armastuse keerulisi teemat. Aitäh, Emma Juslin!
Aleksijevitši looming on alati olnud ajendatud inimeste lugudest, valusatest mälestustest ja inimhinge sügavatest kihistustest. Nagu üks vaataja mulle hiljem kirjutas – see, mis ilmus lavale, oli kui peegel, milles kõik said end näha. Sõnum oli selge: hoolimata erinevatest kultuurilistest ja ajaloolistest taustadest, oleme me kõik ühendatud jagatud kogemuste kaudu – olgu need siis kurbus, kaotus või lootus või armastus. Nii et isiklikult olen tänulik, et olen saanud anda oma osa rahu varasalve ja tänulik neile, kes hoolivad ja armastavad, kes viivad su sõnumit edasi, loovad sellest oma teoseid ning paljundavad seda sõnumit.
Hoolimata erinevatest kultuurilistest ja ajaloolistest taustadest, oleme me kõik ühendatud jagatud kogemuste kaudu – olgu need siis kurbus, kaotus või lootus või armastus.
Soovin, et see armastuse kogemus läheks meie kollektiivsesse vereringesse ja annaks olulisi vahendeid sõnavarra, julgustaks tegudele, et hoida ennast ja teist, et usaldada, et loota teise peale. Armastus pole võimu kasutamine, et teist tühistada ja vaeseks teha, et ise justkui seeläbi parem olla. See hoiak on pärit kolonisatsioonist, okupatsioonist. Tugevus ja riigi püsimine on peidus hoolimises.
“Tõrjutud mälestustel” oligi sel aastal 20. sünnipäev, mida Mälu Instituut ka kinos Sõprus tähistas ja mis lõppes väga erilise vestlusega koos kirjandusprofessor Eneken Laanese ja kirjaniku Lilli Luugiga. Muidugi ka teine kirjandusteadlane Leena Käosaar on “Tõrjutud mälestuste” kogemust kandnud edasi nii välisüliõpilastele, kui rahvusvaheliselt. Mis on sünnitanud usalduse ja mõttekaasluse, see on oluline olukorras, kus on liiga palju võistlemist ja võrdlemist. Tugevus on alati mõttevahetuses ja mõtte- ja südamehariduses.
Ja ärme unusta ka väikeseid inimesi, lapsi. Nad pole objektid, keda ma tahame või ei taha näha oma hedonistlikus maailmakäsitluses. Räägime lastega, loeme neile ja õpime vaatama kuidas inimene kujuneb, kuidas me neid kujundame, sest need oleme me ise. Ma olen nii tänulik, et mu 2024 ilmunud lasteraamat “Kadrioru aednik”, on ühendanud vanemaid ja lapsi, on avanud meie rohelise ajaloo koos aiakuu riigiloomise filosoofiaga ja on võetud mitmes põhikoolis õpperaamatuks, mis aitab mõtestada mis üldse riik tähendab. Pätsi pildi kasutamine kaanel nõudis ka julgust, sest meie esimest presidenti hakati uuesti koos KGB võimuletulekuga suures naaberriigis aktiivselt tühistama, eesmärgiga näidata Eesti mõttetust ja ebaõnnestumist. Paljud läksid õnge.
Imbi Paju. Foto: Erlend Štaub
Isiklikult olen veel ka tänulik Avinurme hooldekodu imelistele inimestele, kes hoidsid mu ema. Komberuum on see, et poliitik ei räägi jõulude ajal eutanaasiast. Kui seda kuulsin läks süda pahaks, võtsin rahustit. Räägime armastusest. Minu ema kõndis minuga koos “Tõrjutud mälestustega” mitmel mandril. See nõudis temalt palju julgust, et rääkida asjadest, mis olid sõnastamata, kuid see julgus kaitseb “Tõrjutud mälestuste” kaudu inimese elu. Tunnen sügavalt kaasa kõigile neile, kelle emad ühes hooldekodus vägistati ja kes jäid oma tohutu murega üksi, sest õigus ei kaitsnud neid.
Imetlesin sinu julgust, Heili Einasto, ja tunnen end halvasti, et ei kasutanud piisavalt oma võimalusi anda tuge. Mul on essee sel teemal pooleli, sest ühes teises essees poole sõnaga selle mainimine tõi kaasa hoiatuse ja ma väsisin ära. Võibolla ma alateadlikult kartsin võimu.
Ärme väsi ära, vaid hoiame uuel, 2026. aastal üksteist, näitame koos õlatunnet ja loeme palju, sest nii palju häid raamatuid ilmub, nii palju hoolivust ja sõnastatud tarkust ja loovust. Olgu kõik hoitud! Mõtleme millele ja kellele olla tänulik. Tänutunne aitab püsida rajal.
Imbi Paju, rubriigi “Hoiame elu” autor
Imbi Paju on kirjanik, esseist ja dokumentaalfilmide autor, kelle loomingus on esikohal mälu, vastutus ja inimlikkus. Paju tekstid kutsuvad mõtlema, märkama ja hoidma seda, mis teeb elu elamisväärseks: tõde, hoolimist ja üksteisega arvestamist.
Imbi Paju kirjutab armastusest ja mälust, väikese inimese väärikusest suurte ajalooliste murdepunktide keskel ning sellest, kuidas sõnavara, lood ja üks aus pilk iseendasse võivad olla rahu hoidmise viis. Paju räägib isiklikest kogemustest, rahvusvahelisest dialoogist ja aastakümnete pikkusest loometööst, mis on toonud Eesti lood ja küsimused kuulajateni üle maailma.
- Rubriik „Hoiame elu“ on kutse peatuda, vaadata sügavamale ja hoida elus väärtusi, mis ei kao ka siis, kui ajad muutuvad. Need mõtisklused meenutavad, et tugevus ei sünni vastandumisest, vaid hoolimisest, mõttevahetusest ja julgusest tõde kanda.
